Koolmeister Friido Süda conto Ehk ühe taasleitud vana märkmiku lugu

Koolmeister Friido Süda conto Ehk ühe taasleitud vana märkmiku lugu

 

Seisin poes riiulite vahel ja juurdlesin teraviljahelveste valiku üle, kui minu juurde astus pikk keskealine mees, näpu vahel mingi vana narmas seljaga raamatuke.
“Olen kolm kuud seda vana asja autos hoidnud,” alustas ta, “lootes sind kohata ja seda sulle üle anda. Ehk pakub huvi ja sellest saab rahvale mõne jutu.”
Nii ootamatult ja lihtsalt sain oma käes hoida aegu näinud, umbes 20×14 sentimeetri suurust kladet, mille kõvale esikaanele oli kleebitud silt laia sule ja tindiga hoolsalt kirjutatud nimega Frido Süda “Conto”
a. 1896.

Kes on see salapärane Frido Süda, kes alustas oluliste märkmete tegemist aastal 1896? Kodus hakkasin kohe sellele küsimusele vastust otsima. Nähtavasti on selle märkmiku leheküljed koolmeisterliku, selge käekirjaga täitnud keegi Saaremaalt pärit helilooja ja organisti Peeter Süda sugulastest? Ligi veerand sajandit tagasi Ivalo Randalu poolt koostatud väikeseformaadilisest raamatust “Peeter Süda” leidsingi Friido Süda nime ja pildigi, mille juures on märgitud, et ta oli kuulsa muusiku lell ja Loona koolmeister. Enamat teavet polnud.

Kulus terve nädal selle vana märkmiku sisuga tutvudes, teatmeteostes tuhnides, arvutis Kihelkonna koguduse meetrikat vaadates ja teadjamatele inimestele helistades. Huvipakkuva inimese elu saab õigesti mõista siis, kui on teada tema aeg. Millal ta sündis ja suri? Nende kahe daatumi vahele mahub nii palju huvitavat, mida kutsutakse inimese valguseajaks. Sünniaja arvamine algas märkmikusse kirjutatud tekstist. Lohn habe ich angenommen d[en]
10. 10. 14. 50 r. 50 c
24. 10. 14. 6 r. 50 c
57 r.

Viiskümmend seitse rubla aastapalka – see on kolm neljandikku sellest, mida teenis tol ajal suve jooksul ulgtööline mandril kraavi kaevates. Aga loeme edasi:
See oli minu ammetist lahti võtmise viimane palk aastast 1914… Hakatus oli 20.10.1877 kuni 24.10.1914 = 37 aastat… 57. a. 4 k olin ammeti äraandmise aegus vana.

Viimase lause põhjal arvutame, et Friido Süda sündis 1857. aastal.
Vanad kirjad täpsustavad, et see juhtus Atla mõisa järgi arvatud Tammiku metsatalus. Kirikuraamatus on tema real veel juurde märgitud, et pärast leerikursust on ta õnnistatud 1875. aastal Kaarma kirikus. Järelikult õppis ta juba sel ajal Kaarma õpetajate seminaris.

Selja taha oli jäänud vallakool ja kihelkonnakool, 1877. aastal on ta õpetajate seminari lõpetanud ning kahekümne aastaselt alustanud õpetajana tööd Loona mõisa vallakoolis, kus õppis talveti üle 30 lapse. Koolitöö algas nädal enne kadripäeva ja lõppes paar nädalat enne jüripäeva. Et saada õpetajale ettenähtud aastapalk, pidi olema tehtud 120 koolipäeva. Sealjuures peeti 20. detsembrist 4. jaanuarini jõuluvaheaega.

Väärtuslik ajalooallikas

Üheksateistkümnenda sajandi lõpul alustatud eelnimetatud konto- ehk arveraamatu väärtus on üsna laiapõhjaline. Peale märkmete oma palga ja muu kooliellu puutuvate tähenduste kõrval leiab sellest ka seda, kuidas elas koolmeister pärast pajukile ehk pensionile jäämist vahetult enne Esimest maailmasõda.

Tähelepanu väärib vana mehe toimetulek Eesti Vabariigi sünni järel, kui Vene rublad käibelt kadusid. Friido Südal jäi hoiukassase pensionist säästetud 775 rubla protsentide peale pandud raha. See oli raske kohanemisaeg eriti neile, kes uskusid, et Vene tsaaririik on igavene.

Pensioni ajutine puudumine sundis taas tööle

Friido Süda suri Avo Levisto lahkel teatel Kihelkonna vallas Liiva külas Tuhliaia vabadikukohal alles 1928. aastal. Koolitöölt lahkudes oli ta selle elupaiga saanud mõisast rendikohana, kus ainult õue-aiamaa. Pere ülalpidamiseks oli vaja leivavili osta ja heina- ning karjamaad töö või raha eest rentida. Eesti marga kehtima hakkamisel pole ta nähtavasti ka esialgu uues vääringus pensioni saanud ja seepärast leiame arveraamatust märkmeid 1921. aastast, kus ta käib küla peredes tööl vilja eest.

1922. aastast on märge, et ta töötab raha eest surnuaias, 1923. aastal kaevab kusagil lähedal magistraalkraavi. Ta peab sõja ajal ostetud hobust, kasvatab nuumlooma ja siga, et naturaalmajandust harrastades toime tulla.
Rõõmu valmistab tõsine töömees, kes 37 aastat õpetas lapsi lugema, kirjutama, rehkendama ja laulma, ristis vahetevahel lapsi ning mattis mõnikord ka elutee lõpetanuid, sellega, et hakkas oma kodu kaunistama. Ta tõi Triigi mõisast häid õunapuuistikuid, sealhulgas Keiser Aleksander oma hiigelsuurte viljadega. Viljapuuaia ja krundi ümber istutas Friido laialehiseid lehtpuid. Enda Naaber, kelle suvekodu asub Tuhliaia lähedal, teatas, et majadest pole midagi järel, aga endisel elukohal kasvavad kõrged ja kaunid puud, mis näitavad, et keegi loodust armastav inimene on sellel kohal kunagi elanud.

Märkmikus on 39 lehte ja neid sirvides võib sedastada, et elas kord vallakooli õpetaja, kes kuni 1898. aastani ei saanud rahapalka, vaid taluperest, kus laps koolis käis, anti 1½ külimittu vilja. Heldemad tasusid 1¾ külimittu (ühes Saaremaa vakas oli 5 külimittu rukist ehk 46 kg – B. P.). Vabadiku lapse pealt oli maksta 40 kopikat. Kui lapsi oli perest mitu, siis andam ühe pea kohta vähenes.

Hiljem sai koolmeister vallalt oma töö eest 45 rubla ja 55 kopikat, Hesse kassast 5 rubla ja mõisast maa eest 4 rubla. See teeb kogupalgaks 54 rubla ja 55 kopikat, mis päevapalgaks (120 normpäeva) rehkendatult on 46 kopikat. Selle raha eest sai osta näiteks 3 toopi tangu või 3 heeringat. Sada räime maksis juba 60 kopikat.

Kirikuõpetaja kontrollreidid

Kihelkonna luteri usu kirikuõpetaja koolide katsumise ehk kontrollimise piirkonna vallakoolidest tegutsesid koos ehitusaasta mainimisega oma majades: Atla 1880, Leedri 1904, Pajumõisa 1883, Varkja 1883, Kõõru 1883, Koimla 1884, Kuralase 1884, Undva 1884, Koovi 1872 ja Loona 1880. Viimane asus Loona mõisast 1 km lääne pool ja on tänaseks hävinud. Viimati kasutati seda vana koolimaja Arvo Kullapere teatel kolhoosi ajal kanalana.

Kirikuõpetaja külastusest Loona kooli märgib Friido Süda, et õpetaja lasi teha õigekirjutust. Tulemuseks oli see, et 11 last ei teinud ühtegi viga, 3 tegid ühe vea, 4 eksisid kahel korral ja ülejäänud tegid rohkem vigu.
Friido Süda kohuseks oli ka hulga aastaid protokollida kihelkonna kooliõpetajate nõupidamisi ehk conferenze nagu asjaosaline ise väljendab. Need algasid tavaliselt kella 3 paiku p. l. Lauldi mõni vaimulik laul, söödi lihtne ühine lõuna. Seejärel arutati päevakohaseid küsimusi.

Samas märgib koolmeister 1913. aasta nõupidamise märkmete lõpus, et 22. oktoobril on ilmselt tema kodus veristatud “mustakirju emis 7½ kuud vana, saadud liha 172 naela (69 kg – B. P.)”. Ja seejärel saab kirja järgmisel aastal sauna töö rehnung. Sauna ehitamine maksis ainult 10 rubla ja 35 kopikat.

Ilmaelust laiemalt

Ühel jõudehetkel vaatab külakoolmeister maailma laiemalt ja kirjutab märkmikku:
1159 tulid sakslased Riia alla; 1224 kuni 1561 oli saksa ordu aeg Eestis; 1561 kuni 1629 = 68 a. oli Liivimaa Poola all; 1629 kuni 1710 = 81 a. oli Liivimaa Rootsi all; 1559 kuni 1645 = 89 a. oli Saaremaa Taani all ja seejärel 65 a. Rootsi all.

Ootamatult näpu vahele sattunud märkmiku sirvimise lõpetuseks võiks lisada veel Friido Süda ilmselt muusikaarmastusest kirja pandud laulude nimed, mida lapsed pidul laulsid: Kukk ja Kägu, Kappel; Mu meeles seisab alati, Kappel; Üles, üles hellad vennad, Kappel; Kuis käib sul kuldne…, Kappel; Kaunimad laulud, Hermann.

Nende laulude kaunil mõttelisel kõlal paneme päevinäinud “Conto” raamatu kinni ja jääb lootus, et tulevikus võivad koduloouurijad avastada Saaremaa Muuseumis sellest veel mõnda, mis sedakorda ütlemata jäi.

Print Friendly, PDF & Email