GULAG-i laagrid huumorimeelt ei suretanud

Ajaloost võib rohkesti leida näiteid selle kohta, et julma terroristliku režiimi ikke all vaevlevad inimesed on huumoris leidnud vahendi, kuidas pingeid maandada ja vihatud võimule vastupanu osutada.

Nii sündis rohkesti anekdoote tänu Nõukogude julmale režiimile. Hiljuti nägi prantsuse keeles ilmavalgust uus Nõukogude anekdootide antoloogia. Uue kogumiku eripära on ajaloolises lähenemises – raamatus vaadeldakse anekdootide arengut seoses Nõukogude Liidus (pärast selle lagunemist ka Venemaal) toimunud poliitiliste protsessidega.

Näide praeguselt Venemaalt:
Rebane: “Vares, kas sa lähed Putini poolt hääletama?”
Vares vaikib.
Rebane taas: “Vares, kas sa ikka hääletad Putini poolt?”
Vares vaikib kangekaelselt.
Kuid rebane on järjekindel ja kordab: “Võtku sind susi, sa igavene kahjur! Ütle ometi, kas sa ikka hääletad Putini poolt?”
Lõppude lõpuks vares tüdineb, avab oma noka ja kraaksub: “Jaaaaaaaaaaaaa!!!”
Samas kukub tema noka vahelt juustutükk, rebane haarab selle ja põgeneb.

Vares saadab teda filosoofilise pilguga, ohates: “Kui ma aga oleksin “ei” öelnud, kas midagi oleks siis teisiti olnud?”
Just selle anekdoodiga lõpetab Pariisis asuva Sorbonne’i ülikooli õppejõud Amandine Regamey essee, mis on pühendatud huumori arengule Nõukogude Liidus.

Kõnealuse antoloogia eesmärk polnud koguda kokku võimalikult palju erinevaid anekdoote. Autori eesmärgiks oli sobitada huumor kokku ajalooga, oma aja poliitilise reaalsusega – alates stalinlikust terrorist ja vägivallast (kui nalja heitmine oli väga ohtlik, sest selle eest läkitati kohe koonduslaagrisse) ja lõpetades vihjetega riiki valitsenud võimukandjate keskmisele vanusele (näiteks looke 1000-aastasest poliitbüroost – arv tuhat saadi kui NL-i juhtinud poliitbüroosse kuulunud kümmekonna inimese vanus kokku liideti).

Raamatus on teravmeelset ja taibukat irooniat repressioonide aadressil, lugusid isikukultuse (see oli ju NL-s alatine nähtus) absurdsetest ilmingutest. Samas leidub anekdoote, mis pajatavad tühjadest poelettidest ja nn rahvaste sõpruse ilmingutest.

Samas aga ei tasuks unustada, et pigem on need naljad täis traagikat – kuigi need ajavad naerma, on nende taga siiski üsna sageli tol ajal elanud inimeste reaalsed kannatused.

Stalinlik epohh:
“Mis karistusaeg sulle määrati?”
“Kakskümmend viis pluss viis.”
“Mille eest?”
“Mitte millegi.”
“Nüüd sa küll luiskad! Mitte millegi eest antakse vaid kümme pluss viis.”
Nostalgia defitsiidi ajastu järele:
“Kommunistliku valitsuse päevil oli mul ikka isiklik lennuk. Küll olid ikka head ajad!!!”
“Milleks sulle lennuk?”
“Sa kujuta ise ette: elan Moskvas, kuid ütleme näiteks, et kuskil Kaluugas on poeletile jahu ilmunud… kulub vaid pool tundi ja ma olen seal kohal!”
Rahvaste sõprus ja vennasriigid:
1970. aastate alguses (see oli Brežnevi valitsemise ajal) tegid Kremli ateistidest võimukandjad ettepaneku nimetada Prahas asuv Püha Viituse (Svatý Víti) katedraal ümber Püha Leonidi katedraaliks. Tšehhid saatsid kohe välktelegrammi: “Oleme nõus. Saatke kiiresti säilmed!”

Print Friendly, PDF & Email