Põhjamaade merepiiride julgeolek

Põhjamaade merepiiride julgeolek

 

Tänases globaliseerunud maailmas ei ole võimalik eristada sisejulgeolekut välisest, sest paljude riikide julgeolekufaktorid on sarnased. Euroopa Liidus toimuvad protsessid lähendavad liikmesriikide majanduslikke, poliitilisi ja julgeolekualaseid huvisid üha enam, kuna julgeolekuriskid on suuresti samad.

Samas on iga liikmesriigi julgeolek rahvusliku suveräniteedi küsimus – nii sõjalisest, majanduslikust, ökoloogilisest kui ka demograafilisest seisukohalt lähtudes. Iga riigi julgeolekut mõjutavad nii erinevad siseriiklikud faktorid kui ka naaberriikides või mujal maailmas toimuv.

Välisjulgeoleku mõju sisejulgeolekule, riigi sisemisele stabiilsusele ja turvalisusele toimib üle riigipiiride, st maa-, õhu- ja merepiiride. Erilist mõju mereäärsetele riikidele avaldab nende merepiiridel toimuv. Kui Vahemere ja Atlandi ookeani rannikut ohustab kõige rohkem rahvusvaheline organiseeritud kuritegevus – terrorism, narko- ja inimkaubandus –, siis Põhja-Euroopa riikide merepiire ohustab eeskätt intensiivse majandustegevuse tulemusena halvenev ökoloogiline situatsioon.

Murelikuks teeb Balti mere ökoloogiline olukord, mis omakorda survestab mitmete riikide majandust (kalavarude järsk vähenemine, mere fauna ja floora negatiivsed protsessid, jms). Siinjuures on eriti Soome lahel viimastel aastatel võtmeküsimuseks kujunemas Venemaa sadamatest (Primorsk, Ust-Luuga, Võssotsk) lähtuva naftasaaduste transiidi mahu järsk suurenemine.

Siinsetes keerulistes navigatsiooni- ja ilmastikutingimustes (madal vesi, rasked talvised jääolud, sagedased tormid, piiratud nähtavus jne) on naftaveoks pikka aega kasutatud odavaid ühekordse kerega tankereid. Sagedaste avariide ja kuritegeliku laevade pilsivee merre pumpamise tagajärjel on Balti mere (eriti Soome lahe äärsete riikide) rannad korduvalt kannatanud ulatusliku reostuse all. Näiteks võib tuua Eesti kirderanniku 2004. aastal ja Saaremaa ranniku veel hiljaaegu, mil merereostuse tagajärjel hukkusid kümned tuhanded merelinnud. Reostuse tekitaja aga jäigi leidmata. Niisuguseid näiteid võib kahjuks tuua juba kümnete kaupa.

On üldtuntud fakt, et Balti meri ei ole avameri. Siin on vee vahetusprotsessil oma eripära. Tegemist on peaaegu suletud sisemerega, mille veevahetus toimub läbi kitsaste Taani (s.o Belti ja Sundi) väinade. Sellepärast nõuab Balti mere ökoloogiline seisund üha tõsisemat rahvusvahelist tähelepanu.

Uueks julgeolekuriskiks Balti mere regioonis on tõusnud ebameeldiva üllatusena Nordstreami gaasijuhe, mille ehitust on juba praktiliselt alustatud. Planeeritud gaasijuhe kulgeks piki Soome lahe põhja ümber Lääne-Eesti saarte Saaremaa ja Hiiumaa ning piki Gotlandi idarannikut. Rajatava gaasijuhtme teele jäävad Soome lahte paigutatud I ja II maailmasõja aegsed tuhanded meremiinid, neist rõhuv enamus ankurmiinid. Lisaks paigaldati Soome lahte II maailmasõja käigus ca 80 000 meremiini, millest tuhanded on veel alles ja võivad olla aktiivsed.

Kuigi Eesti merevägi on pärast taasiseseisvumist koostöös naaberriikide (Soome, Rootsi, Läti, Leedu), aga ka Hollandi, USA, Suurbritannia, Taani, Saksamaa jt laevastikega avastanud ja hävitanud Eesti ja Läti rannikumeres sadu meremiine, on selge, et seda üliohtlikku tegevust jätkub meile veel aastateks.

Kuid eriti suureks ökoloogiliseks riskiks Balti meres tuleb lugeda II maailmasõja ajal ja järel Balti mere keskossa Venemaa ja Saksamaa poolt uputatud ülimürgiseid kemikaale nagu keemiliste relvade komponendid zariin, zomaan, ipriit jms.

Aastakümneid merepõhjas lebanud tünnid on praeguseks roostest puretud ning igasugune kokkupuude nendega võib esile kutsuda laialdase ja ennenägematute tagajärgedega katastroofi niihästi Balti mere ökosüsteemile kui ka Balti mere äärsete riikide kodanike elule ja tervisele.

Neile ja teistele merealuse Nordstreami rajamise võimalikele katastroofilistele tagajärgedele on korduvalt tähelepanu juhtinud paljude riikide – Poola, Rootsi, Soome, Eesti, Läti, Leedu, Taani – valitsused. Samuti on asunud kõnealuse teema vastu huvi tundma Euroopa Parlament.
Surve Balti mere ökoloogiale tuleneb eelkõige aga Euroopa Liidu üldisest merenduspoliitikast, mis toetab igakülgselt merenduse arengut liikmesriikides: selle tulemusel on järsult suurenenud ka Balti merel opereerivate laevade arv.

Kõik see sunnib Balti mere regiooni riike üha tõsisemalt tegelema ökoloogilise keskkonna kaitsmisega nii seadusandlikul kui ka praktilise tegevuse tasandil – selle tulemusel on tihenemas koostöö erinevate riikide pädevate ametkondade vahel.

Selles valguses on Balti mere riikide süveneval ja eesmärgistatud koostööl suur praktiline ja konkreetne tähendus kogu EL-i jaoks. See on järgimist vääriv kogemus.

Print Friendly, PDF & Email