Saarte kultuurisuvi oli sündmusterohke (1)

Saarte kultuurisuvi oli sündmusterohke

 

Kultuurisuved lähevad meil aina tihedamaks, üritused uhkemaks ja vahetevahel paneb mõtlema mitu etendust, tuuri või kontserti mahub lühikesse Eestimaa suvesse.

 Et kustkohast see piir siis tõmmata? Aga tundub, et polegi piiri vaja, sest siiani on rahvast jätkunud igale üritusele ja üritusi igale maitsele. Olgu tegemist vabaõhuetenduste, kammermuusikapäevade, ooperi või muuga. Flamencoetendus Ritteris kammermuusika päevadel, Juu Jääb Muhus Nargen Opera ja “Mängudega murul”, Vanapagan Kaarmal ja “Helena” Maasi maalinnal ja kõik need teised…

Kirikukontsertidele ma sel suvel küll kahjuks ei jõudnud, aga küllap olid needki vaatamist-kuulamist väärt. Alati võib ju selle üle vaielda, miks need üritused toimuvad ühel ja samal nädalavahetusel, aga neid suviseid nädalavahetusi on täpselt piiratud arv ja eks nad siis niimoodi ühele ajale satuvadki.

Tuurikorraldajad on ära tabanud, et kui kokku sättida erinevate sihtgruppide lemmikuid, saab ühe kontserdikorraldamise vaeva eest hulka rohkem publikut: nii ulatusid “Kiri sõbrale” ja “Sõprade tuur” seinast seina.

Üritusi igale maitsele

Meie Mees jätab mind külmaks (kuigi olen nõus – see bänd on nähtus omaette ja just sellisena eestlasele väga vajalik, tugev on ju see, kes suudab naerda iseenda lolluste üle). Nn sõprade tuuril käisin vaatamas-kuulamas ennekõike Suisapäisa koori. Olid tublid küll. Ooperipäevade kohta ütlen nii, et kui aus olla, polnud ma senistele Kuressaare ooperipäevadele kordagi sattunud. Ooper on see, mida tahan vaadata vastavates tingimustes. Tahan end selle nautimisele pühendada ja mind ei tohi häirida keegi, kes mööda kõnnib.

Siinkohal tänukummardus Eesti Kontserdile ja Aivar Mäele, kes sel aastal üritust tunduvalt paremini korraldasid ja Lossihoovi ooperimaja ehitasid. Tundsin, et sinna ooperisse ma tahan minna ja käisingi kahte etendust vaatamas: “Hoffmanni lood” ja “Porgy ja Bess”. Muljed on sellised, kui nad on, kõige rohkem meeldis mulle “Hoffmanni lugudes” koorirežii. Paraku kipub ooperikooriga tihti olema nii, et koor seisab, vaatab paremale ja laulab ning vaatab vasakule ja laulab… seisab ikka edasi.

Selles etenduses olid nad kenasti liikuma pandud lavastuse eesmärgist lähtudes ja see tuli hästi välja. Aitäh Vanemuise teatrile ja nende trupile. “Porgys ja Bessis” segas mind võib-olla see, et olen seda varem kuulanud (telekast küll), siis kui

Georg Ots Porgyt laulis…. Samas ma ei ütleks, et seekord nii kohutavalt head mängu oleks näinud, kuigi tegijad olid kuulsad ja kaugelt… See on küll minu isiklik arvamus, kindlasti on kusagil keegi teine, kes on just sellest etendusest vaimustuses.

Vabaõhuetendused on suveks sobilikud

Kui rääkida oma tegijatest, siis Kaarma maalinnal mängitud “Põrgupõhja uus Vanapagan” jäi (minu meelest) teatrilaval nähtud vapustavalt hea esimese lavastusvariandi varju. Kuressaare Linnateatri pöördlaval sai Lavastaja (meelega suure tähega!) teatrikeelt hästi vallates väga väheste vahenditega väga olulisi asju ära ütelda, vabas õhus oli Jürka õndsakssaamine tunduvalt kahtlasem. Kuigi… viimasel etendusel, kui augustiõhtune hämarus valguskujundust toetas, puges lugu hinge küll.

Kipper seda paraku oskab. Arvan hästi inimestest , kes oma lubaduste juurde jäävad, aga Kipperi puhul olen väga pettunud, kui ta oma sõna peab ja enam ei lavasta. Loodan tõesti, et mingi määramatu-ettearvamatu jõud kallutab teda seda otsust muutma ja ta taas teatri juurde tuleb.

“Helena” kohta ütlen ausalt, et asi oli natuke toores. (Nägin esimest etendust, hiljem oli vanker kuuldavasti veerema saadud ja viimasteks etendusteks tuli lisaks fantastiliselt sobivale ja tükki toetavale mänguplatsile ka mäng ise välja.) Alati jääb ju kaks proovipäeva enne esietendust puudu.

Ometi Ellen Teemuse ees müts maha, andku aga minna, sest Orissaares oli kunagi väga tugev näitering, vahepealne tühi aeg on tegijad lavast võõrutanud. Arvan et, oli vist päris paras pähkel Orissaare harrastusnäitlejad seda lugu mängima ja projektile ka toetus taha saada. Meeskond ilmselt tegi head tööd – Anu (Viljaste) ja Leenamari (Pirn) Ellenile toeks… Maasi on ikka väga hea koht selliste etenduste tarbeks, järgmisel suvel hea jätkata.

Kalevipoeg läks ülikooli, Siil sõjaväkke

Kui rääkida minu enda igapäevatööst ehk Salme kultuurimaja tegemistest, siis märk, mis meil kevadel maha pandi, oli Andrus Kivirähki “Kalevipoeg”. Oleme püüdnud seda lavastust mängida niipalju kui vähegi võimalik. Augustikuus tegime veel neli etendust ja nüüd on niimoodi, et Kalevipoeg läks meil ülikooli ja Siil sõjaväkke. Paus tuleb sisse. Maha me lavastust loomulikult ei mata veel, aga ilmselt enne järgmist kevadet ei etenda. Siis teeme enne jaanipäeva juba traditsioonilise vabaõhuetenduse.

Albert Uustulndi näidendiga “Naistele mehed, meestele meri” käisime Lüganuse valla päevadel. Kaasas olid ka meesansambel ja naisansambel ning segatrio, nii et saarlaste kultuuridessant Ida-Virumaale. Vastuvõtt oli suurepärane. Seal seda Uustulndi-lugu viimast korda tegimegi. Oli viieteistkümnes etendus ja ma arvan, et seda on ühe taidlusteatri kohta küll.

Juuni algul tähistasime Sõrvemaa laulupüha 145. aastapäeva, selleks puhuks saime endale renoveeritud laululava (PRIA toetuse abil). Panime augustis Salme põhikooli aastapäeval Salme rannaparki püsti mälestuskivi (kohaliku omaalgatuse programmi toel) pastor Martin Körberile ja Peeter Süddale, kes Anseküla kihelkonnas laulukoori vedasid. Kui Martin Körberi osa Saaremaa kultuuriloos enam-vähem teatakse (esimene ilmalik laulupidu 1863, hulgaliselt laule, kogumik “Saaremaa kuldnokk” jne), siis teenimatult vähe on tunnustatud meest, kes kirjutas esimesena üles Suure Tõllu lood – Peeter Süddat . Mõlemad said kivi peale kirja ja kivi seisab laululava kõrval.

Harrastustrupid on populaarsed

Kokkuvõttes arvan, et suvi on päris korda läinud. Elame juba tulevase hooaja mõtetega. Panime kokku projekti üle-eestilise külateatrite festivali tarbeks. Järgmisel aastal toimub see üheksandat korda ja esimest korda Saaremaal. Kui eelmisel kevadel osales Tabiveres 23 truppi, siis arvan, et ega Salmele tulijaid 2009. aasta mai alguses vähem ole. Et üritust korraldada ja ise oma etendused hästi maha mängida, tuleb toetust küsida. Saime eelarve kokku ja tegimegi esimese rahaküsimise Kultuurkapitalile ära.

Miks on Lääne-Saaremaal üldse isetegevus ja näitlemine populaarne – pika traditsiooniga on Taritu, Lümanda, Salme näiteringid, ansamblilaul, rahvatants –, ei oska öelda. No kui mõelda, siis on ka Orissaare-Pöide kant Ingla Leisi juhtimisel harrastusteatri alal üsna tugev tegija. Igal pool tehakse midagi, päris sellist vaikelulist paika Saare-, Muhumaa kultuurielus polegi.

Aga kui me siin Lääne-Saaremaal välja paistame, ju siis oleme osanud võib-olla ennast rohkem afišeerida… Ma ise loodan, et üks oluline ühine ettevõtmine – Lääne-Saaremaa segakoor – ka algaval hooajal edasi toimib ja nelja valla pisikesed koorid üksteise toel kõik kodukandi laulupeod ära saavad peetud. Ning pääsevad Tallinna suurele peole ikka ka. Dirigendid on ju väga tublid, kui aga laulurahvas järele jõuaks.

Millega sa seda harrastusnäitlejat, -lauljat, -tantsijat ikka innustad, palka talle maksta ei saa, korraldame igal aastal mõne etenduse, kontserdiga mandrireisi, eks see ongi preemia. Inimene on ju oma loomult natuke edev ka ja nii saabki see tähelepanuvajadus rahuldatud. Parim tunnustus on muidugi saalist kostev korralik aplaus.

Salme tegijad nii taidluse kui ka spordi poole pealt tulevad kokku igasügisesele “Tegijate peole” 10. oktoobril ja siis juba pannakse järgmine hooaeg täpsemalt paika.

Print Friendly, PDF & Email