Lemmikloomade varjupaik tulu ei saa (2)

Lemmikloomade varjupaik tulu ei saa

 

Lugesin arvamuslugu ajalehes Oma Saar varjupaikade tegevusest loomade loovutamisel. Varjupaikade MTÜ-l on väga hea meel, et teema vastu huvi tuntakse ja loomi aidata soovitakse. Samas on meil ka kahju, et inimestele on jäänud mulje, et loomade varjupaigad on sisuliselt hoopis loomapoed heategevuslike asutuste asemel.

Meie töötajatele on varjupaik töökoht nagu iga teine, ainult et selle töö eest paljudele meist palka ei maksta. Siinkohal peame tõesti arvajaga nõustuma, et “varjupaik ei ole teps mitte heategevuslik asutus”, vaid töötajatele pigem teine töökoht, mis ei kajastu üheski statistikas ega palgalehel.

Varjupaik ei ole mõeldud inimestele, vaid kodututele loomadele, kes vajavad abi. Nende loomade jaoks, kes on inimese karmi kätt tunda saanud, on igapäevase kuiva aseme, täis kõhu ja haiguste prii argipäeva garanteerimine inimese poolt heategu, mitte iseenesestmõistetav asi.

Töö on pidevalt emotsionaalne

Varjupaikades palgalisel kohal töötavad eranditult täiesti isemoodi inimesed. See on töö, millest nad muuhulgas peavad ka oma peret toitma. See töö on täis kannatuste ja valu nägemist ning sageli tehakse seda oma pere, tuttavate, isikliku aja ja kõige muu arvelt ööpäev läbi valves olles. Need varjupaigad, kes on endale kätte võidelnud paar palgalist töökohta, on seda teinud lõputult projekte kirjutades ja pidevalt eitavaid vastuseid saades.

Ning isegi siis, kui see neil õnnestunud on, võivad nad ainult unistada Eesti või isegi selle piirkonna keskmisest palgast. Paljudel inimestel on valearusaam, et varjupaik on riigi poolt rahastatav asutus, kus kõik on kinni makstud.

Tegelikult küsivad raha looma eest ka heaoluühiskondade suured ja võimsad varjupaigad, kellel ei oleks tõesti tarvis seda kulutuste katmiseks teha.

Varjupaigaelu peamine aspekt on loomad ise. Vanast nõukogude ajast oleme saanud kaasa paranoilise suhtumise kõigesse heategevusega seonduvasse. Kui inimene on nii paranoiline, et ei usalda varjupaigast saadud paberit looma andmete, sh vaktsineerimiste ja märgistamise kohta, kas siis peaks ka loomaarst kirjutama talle eraldi tõendi selle kohta, et vaktsineeris ikka marutaudivaktsiiniga, nagu klient soovis, mitte ei pannud süstlasse katkuvaktsiini või hoopis lihtlabast füsioloogilist lahust?

Varjupaigad soovivad omalt poolt teha kõik, et kojuminevad loomad oleksid täiesti terved, ning vältida juhtumeid, kus uus pereliige näiteks pärast ussirohu andmist kogu pere kurvastuseks sureb, sest tema keha vastupanuvõime ei käinud hukkuvatest parasiitidest tekkivast mürgist üle. Kogemused on teinud ka varjupaigatöötajatest omamoodi paranoilised inimesed, kes ei saa olla kindlad, et looma võtja läheb loomaga tõesti arsti juurde, nagu suure suuga lubatud.

Looma eest küsitav summa on väike

Enamikus varjupaikades jääb terve ja “protseduuritatud” looma loovutamise tasu 300–500 krooni vahele. See-eest on uus lemmik vaktsineeritud, enamasti lausa 2 korda kuuse vaheajaga, sobiva ea korral ka steriliseeritud/kastreeritud, et vältida tema hulkuma minekut jooksuajal ja soovimatute järglaste saamist. Lisaks sellele on tehtud ussi/kirbukuur ja sageli on looma ka ravitud, mis pole odav.

Tegelikult läheb see kõik kokku varjupaigale maksma kassi puhul üle 1000 kr, koera puhul palju enam.

Kohalik omavalitsus, kellel on varjupaigaga leping, tasub sellest vaid väikese murdosa, ülejäänud raha tuleb leida varjupaigal endal, enamasti annetustest. Kohalik omavalitsus ei hakka kunagi maksma looma eest piisavalt suuri summasid, mis lubaks looma ravida, teha kõik vajalikud toimingud ning lisaks veel toita 14 päeva või uue omaniku leidmiseni.

Seega on looma uuelt omanikult küsitav summa üsna väike, võrreldes garantiiga, mille uus omanik saab. Võttes ka arvesse, et sellega proportsionaalselt kasvab ka varjupaiga kindlus, et looma kojuviimine on läbimõeldud ja kaalutletud ning sama looma uuesti tänaval kohtamise võimalus on viidud miinimumini.

Tegelikult ei tohikski esimesel korral looma vaatama minnes “klotsi välja köhida” ja loomaga koos varjupaigast minema kõndida.

See on täiesti loomulik, et kõik asjad arutatakse põhjalikult läbi ja looma käiakse vaatamas mitu korda. Loomapidamisega kaasnevad hiljem kohustused ja kulutused.

Neliteist päeva halastuseks

Varjupaik ei saa reklaamida loomi loosungiga: osta meilt loom! Ost-müük on kasumlik tehing, varjupaik palub vaid väikese osa kantud kulutuste katmist, et oleks võimalik aidata teisi inimese poolt täbarasse olukorda jäetud loomi.

Inimesed ei tea, kaua hoitakse varjupaikades looma, enne kui otsustatakse, et teda pole enam koormaks vaja. Meie teame. Seadus näeb ette 14 päeva ja meie teame ka seda, et omavalitsused, kellel on varjupaikadega kodutute loomade haldamiseks lepingud, ajavad näpuga seaduses järge ja vastavalt sellele kergendavad ka oma tengelpungasid.

Kuid on ka loomi, kes on uue kodu leidnud alles aasta pärast, ja nende ülalpidamiseks oleme pidanud raha hankima kõikvõimalikest allikatest. “Valutu surm” ei saabu mitte seetõttu, et inimestel, kes soovivad endale varjupaigast looma võtta, oleks paarisajast kroonist kahju, vaid põhjusel, et on palju inimesi, kes ei hooli oma loomadest niipalju, et nad steriliseerida/kastreerida ja kiipida.

Eesti suurimasse varjupaika tuleb päevas sisse umbes 25 kassi, koju läheb 5. See viimane number ei oleks kindlasti suurem, kui loomade eest tasu ei küsitaks. Ja kui olekski, siis suureneks mõne aja pärast sissetulevate kasside hulk väga palju, kuna varjupaik ei saaks enam teha vajalikke toiminguid.

Pigem eelistame seisu, kus meil on võimalik parasiite täis vaktsineerimata ja ravimata loom kannatustest vabastada, ja kui see tähendab, et parasiidivaba ja terveks ravitud loom ei saa uude koju rahapuuduse tõttu, siis kes ütleb, et kuni ta uus potentsiaalne omanik kogub paarisada krooni, ei leidu järgmist inimest, kes just seda looma endale vähemalt samapalju sooviks.

Varjupaigatöötajad ja loomakliinikud ei tea kõiki kohalike elanike lemmikloomi nime- ja nägupidi. Et loom tagasi oma koju saaks ja võimalikult ruttu, peab olema võimalus tema omaniku kiireks tuvastamiseks. Varjupaigad kiibistavadki loomi selleks, et kui ta kaduma läheb ja taas varjupaika satub, siis saaks ta omanikuga kokku viia. Ka siis, kui loom varastatakse või auto alla jääb. Tallinnas on lemmiklooma märgistamine õnneks kohustuslik, varsti ilmselt kogu Eestis.

Loomulikult on lihtsam võtta kuskilt perest üleliigne ja soovimatult sündinud kassi- või koerapoeg. Saab ju tasuta ja loovutajapere on õnnelik, et loomakesest lahti saab, siis ei ole vaja teda uputama hakata.

Print Friendly, PDF & Email