Sartex koob sokkidesse värvid ja soojuse

Sartex koob sokkidesse värvid ja soojuse

KAS SEADISTAMINE VÕI PUTITAMINE: Seda on võhikul raske arvata, Kariina teab aga täpselt, mida teha tuleb.

Sartex OÜ algus ulatub Orissaare kolhoosi ja Rootsi ühisettevõtteni, kust 1991. aasta märtsikuus tulid Saiklast esimesed sokid.

Kahe aasta pärast kolis sokivabrik Orissaarde vanasse kolhoosikontorisse. Ühisettevõte oli selleks ajaks end ammendanud, edasi jätkas Enn Meri juba oma kapitaliga.

Kontorihoone ostis ära kristlik vabakogudus ja sokivabrikul tuli hakata uut pinda otsima. Tänu sellele, et ettevõte Uku oma maja müüki pani, sõlmiti 1998. aastal ostu-müügitehing ja juunikuus koliti pragustesse ruumidesse Orissaares Kuivastu mnt 25.

Alltöövõtuna pakkus tollal Nasval asunud Saare Martex OÜ-s auto- ja lennukitööstusele toodetud kummidetailide puhastamist ja sellega tegeleti kuni eelmise aasta sügiseni, mil Martexist sai Trelleborg asukohaga Kuressaares.

“Eelmisel sügisel oli murdepunkt. Kuna Trelleborg meie tööjõudu enam ei vajanud, tuli 2/3 inimestest, kes peaasjalikult kummitööd tegid, koondada.
Järele jäi meid vaid neli, pluss raamatupidaja, kes põhipalgal pole,” selgitab pea Sartexi algusaegadest firmas töötanud juhataja Maimu Õispuu, kelle ainsaks tingimuseks jutuajamisel on – temast pilti mitte teha.
“Mina olen tähtsusetu, me räägime ju Sartexist,” naerab Maimu, kui pean esitatud nõudega vastumeelselt leppima.

Kuna töötajaid on vähe, jääb palju ruumi kasutamata. Kuigi rentida soovijaid on olnud, on Maimu sõnul seejuures omad “agad”, sest sellist raha keegi maksta ei taha, mis väljarentimise ära tasuks.

Üle 100 000 sokipaari aastas

Juba aastaid on Sartex tootnud aastas 100 000 – 110 000 paari sokke. Põhiosa toodangust jääb Eestimaale, väiksemaid koguseid on tehtud ka Soome ja Rootsi.

Puuvillane lõng tuleb Hispaaniast, peenike ja tugev polüamiidniit, mis samuti sisse kootakse, tuleb Itaaliast. Veel eelmisel aastal telliti niiti ka Tšehhist, kuid kuna hinda pea 40% ulatuses ilma eelneva kokkuleppeta tõsteti, ongi Itaalia jäänud ainukeseks maaks, kust polüamiidniiti tarnitakse.
Kummiosa, mis soki sääres, saadi Svelastikult, kuni see firma veel Kihelkonnal tegutses, nüüd aga tuleb kumm Sindist.

Peale polüamiidi kasutatakse sokkide koostises veel lükrat, mis peab tagama, et sokkide sääreosa pärast pesu välja ei veniks ega kokku ei tõmbuks. 90-ndate aastate keskel osteti puuvillast lõnga ka Kreenholmist, kuid pärast rootslaste seal omanikuks saamist hakkas lõnga hind kerkima ja kvaliteet kahanema.

Kui mõne tellimuse jaoks oli kiiresti vaja mõnd värvitooni, siis seda tellimust paraku korralikult täita ei suudetud. Hind ületas aga 2000. aastaks Hispaania lõnga oma juba üle kahe korra.
Värvilõngad on Läti ja Leedu päritolu.
Puuvillane sokk moodustabki 80% toodangust. Veel tehakse villa- ja akrüülisegust pakse sokke, mis hästi sobivad kala- ja jahimeestele. “Neid ajavad ka kõik maamehed taga, sest sellised sokid on tänu akrüülile ääretult tugevad,” kiidab Maimu.

Sama koostisega peenemast lõngast kootakse aga õhukesi poolfroteesokke, mis sobivad ka kinga sisse. “Ja veel teeme me sokke, mida ise kutsume träpsusokkideks,” naerab Maimu ja lisab, et nende puhul on kahte värvi lõng kokku kedratud, sokid on paksemad ning puuvilla- ja akrüülisegu.

Peale selle, et sokkide värvivalik on väga lai, tehakse ka sport- ja logosokke ja kui keegi soovib mingit joonist, siis pole seegi probleemiks.
Suvel näiteks sooviti pulmakülalistele asjalik kingitus teha ja lastigi sokipaarile sisse kududa nii noorpaari nimed kui ka paarimineku kuupäev.
On tehtud ka ilma kannata sokke rahvatantsupõlvikuteks meestele. Väga hinnatud on pehme äärega sokid, sest paljudel inimestel ei kannata jalad tugevat kummipitsitust.

Konkurente Maimu sõnul pole, kuigi Tallinnas asuv sokivabrik Suva (endine Punane Koit) on Sartexi oma konkurendiks nimetanud. Kuigi neil on Maimu sõnul hoopis teine hinnaklass ja toodang veidi erinev.
Palgatase jääb Sartexis Eesti keskmisele kindlasti alla, aga Saaremaa keskmisega võib arvestada küll. Sokimüügis on ka omad mõõnakuud nagu näiteks veebruar, kui inimestel on raha jõulukingitusteks ära kulunud. Samuti oktoober-november, kui lastele on kooliajaks sokid jalga ostetud.
Seetõttu toimub töö tasustamine tundide alusel.
Firma aastakäive jääb miljoni krooni piiresse.

Laiendamisele praegu ei mõelda

“Jääb nii, nagu praegu on,” ütleb Maimu ja põhjendab seda importsokkide rohkusega meie turul. Ka suurtesse kaubakettidesse on väikestel tegijatel peaaegu et võimatu pääseda, pealegi läheb see väga kulukaks.
Näiteks tuleb iga saatelehe töötlemise eest, mis pole elektrooniliselt esitatud, tasuda 25 krooni. Kui õhtul antakse tellimine kümnele sokipaarile, mis ELS-iga kohale toimetatakse, siis läheb ELS-i teenus rohkem maksma, kui kümme sokipaari sisse toob.

10 000 krooni tuleb aastas maksta selle eest, et osaleda reklaamikampaaniates. Seetõttu oli Sartex neist lepingutest sunnitud loobuma.

“Põhiliselt anname oma toodangu Tallinna, natuke võtab Tartu ja ka Saaremaa mees Peeter Kuum on meie toodangu vahendajaks. Ise käime mõnel laadal – Vastseliina, Haukka ja Palamuse –, mille oleme suhtluse pärast jätnud ja kus käime n-ö oma tuju heaks tegemas.
Paljud inimesed tulevad ja ütlevad seal, et tulime ainult teie pärast, ja ostavad sokke korraga 300–400 krooni eest,” räägib Maimu.
Edasi näitab juhataja firma ruume. Esimene peatus on poes, kus oma toodangut vähesel määral müüakse. Järgmine on ladu, kus on kõikvõimalikes värvitoonides nii puuvill- kui ka polüamiidniidirullid riiulitel reas.

Töö teevad masinad

Kudumisruumis toimetab Kariina, kelle kohta Maimu ütleb: “On kuduja ja parandab mehaanikuna Tšehhi päritolu masinaid kui vaja.”
Kudumist kujutasin mina ette hoopis teistsugusena – tööna, kus inimene ka protsessist otseselt osa võtab. Tegelikkuses on aga nii, et viit kudumismasinat juhib arvutiprogramm, mille abil vajalikud niidid vajalikul ajal vajalikku mustrisse kootakse. Ühe soki kudumiseks kulub umbes minut, seejärel “sülitab” masin soki klaassilindrisse, kokku 700–800 paari vahetuses.

Järgmine ruum on Margiti päralt, siin õmmeldakse masinast tulnud sokkide otsad kinni ja seejärel pressitakse. Pärast seda kontrollitakse, et praaki ei oleks. Kui palju aega kulub, kuni üks valmis sokk, silt küljes, kasti jõuab? “Umbes kaks ja pool minutit,” teadustab Maimu pärast väikest arvestust.
Lõpetuseks saan ka päris oma silmaga näha, kui kenades värvitoonides on Sartexi sokid, ning tunda, kui pehmed ja mõnusad need peo all tunduvad.

Print Friendly, PDF & Email