Miks esimene kooliaasta eriliselt meelde jääb

Miks esimene kooliaasta eriliselt meelde jääb

 

Ka sel aastal läheb hulk lapsi esimest korda kooli. Esimene koolipäev, õppeaasta – kuidas jäädvustada seda nii, et see süüviks lapsele mällu kogu eluks?

Tänapäeval ei lähe enam keegi kooli ilma, et poleks käinud vähemalt ühe aasta lasteaias. Enamik lapsi on koolieelselt aga kollektiivis mitu aastat, sest kodus lapsi hoidev vanaema on juba harulduseks muutunud. Lasteaiast kooli minev laps on oma klassiga paljudel juhtudel juba ammu kokku kasvanud. Temale on uudsed ainult miljöövahetus ja need täiskasvanud, kes temaga tegelema hakkavad.

Mina ei ole lasteaias käinud, sest seda maal sel ajal lihtsalt polnud. Samas oli meil kodus olemas vanaema, kes, rätik peas ja pikk põll ees, meid päev läbi kantseldas. Ta oli eriline, selliseid vanaemasid leiab tänapäeval harva. Eredamad mälestused ka kooliminekust on minul seotud vanaemaga.

Kuna lapsevanemad töötasid tol ajal kuus päeva nädalas pikki päevi tehes, polekski vist kuidagi teisiti hakkama saanud. Vanaema vaatas, et riided oleks korras, koolikott ordnungis, laps puhas ja kasitud ning võileib kaasas. Mäletan, et alati ajas vanaema meid hommikuti sooja teki alt välja ja kamandas silmi pesema. Eks see natuke torinat esile kutsus, aga pääsu polnud. Sel ajal algas kool praegusest talvisest kellaajast kaks tundi varem, mäletan, et aken läks heledamaks alles kolmanda tunni alguseks. Talvest mäletan veel seda, et sel ajal ajas meile koolitee lumest lahti vanaema, kes laste ees jalgu lohistades lumme rada tegi.

Arvan, et tänase koolimineja mõtted aastakümnete pärast erinevad minu omadest oluliselt. On teine aeg ja keskkond. Loodan, et keegi neist ka kirjutab oma muljetest aastakümneid hiljem.

Print Friendly, PDF & Email