Liis Lulla: Privileeg on olla vang

Liis Lulla: Privileeg on olla vang

 

Mida arvab Liis ise muusikast, esinemistest ja elust laiemalt? Alljärgnevalt kokkuvõte vestlusest pärast augustikuiseid kontserte.

Kuidas jäid kontserdiga kapiitlisaalis ise rahule? Kas kõik, mida planeerisid realiseerus?
Kapiitlisaal on ikka olnud selline eriline koht, kus olen tahtnud kontserti teha. Aga eks alati on eneses olemas rohkem, kui suudetakse publikuni viia. Võiks tuua paralleeli tippspordiga, kus alati ei suudeta realiseerida kogu potensiaali, mis olemas on.

Kapiitlisaal oli kasulik õppetund ja õppisin sellest kontserdist palju. Väga raske on enesega täiesti rahul olla, sest tuleb ju püüelda maksimum-resultaadi poole. Aga ma tunnen, et olen liikumas õiges suunas.

Räägi selle kontserdi ettevalmistamisest ka. Kas kontserdi kava oli osa sinu Amsterdamis mängitavast repertuaarist? Kuidas leidsid Maarja Kindeli klaverisaatjaks?
See oli täiesti uus kava meile mõlemale. Püüdsime leida võimalikult romantilist kava, mis pakuks erinevaid aspekte sellest tormilisest ajastust. Kunagi, kui me veel muusikakeskkoolis kümnendas klassis käisime, tegime Saaremaal kontserdi ja pärast seda naersime, et mõne aasta pärast teeme siin uue ja veel uhkema!

Kuna tänavune suvi oli meil mõlemal väga tihe, siis meil suurt aega harjutada ei jäänud. Tegime kolm päeva tihedat tööd ja oligi kontsert. Maarja õpib muusikaakadeemias muusikateadust ja klaverimäng on tema jaoks hobi.

Mis sulle endale kõige hingelähedasem teos oli?
Eks igas teoses oli midagi, mis mingis mõttes paelus või puudutas. Nielsen ja Reinecke olid oma programmilt väga huvitavad. Samuti Elleri “Kolm pala”, need on alati leidud publiku sooja vastuvõtu.

Kava, millega esinesite, oli romantiline. Kui palju on sinus romantikut igapäevaelus?
Romantismiajastu muusika on tänapäevani laiema publiku lemmik ja ma ei imesta, et see nii on. Ka ise naudin väga romantilist muusikat. Kuulan seda vist kõige enam. Samas seab see muusika esitajale omad nõudmised .Sa küll pakud publikule kogu seda draamat jms, mis sellises muusikas on põhiline, kuid ei tohi iseennast sellesse kaotada.

Milline on see muusika, mida mängiksid ikka ja jälle? Stiilieelistused?
Viimasel ajal olen hakanud Gustav Mahleri muusikat väga hindama. Üdini romantiline muusika! See pingestatus ja igatsus millegi suure ja igavikulise poole on muidugi üks tugevamaid ja edasiviivaid jõude kunstis üldse. Samas vanamuusika, Machaut ja madalmaade koolkonna muusika on samuti väga südamelähedane.

Võib-olla ei olegi määrav niivõrd ajastu või stiil, kuivõrd kontseptsioon ja veel see miski, mille muusikast olen leidnud ja mis ikka ja jälle mind vaimustab.
See ammendamatu emotsionaalne potentsiaal, mis ei kustu, vaid toidab mind. Keegi on öelnud, et just see eristabki muusikat teistest kunstidest. Bach on alati omal kohal minu stiilieelistustes.

On sul plaadikogu ja mida see sisaldab? Mida enamasti kuulad?
Enamasti on tegu klassikalise muusikaga. Kuulan kõikide ajastute klassikat, aga ka kaasaegset. Olemuselt on iga ajastu muusikas olemas see miski, mis üllatab ja pealub, tuleb vaid enese jaoks avastada.

Räägi nii palju kui tead plokkflöödi õppimise võimalustest/tasemest jms Amsterdamis konservatooriumis.
Plokkflöödi osakond on meil väga suur ja konkurents päris karm. Tase on väga hea. Nende repertuaar algab päris varajasest muusikast ja ulatub kaasajani. Valdav osa ongi kaasaegne muusika. Tean, et lihtne seal ei ole ja tööd tuleb palju teha.

Kui sageli esined Hollandis?
Igas kuus on meil n-ö klassikontsert. Enamasti mängime klaveri saatel soololugusid, kuid erinevate ansambli koosseisudega kammermuusikat ka. Ansamblimäng on tegelikult väga olulisel kohal.

Teinekord tuleb ette ka nn projektesinemisi ja ansamblimänge, millest saad juba tunduvalt rohkem, kui vaid võimaluse esineda. Need koosmusitseerimised pakuvad sisemiselt suurt rõõmu.

Mida enda arvates peaksid flöödimängus veel lihvima?
Tee on pikk. Tunnen, et astun väikeste sammudega õiges suunas ja mööda õiget rada. Kuna flöödimäng on üks keerulisemaid, siis kõik erinevad aspektid (hingamine, lihased, kordinatsioon, kehahoiak jne) vajavad pidevat lihvimist, nii, et ei ole olemas ühtegi täiesti perfektset flöödimängijat. Alati on ruumi arenemiseks.

Kes on sinu õppejõud ja kuidas käib teie igapäevane töö?
Minu õpetaja on Harrie Starreveld, kes on Amsterdami konservatooriumi flöödiosakonna juhataja ja väga aktiivne kaasaegse muusika esitaja ja õpetaja. Igal nädalal on üks 60-minutiline tund ja iga kahe nädala tagant kahetunnine grupitund koos teiste õpilastega, kus saab oma pianistiga mängida õpetajale ja teistele õpilastele ette ning saada vastukaja.

Kui palju on sinul nüri tehnilist harjutamist, kui üldse on. Või suudad selle loominguliseks muuta?
Ma arvan, et ma ei ole kunagi tehnilises mõttes harjutanud. Minu jaoks on see alati olnud pigem musitseerimine kui nüri harjutamine. Selleks, et suurem pilt kokku tuleks, on lihtsalt vaja lihvida väikesi detaile, kuid seda tuleb teha alati suuremat pilti silmas pidades ehk musitseerides.

Mängisid kunagi tennist, kas teed midagi hobina ka praegu?
Sport number üks Amsterdamis on rattasõit. Minu igapäevased treeningud võiksid mind juba Toure de Franci’le viia. See on nali muidugi! Aga väheke liigutamist on alati kasulik kaasata oma igapäevaellu, sest muusikuna vajan niihästi tugevat vaimu kui ka füüsist. Selles suhtes sarnaneme sportlastega.
Meenuta midagi sellest ajast, kui meie koolis õppisid. Mida sa üldse päris algusest mäletad?
Ma mäletan ühte lugu Mustast Roobertist, mida mängisin. Ja siis mäletan, et olin parajalt väike ja ei osanud veel õieti kirjutada ja literatuuritunnis oli probleeme konspekteerimisega.

Sisseastumiskatsetelt mäletan, et laulsin “Veere värten vurinaga” ja üks poiss laulis enne mind laulu “Hane pojad” ja mõtlesin, et oleksin ise võinud seda laulu laulda. Üldiselt kõik need aastad, mis ma muusikakoolis õppisin on moodustanud ühe loogilise ahela ja ei kujutakski ette, et asjad oleksid võinud olla teisiti.

Mida sinu jaoks tähendab esinemine Saaremaal? On see järjekordne astumine publiku ette või midagi veel?
Saaremaa on alati koht, kus rohi tundub rohelisem ja kus hing leiab lohutust ja vaikust. Üritan alati kodusaarel ka kontserdi teha. See on nagu austus ja soov midagi tagasi anda. Alati on hea tunne esineda just siin ja mitte mandril või veel kusagil mujal. Siin on minu kindlus ja siin tunnen end hästi.

Räägi pisut oma vaba aja veetmisest ka.
Vaba aeg on muusiku elus suhteline mõiste. Sa oled ise oma aja sisustaja. Põhimõtteliselt on su aeg kogu aeg vaba ja võid teha, mida tahad, kuid samas ei ole sul kunagi n-ö töövaba aega nagu näiteks mõnel teisel elukutsel. Sa oled alati muusika sees ja sellega seotud.

Naljaga pooleks võib öelda, et olla muusik on just nagu olla krooniliselt haige. Sa vajad pidevalt ravi, mis siis antud juhul on muusika tegemine ja selle sees olemine, sest ilma selleta hakkab halb või sa ei tunne ennast lihtsalt nii hästi kui võiksid. Muusika on see n-ö elueliksiir või palsam su hingele ja haigetele kontidele.

Saab käidud kontserditel ja muudel üritustel, kuid muusika on alati otseselt või kaudselt minu tegemistega seotud.

Mõnes mõttes on olla muusik nagu olla millegi vang, kuid olla seda vabatahtlikult. Ja minu meelest on muusika midagi nii müstilist ja sõnaseletamatut, et olla selle vang on pigem privileeg kui koorem.

Kontserte kuulatakse mitmeti

Palju oleneb sellest, mida ja keda parajasti kuulatakse ja kuidas muusika südamesse läheb või ei lähe.

Liis Lulla (fotol) kontserte linnuse kapiitlisaalis ja Pöide kirikus jälgisin erapoolikult, sest oli ta ju olnud minu õpilane Kuressaare muusikakoolis üheksa aastat. Juba esimesel aastal oli selge, et vaatamata oma kuuele eluaastale on ta kiire taibu, harukordse koordinatsiooni ja väga heade muusikaliste eeldustega laps. Talle meeldis esineda ja nii võisime töötada peaaegu piirideta. Ka kodus oli väikesel muusikuhakatisel tema edusamme toetavad vanemad ja vanavanemad. Seega olid Liisil algusest peale kõik eeldused jõudmaks kaugele. Ja nii on ka läinud.

Pärast plokkflöödi (õp Tiiu Maripuu) ja põikflöödi (õp Liivi Tamm) õpinguid Kuressaare muusikakoolis jätkas Liis muusikuteed Tallinna muusikakeskkoolis, mille lõpetas 2006. aastal mõlema pilliga. See oli ainulaadne juhtum. Liisi õpetajaks oli muusikakeskkoolis kauaaegne Hortus Musicuse mängija, noorte üleriigiliste vanamuusika projektide juht ja praegune Eesti Kontserdi produtsent Neeme Punder. Suuresti tänu tema kogemustele ja rohkearvulistele rahvusvahelistele kontaktidele ja soovitusele läks Liis edasi õppima Amsterdami konservatooriumisse, kus tema õppejõuks sai kaasaegse muusika tunnustatud interpreet ja õppejõud Harrie Starreveld.

Kontserdil Kuressaare linnuse kapiitlisaalis musitseeris Liis koos Maarja Kindeliga ja Pöide kirikus Kaija Lukasega, kes mõlemad on klassiõed muusikakeskkooli päevilt. Kui J. S. Bach Sonaadi C-duur puhul tundus mängijail olevat veidi erinev fraseerimine ja isegi esitusstiil, siis romantilise muusika vallas olid noored muusikud väga üksmeelsed. Nende esitatud H. Elleri kolm pala flöödile ja klaverile oli ilus kummardus eesti muusikale. Erilise mulje jättis aga sellelt kontserdilt Reinecke “Sonaat Undine” – ülimalt kirglik ja tehniline flöödi kullafondi kuuluv teos.

Pöide kirikus koos Liisiga musitseerinud Kaija Lukase viiuliõpingud algasid Raplast ja on nüüdseks noore muusiku viinud Londoni Guildhalli muusika- ja teatrikooli, kus käesolevast sügisest alustab kolmanda kursuse õpinguid. Kaija esitatud Bachi partiita sooloviiulile d-moll kõlas Pöide vana kiriku seinte vahel nagu palve – taastage mind! Suurepärase akustikaga Pöide kirikus kõlasid Liisi ja Kaija koosmusitseerimisel kaks tundmatu klassikaajastu autori Pleyeli elujaatavat duot – suurepärased ja helged. Imetlust vääriv on mahukas repertuaar J. S. Bachi, G. Ph. Telemanni, A. Woodalli, C. Nielseni, C. Reinecke, H. Elleri ja C. Chaminade muusikast, mille noor muusik ette võttis ja realiseeris kahe suvenädalaga.

Tiiu Maripuu
tiiumaripuu@hotmail.com

Print Friendly, PDF & Email