Sündinud nendes kadunud põlved, vanavanemad. Oo, Eestimaa…

Sündinud nendes kadunud põlved, vanavanemad. Oo, Eestimaa...

OMA KÜLA TUNNE: Külarahvas taidlusprogrammi jälgimas. Keskel meestest vanim osaleja, praegune kuressaarlane Ruben Kauber (83).

Voki taga istus ema,
ketras lõnga kiiruga,
seal siis õpetas mind tema
pääst ja kirja lugema.

“Kas on linnukesel muret?–“
õpi pähe hoolega,
vahest enne, kui sa sured,
tarvis minna kerjama.”

Ah, miks kõneles ta nõnda!
Miks ta silmi nägin vees?
Vist ta oli näinud mõnda
Rasket tundi elu sees.
(Karl Eduard Sööt, “Kodukoolis”, 10.XII 1906)

Küllap oli nii ka meie kodutares Saarul, kui ema tattnina valgel kedrates pisikesele põngerjale õpetussõnu jagas. Vahest oli luuletajalgi neid ridu kirja pannes kogemus oma kodust võtta. Nõnda meid siis kunagi koolitati. Või võtame teise luuletuse, õigemini laulu, mis ammugi üle Eestimaa populaarseks saanud.

Tuhanded külad, tuhanded talud
laiali Eestimaal.
Sündinud nendes kadunud põlved,
vanavanemad.
Oo, Eestimaa, oo sünnimaa,
kuni su küla veel elab, elad sina ka.

Õnneks on meie külad enamikus veel elujõus ja elame meie ka. Nõustugem aga “Eestimaa” luuletuse autoritega – kuni su küla veel elab, elad sina ka. On ju paljud talutaredes ilmale tulnud poisid ning tüdrukud ammugi linnadesse kolinud. Vaatamata sellele, et mõneski Saaremaa külas pole alaliste elanike hulgas järel enam ühtegi inimest, kes selles paigas sündinud, elavad need külad edasi.

Koha vaim (genius loci) on neisse paikadesse meelitanud entusiastlikke inimesi mujalt, lähemalt ja kaugemalt. Hea, et neid on jagunud. Nad kannavad edasi meie esivanemate traditsioone. Veel enam, tihti on uustulnukad toonud külla uue hingamise, edendades nii külaelu tervikuna.

Nädal tagasi tõdesid endised ja praegused Paatsa ja Tuiu küla elanikud, et nendegi kodukülades on aeg end nii kurjemast kui päikeselisemast poolest näidanud. Paatsa küla alaliste elanike hulgas pole enam ühtegi, kes selles paigas sündinud ja kasvanud. Vaatamata sellele oli Põllu talu väljale kohale tulnud ligemale poolsada inimest, kes tundsid koosolemisest ning Paatsast ja Tuiust heameelt.

“Isegi sammal minu sünnikodu juures on palju pehmem kui mujal,” rõõmustas kokkutulekuplatsile sammunud Kuressaares elav Tumma Maie.
Oma sünnikodu juurde jõudnud Saaru Ruben silmitses kõigepealt õueiludust – jämedat mitmekümne meetri kõrgust haaba. Vanim Paatsa külas sündinud mees (83) teadis rääkida, et omal ajal olnud merest paari kilomeetri kaugusel kasvav Saaru haab meres kala püüdvaile kohalikele meestele märgiks, mille järgi kurssi seada. 60–70 aastat tagasi paistis haab merel seilajatele kenasti silma. Nüüd enam mitte. Mets on ette kasvanud.

Vanematel meestel ja naistel oli, mida meenutada. Igaühel oma mälestused. Ühel kurvemad, teisel rõõmsamad või päris lustlikud.
Lähiajalugu on kõigil hästi meeles. Viiekümnendate alguses täienes küla uusasukate – “kilidega”, nagu maarahvas tollal N. Liidu lõunapoolsetest liiduvabariikidest Punaarmeesse värvatud mehi kutsus. Kilid ehitasid Saaremaal raudteed, mis Paatsa külje alt läbi kulges. Võõrväe soldatid loonud külaelanikegagi suhteid. Kooliplikana käinud Saadu Leili koos külanoortega sõdurite elamispaigas kino vaatamas. Neide ja noormehi kutsutud tantsuõhtutelegi.

Tegelikult külainimesed pelgasid kilisid, kuna kutsumata külalised tegid “äkkvisiite” taluperedessegi, teadagi, mis eesmärgil – et midagi hinnalist või lihtsalt toidukraami kaasa viia. Mõnigi kord tulnud ühel või teisel pereisal pärast mundrikandjate “külaskäiku” majale uus aknaklaas panna või koguni uus aken ette asetada.

Õnneks tabas punaväe kõrgem juhtkond ära, et raudteed ehitatakse valesse kohta. Kiiresti võeti liiprid ja rööpad maast ning nii õnnestus külarahval kilidest vabaneda.

Ajalooline rauatöömeeste küla

Huvitav-huvitav. Alles 1961. aastal avastas arheoloog Aita Kustin Paatsa maalinna ja muistse rauasulatamiskoha Tuiu Rauasaatme mägedes.
Väljakaevamistöödel leiti Paatsast mitu muinasajal tegutsenud sepikoda. Arheoloogide väitel sepistanud Paatsa sepad Tuiu soorauda. Tuiust veeti seda naaberküla seppadele taguda sadu tonne. Arheoloogiadoktor Jüri Peetsi arvates olnud seda tunduvalt rohkem, kui pakuti pärast esimesi väljakaevamisi.

Teadlase hinnangul tootsid vanad saarlased 11.–14. sajandil Tuius umbes 2000 tonni rauda. Paatsa sepad valmistasid sellest kõikvõimalikke tarbeesemeid ja sõjariistu. Seppade meistritöö läks suures osas kaubaks. Turu puudust tollased meistrimehed arvatavasti ei tundnud. Enamik sepiseid veeti üle mere naabermaadesse.

Paatsa maalinna kohta on õnneks üht-teist teavet paljudes teabeallikates. Vikipeedias on järgmine info: Linnusease on luite lõunaotsale kuhjatud madala liivast ringvalliga, mis oli kuhjatud 13. sajandi lõpul ja 14. sajandi algul. Linnuseõu on umbes 3000 ruutmeetri suurune ala, kus oletatavasti 11.–13. sajandil oli kindlustamata asula.

1963. aastal teostatud arheoloogilistel väljakaevamistel Aita Kustini ja 1989.–1990. aasta kaevamisel Jüri Peetsi poolt avastatud hoonete jäänused (3 ahjualust, kisklaudadest puitpõrand jm) on mitu korda põlenud.
Linnuseasemest umbes 50 m loodes avastati 11.–14. sajandi sepapadade osalt kattuvate kontuuridega jäänuseid: 5 eriaegset lohkääsipõhja, alasikivi, söestunud seinapalke ja ukselävekive. Koguti enam kui 4 tonni rauaräbu ja paarkümmend toorrauatükki. Arvatavasti oli Paatsal Tuiu muistsete metallurgide tugikoht, see hävis tõenäoliselt Jüriöö ülestõusu ajal.
H ä v i s  t õ e n ä o l i s e l t.

Järelikult faktilist seletust pole ajaloolastel anda. Mis tegelikult juhtus? Kas pöördepunktiks oli Jüriöö ülestõus või osutus selle piirkonna jaoks laastavaks teguriks mingi muu asi? Üks on selge – Paatsas elasid muistsel ajal kanged rauatöömehed. Arvata võib, et nende järeltulijaid on sealkandis praegugi.

Kokkutulekul osalenud nüüdne Mustjala mees, endine omavalitsustegelane Heinrich Tisler (Puki Heino) teadis rääkida kirikust, mis aastasadu tagasi maalinna kõrval seisis. Millegipärast pole üheski teatmeteoses Paatsa pühakojast juttu. “Kirikut ilmselt ei lõhutud. See lagunes ja läks loomulikku teed Looja kirja,” oletas ajaloohuviline Heinrich Tisler.

Paatsas oli ka väike mõisahoone koos kõrvalrajatistega. Kuni eelmise sajandi kuuekümnendate aastate alguseni oli see päris heas korras. Pärast seda kui omanik kogu mõisakompleksi kolhoosile müüs, otsustasid tollased põllumajanduse edendajad härrastemajja loomad sisse tuua (!). Ja nii tehtigi. Hoone elutoast sai söödaköök, magamiskambritest ja teistest ruumidest pudulojuste eluasemed. Keelavat muinsuskaitset tollal ei olnud ja ilmselt kiitis võimuladvik kohalike kolhoosielu edendajate initsiatiivi “rahva rõhujate” maja niisugusel viisil kasutada heaks.

Küllap oli sellelgi mõisahoonel arhitektuuriväärtus, mida oleks tasunud tulevastele põlvedele säilitada. Nüüd märgivad kunagise mõisahoone asukohta ahervaremed. Rohtunud on ka mitmed taluõued.

Külaelanike lootus pole kuhugi kadunud

Ometi on inimestes lootus, et ka neis paigus hakkab kunagi kostma laste kilkeid ja vahest kukelaulugi. Võtkem kuulda külaseltsi juhatuse liikme Leili Ranna sõnu, kes kiitis Paatsa oma elukohaks valinud Toivo Lõhmust ja Kunnar Lülle ning Kuuse talu noorperenaist-peremeest, oma esivanemate talu kasutusele võtnud Aili Peeli koos elukaaslase Kaido Eigoga. Paatsa on avastanud soomlasedki. Kena elupaiga on külla soetanud abielupaar, kes kohalikega, kas ülekantud või otseses tähenduses, ühise keele leidnud.

“Meie küla elab tänu nendele inimestele. Kui neid ei oleks jääks Saaru Kati siia üksinda, sest pärast esimest kokkutulekut, mis toimus 11 aastat tagasi, on meie keskelt lahkunud üsna palju nii vanemaid kui ka nooremaid inimesi,” teavitas suviti oma sünnikodus elav Saadu Leili.

Tuiu küla elav legend on Amanda Pahapill. Elu pole 87-aastast vanaprouat hellitanud, kuid Amanda on eht saarlasliku visadusega näidanud, et saab üle nii haigustest kui ka hingehädadest. “Ma tõuseksin püsti, aga jalad on haiged. Ju te kuulete mind siis ka, kui istudes räägin,” ütles Amanda ennast kokkutuleku alguses tutvustades.

Korraldajad tundsid siirast rõõmu, et oma sünniküla inimestega olid tulnud kokku saama kunagised paatsalased ja tuiulased, ka need, kes nüüd juba üheksakümnendat käivad. “Siin on Saaru Ruben ja temast vaid kuu aega noorem Luhtse Kalev, Puki Heino ja Variku Meinart, Lepara tüdrukud, vanim osaleja, 87-aastane Amanda. Aga siin on ka neid, kellel meie küladega isiklikke mälestusi pole. Kena, kui noored oma vanemate või vanavanemate koduküla kalliks peavad,” märkis Leili Rand.

Laupäevased vihmasagarad ei suutnud kokkusaamisrõõmu varjutada. Telgi all oli kena istuda ja möödunud aega meenutada. Ja mitte üksnes minevikuradu mööda käia, vaid ka tulevikuvisioonidest osa saada. Paatsa uusasukas, Mustjala vallavolikogu esimees Toivo Lõhmus näeb külaelu tulevikku erksates värvides. Kuigi kokkutulekul oli oma osa nostalgialgi, maalis Toivo Lõhmus inimestele pildi tuleviku Paatsast ja Tuiust.

Mitu kunagist külainimest on oma sünnikodud kenasti korda teinud ja kuigi seal ei elata aastaringselt, veedetakse maal peaaegu kõik suvised nädalavahetused.

Volikogu esimees usub, et selliseid inimesi tuleb juurde. Tõsi, ajakirjanikule kurdeti sedagi, et mõnegi talu omandisuhted varjutavad maade ning majade kordategemist. Loodame ja usume, et taolised sasipuntrad hargnevad ja saavutatakse õiged lahendused.

Kui mõne aasta pärast taas kokku tullakse on külal kindlasti teine nägu – korrastatum ja vahest tõmbab pilke mõni uusehitiski.

Vahest saame siis kirjutada, et Paatsa või Tuiu külla on elama asunud need või need noored pered. Küllap otsib Genius Loci usinalt inimesi, kas endiste külaelanike järeltulijate hulgast või mujalt, et pakkuda neile ilusat elupaika sinna maalilisse ja ürgsesse piirkonda.
Kuni su küla veel elab, elad sina ka…

Print Friendly, PDF & Email