Siinne rahu ja vaikus on kütkestavad! (1)

Siinne rahu ja vaikus on kütkestavad!

 

Kumb on õige, kas “külili kukkuma” või “küljeli kukkuma”? Ja mida tähendab väljend “kellelegi end külje alla pressima”? Umbes säärane oli vestlustemaatika lõunalauas augustikuu algul ühes Läänemaa talus, mis asub Noarootsi poolsaarel äsjataastatud maalilise Lückholmi mõisa vahetus naabruses.
Filoloogiliste küsimuste teke söömaajal oli igati põhjendatud – nimelt võõrustas lahke pererahvas külalisi, kelle hulgas oli ka kaks prantslast, abielupaar Mirella Bonnaud ja Thierry Teulet.
Nad mõlemad on pärit Edela-Prantsusmaalt. Mirella kodukohaks on Bordeaux ja Thierry on pärit Pürenee mägede jalamil asuvast Toulouse’ist. Nende esimene kohtumine toimus varajases nooruses. Mirella räägib, et sõpradeks said nad juba 12-aastastena. Kui mõlemad aga Toulouse’i ülikoolis inglise filoloogiat tudeerisid, siis otsustasid nad oma edasise elutee liita.

Kuigi nii Mirellal kui ka Thierryl on raske nägemispuue, on hämmastav nende suur tahe ja lausa väsimatu soov juba saavutatul mitte peatuma jääda. Praegu töötavad nad Brüsselis Euroopa Komisjoni juures tõlkidena.
Mirella on vabakutseline tõlk ja Thierry ametnik, see tähendab, et ta on konkursi korras euroliidu institutsioonidesse tööle võetud. Säärase konkursi sõel on aga väga tihe ja mitte igaüks ei saa sellega hakkama.

Eesti keelt on nad õppinud juba ligi seitse aastat ja nüüdseks töötavad eurokomisjoni sünkroontõlkidena, s.t kui keegi räägib eesti keeles, siis nemad panevad teksti kiiresti ja operatiivselt oma emakeelde, prantsuse keelde ümber. Kuid ega Mirella ja Thierry tegevushaare ainuüksi meie keelest tõlkimisega piirdu – nende töökeelteks on veel inglise, itaalia, portugali ja hispaania keel.

Noblesse oblige – elukutse kohustab

Minu esimene küsimus võis Mirella ja Thierry kui diplomeeritud filoloogide jaoks vist mõnevõrra totrana kõlada, kuid seda esitamata jätta ma ei saanud. Nemad on ju suurrahva esindajad, kuidas siis ikkagi tekkis säärane veider soov õppida selgeks ühe Euroopa ääremaal elava väikerahva keel, eesti keel.

Mirella vastas esimesena ja kindlalt, et kuna kõige selle initsiaatoriks oli Thierry, siis peaks ka tema jutuga alustama.

“Lihtsalt meie töö on selline,” selgitas Thierry. “See oli umbes kaheksa aastat tagasi, kui sai alguse meie esimene tutvus Eestimaa ja eesti keelega. Juba tookord räägiti palju euroliidu eelseisvast laienemisest (mis sai teoks 2004. aasta mais – toim) ja sel eesmärgil olid alanud ettevalmistustööd.”

Kuna aga Euroopa Liit töötab põhimõttel, et kõigi liikmesmaade keeled on võrdsed ja organisatsiooni ametlikud töökeeled, siis tekkis kohe ka vajadus uute inimeste järele, kes oskaksid mõne uue liikmesmaa riigikeelt.

Kohtumine tundmatuga

Nii Mirella kui ka Thierry väitel ei teadnud nad enne 2000. aastat Eestist suurt midagi. “Muidugi me teadsime, kus see Eesti maailmakaardil asub, aga ei midagi enamat!” rääkis Mirella. “Kuid, nagu öeldud, meid pandi konkreetse kohustuse ette – enne euroliidu laienemist tuleb meil selgeks õppida vähemalt ühe uue liikmesmaa keel.”
Et aga Mirella ja Thierry puhul sai selleks keeleks just eesti keel, siin mängis oma osa juhus.

Nimelt juhtus nii, et kaheksa aastat tagasi tuli Thierry Eestisse ühele tööalasele nõupidamisele. “Sain siin kokku paljude inimestega, [suurepärase] Piretiga (prantsuse filoloog – toim) ja teiste suurepäraste inimestega,” meenutas ta. “Nad rääkisid mulle vaimustatult oma kodumaast, Eesti ajaloost ja paljust muust.”

Mis prantsuse noormeest paelus, oli, et kuigi Eesti pole suur, on siin ikkagi oma keel, huvitav kultuur ja täiesti ainulaadne ning kordumatu identiteet!
Mirella jätkas: “Mäletan, et kui Thierry tuli tagasi meie koju Brüsselisse, rääkis ta kõigest siin nähtust ja kogetust suure emotsionaalsusega. Ja nii tekkiski mõte: kui meilt nõutakse mõne uue keele omandamist, siis miks ei võiks selleks olla eesti keel.

Tõsi, enne lõpliku otsuse langetamist otsustasid nad veel kord oma puhkuse ajal Eestit külastada. “Kohtusime siin oma tõlkidest kolleegidega ja kui nad lubasid meid keeleõpingutes igati toetada, oli meie otsus lõplik,” meenutas Thierry.

Nagu ikka, oli ka seekord algus raske

Eesti keele esimesed õpingud algasid Mirellal ja Thierryl Brüsselis, kus nad elavad juba 1990. aastate algusest saadik. “Meil omamoodi vedas, sest meie esimeseks keeleõpetajaks oli väga hästi prantsuse keelt kõnelev eestlanna,” tõdes Mirella.

Prantsuse keelega ja üldse romaani keeltega võrreldes on aga eesti keele loogika, struktuur ja grammatika väga erinev. Mirella sõnul tuli alguses väga palju lihtsalt mehhaaniliselt ja tuimalt pähe tuupida. “Tõsi, teatud määral aitas meid saksa keele tundmine, sest saksa mõjud eesti keelele on siiski olemas,” meenutas ta.

Koos Mirella ja Thierryga alustas eesti keele õpinguid veel seitse inimest, kuid peagi jagati see grupp mitmeks. Selgus, et ülejäänud õpilastel olid olemas teadmised soome keelest, mis andis neile suure eelise.
Nii jäidki nad õpperühma kahekesi. “Küllap see oligi meie jaoks parim variant,” rääkis Thierry. “Meil oli nagu oma õpetaja ja igal nädalal pühendasime terve reedese päeva eesti keele omandamisele.”

Küsimusele, kas neil ka kodus tekkis mõnikord kiusatus omavahel vaid eesti keelt rääkida, vastas Mirella kategoorilise eitusega. “Ei, ei ja veel kord ei. See pole ju kasulik, sest kui näiteks mina teen kõneledes mingi vea, siis Thierry ei oska mind parandada. Parem on ikkagi, kui räägime eestlastega, siis saavad nad meid kohe õigele teele juhtida.”

Traditsioonilised visiidid Eestisse

Tänaseks on Mirella ja Thierry eesti keelt õppinud ligi seitse aastat. Selle aja sisse mahuvad iga-aastased külaskäigus Eestisse (sh on ka sõit Saaremaale), pool aastat kestnud keelepraktika Tartu ülikoolis, mille käigus prantslased kuulasid loenguid Eesti ajaloost ja üldajaloost, geograafiast, õigusteadusest jpm.

Ühesõnaga püüdsid nad meie kodusest alma materist ammutada nii palju teadmisi kui vähegi võimalik. Kõik see on neile kui professionaalsetele tõlkidele väga vajalik, sest erinevates eluvaldkondades kasutuses oleva terminoloogiaga on vaja end kurssi viia.
“Kuni tänaseni pole meie eesti keele õpingud kaugeltki veel lõppenud,” oli Mirella oma keeleoskuse hindamisel tagasihoidlik. “Me teame, et rääkides teeme endiselt palju vigu.”

Tõsi, kui Mirella ja Thierry olid augustikuu alguses Tallinnas lennukist vahetult väljunud, siis ehk alguses tundus nende eesti keel kuidagi konarlik olevat. Seda möönsid nad ka ise. Kuid juba paari tunni pärast, kui nad olid autoga Läänemaale Noarootsi poolsaarele jõudnud, rääkisid nad juba vabalt ja julgelt.

Lollusi rääkida ei tohi

Oma tööd iseloomustavad prantslased kui väsitavat, samas aga väga huvitavat. “Meie ülesandeks on nõupidamiste ajal istuda nn tõlkide kapis, kõrvaklapid peas, ning hoolikalt kuulata, mida keegi istungite saalis räägib. “Ja kui keegi hakkab kõnelema kas inglise, itaalia, portugali, eesti või siis hispaania keeles, siis peame me selle kohe prantsuse keelde ümber panema,” selgitas Thierry.

Tundsin huvi, et kas nende tööpraktikas on esinenud ka juhtumeid, kus nad pole keelest mingil põhjusel aru saanud. Näiteks kui isik, kelle sõnu on vaja tõlkida, kasutab mingit veidrat, neile tundmatud väljendit. Midagi säärast, mida seekord kasutati meie lõunalauas – kellelegi end külje alla pressima.
Selle peale vastas Mirella: “Kui säärane olukord tekib, siis peame sellest kohe kuidagi välja tulema. Igatahes võin öelda, et vait jääda me ei tohi ja samas tuleb meeles pidada, et ka lollusi ei tohi suust välja paisata.”

“Säärastes situatsioonides,” täiendas Thierry abikaasat, “aitab meid sageli kontekst ja ega me ikka ilma hoolika ettevalmistustööta sinna tõlkide kappi ka lähe. Alati enne suuremaid nõupidamisi on meil teada, millest tuleb jutt, ja üldjoontes saame end vastava sõnavaraga eelnevalt kurssi viia.”

Tundub, et kõigil on siin alati aega küllaga!

Nagu eelpool öeldud, on Mirella ja Thierry viimase kaheksa aasta vältel igal aastal Eestit külastanud. Küsimusele, mis neid nii väga siia tõmbab, vastasid nad üksmeelselt: siinne vaikus ja rahu, mis torkab silma kohe, kui Tallinnas lennukist väljud, ja mis muudab siinse maa väga armsaks.

Kui Mirella ja Thierry olid seekord Eestisse saabunud, siis oli meil juba esimesel õhtul kavas minna Noarootsi poolsaarel asuvale Silma terviserajale, et end pärast lõunasööki ja eesootavat kosutavat õhtusööki veidigi tuulutada. Aga kui külalised olid end terviserajale minekuks kokkulepitud kellaajaks valmis seadnud ja ootel, siis selgus, et meid võõrustava Saare talu pererahvas askeldas veel vilkalt aias.

Seistes prantslastega talu väravas, kuulsime, kuidas perenaine Piret kellelegi hüüdis, et on vaja veel seda ja veel seda, mille peale Mirella siiralt naerma purskas: “Tundub, et teil kõigil on siin aega küllaga ja see on tõepoolest lausa kütkestav!”

Täpsustavale küsimusele, kas elu Brüsselis on siis väga närviline ja kiire, vastas ta üldjoontes jaatavalt. “Sellega ma sugugi ei soovi väita, et meie elu Belgias oleks väga problemaatiline. Kui aga aus olla, siis on meie töö, kus me sageli peame kõike kuude kaupa ette planeerima, tõepoolest väga pingeline ja stressi tekitav. Kuid me ise oleme sellise elu valinud ja siin Eestis avaneb meil igal aastal suurepärane võimalus puhata.”

Harjumuse jõud

Oma seekordse Eesti külaskäigu ajal viibisid Mirella ja Thierry Läänemaal Noarootsis, seejärel sõitsid nad paariks päevaks Tartusse.

Nagu eelpool öeldud, on neil mõlemal nägemispuue. Kuivõrd sügav see on ja kuidas on see tekkinud, ei söandanud ma neilt otsesõnu küsida. Ega see vist haakuks ka euroopaliku käitumisega. Kuid vaadeldes neid kahte inimest kõrvalt, tundus, et Thierry on nägemise täielikult kaotanud, Mirellal, kes liikumisel oma abikaasat alati juhtis, on nägemine väga kehv.

Mis aga vapustas, oli nende inimeste vitaalsus ja elurõõm. Kordagi ei kurtnud nad millegi üle, olid alati kõigest huvitatud, isegi lilleilust Noarootsi Saare talu aias, Silma terviseraja ääres kasvavast roostikust ja sealsest linnulaulust.

Noarootsist sõitsid prantslased iseseisvalt, ilma saatjateta Tartusse. Võõrustajad panid nad lihtsalt Tallinna bussijaamas bussi peale ja kõik. Ka tagasi Tallinna naasid nad iseseisvalt, üürisid Radissoni hotellis toa ning siirdusid oma lemmiksöögikohta Eesti pealinnas – Sauna tänaval asuvasse Kaukaasia restorani Must Lammas.
Seda külastamata ei jäta nad Eestimaal viibides kunagi.

Print Friendly, PDF & Email