Kuidas teil siin Sõrves läheb? Mis ta siin ikka läheb… (4)

Kuidas teil siin Sõrves läheb? Mis ta siin ikka läheb…

Iide küla rahvas ootab poe ees vallabussi. Pensionäridel muret pole, võta aga pension vastu ja sõida vallabussiga kauplusse.

Sõrve kohta tulevad teated on tihtipeale masendava alatooniga – midagi pannakse kinni, vaesus loksub igapäevaselt merega randa ning inimesi jääb järjest vähemaks. Kuidas rahvas sel maalilisel poolsaarel siis ikkagi elab? Haarasime ühel päeval seljakotid selga ning otsustasime jalutada ringi ümber Sõrve sääre ning võtta nööbist kinni kõigil, kes teele jäävad. Ausalt öeldes ega me ringi peale saanud, jõudsime vaid läänerannikul Salme jõest sääre tipuni, kuid üksjagu inimesi kohtasime sel retkel küll.

Jalutanud mõnda aega reipalt kruusateel, vaadates merd ning kitsi karjamaal, jõuame tsiviliseeritud kohta nimega Kaugatoma. Seal sammume Tiidu taluni, mille hoovis peremees mesipuud remondib. Vana taru tasub ise restaureerida, sest uued olla hirmus kallid, pea kolm tuhat krooni tükk.

Raimo jutustab, et tema tegeleb põhiliselt mee vurritamise ja kalapüügiga. “See aasta tuli mul elus kõige suurem meesaak,” räägib ta. Millest see tuli siis? “No ei tea. Ilmselt läks kõik kümnesse, kevadel hakkasin õigel ajal laiendama ja sain peakorjeajaks pered kõik võimsaks ja oli ilus korjeaeg ka.” Kõik, kes Raimo mett proovinud, kiitvat seda väga. “Siin on see kadakane karjamaa, siin on siuksed imetaimed ilmselt,” arvab ta põhjuseks.
Vanasti käis mees jahil kah, aga nüüd ei jää mesilaste ja kalapüügi kõrvalt enam aega, vanemas eas ei jaksa nii palju enam.
Viimase aja sündmustest juhib Raimo tähelepanu sellele, et Kreeka laev viiakse ära. Oli ilus pilt olnud, kui suur võimas laev meres seisis. Raimo elas ka siis Kaugatomal, kui see laev sinna kinni jäi.

“Üks õhtu äkki vaatan, nii palju tulesid meres, et mis siin lahti on.” Lahti olid piirivalvelaevad, mis seal sebisid. Mis seal täpselt juhtus, seda külarahvas teada ei saanud, ringi liikusid igasugu legendid. “Siin mehed arvasid, et ilmselt poisid tahtsid sellest vanast risust lahti saada ja et siin uppumisvõimalust nagu pole, ajasid karile ja kogu moos. Kindlustus plekkis kinni muidugi, poisid sõitvad ammu uue laevaga ja vana risu jäi siia,” võtab peremees enim levinud jutu lühidalt kokku.

Küll aga tormas külarahvas esimesel võimalusel laevale, kui jää kandma hakkas. Rahvast oli laeva ümber jää peal nagu sipelgaid olnud. “Naersid siin poisid, et Rahuste vanad naised heinakuhja otsa ei julge minna, aga seal mööda trappi panid üles laeva peale nagu ei midagi.”

Raimo võttis endale laevast kaasa kaks paari uksehingi, mis praegugi tema koduustel küljes. Need olevat väga tuugad värgid, üle nikeldatud, pronksist puks vahel ning õlitamise jaoks eraldi auguga.

Raimo proua Eva tegeleb käsitööga. “Ma teen kõiki asju, kui ühest tüdin ära, siis teen kohe teist,” ütleb ta. Eva on käinud mitmetel kursustel ning nüüd on osaline Tiiu Tanu ühistus, nagu nii mitmedki käsitööoskajad üle Saaremaa. Perenaine näitab, mida tehtud on: käpikud, tekid, padjad, vilditud sokid. Parajasti on käsil üks triibuline vildist tekk, mis on tõesti väga lahe ja kindlasti hirmus soe.

“Ma olen siin nii harjunud, nii rahulik,” võtab Raimo lõpuks jutud kokku. “Pole tööst puudust, siin on küttepuid lappida ja saagida, tööd on nii et tapab ja kui tööst puudus tuleb, saab meres käidud.”

Noored vaatavad pilvi

Veidi maad pärast Lõod satume teel kokku Karini ja Mihkliga, kes jalutavad kahekesi mööda maanteed. Noored tudengid tulid Sõrve suvitama ning käisid parajasti mere ääres ujumas. Viis minutit koos jalutamist kulgeb arutledes, kas suurlinnainimesel, kelle elu tormab linnatempos ja -sagimises, üldse on juured ja kus need on.

Karin ei tea, kus need juured olla võiksid, aga selle sagimise eest nad Sõrve peitu tulid. Sõrves on noortele sobivalt vaikne ja ei ole taustamüra ning nii saab päev otsa jalgrattaga sõita, vaadata mööduvaid pilvi ning lugeda tonnide viisi ilukirjandust. Väga kaunis, kaunid hinged.

Kaunispe läbi mustade prillide

Kaunispelt läbi jalutades jääme tee ääres lehmi vaatama, kui äkki ilmub välja ka peremees Valdur. Oleme Risti talu maadel ning Valdur on parasjagu minemas lehmi karjamaalt ära tooma. Eluaegne Kaunispe poiss näib olevat klaas-on-pool-tühi mees.

“Siin ei toimu praktiliselt mitte midagi,” ütleb ta käega lüües. “Isegi telefoniühendust pole mul õiget, traadid lõigati eile maha, pandi raadiotelefon, internetti nüüd ei saa õieti enam. Enne oli küll aeglane, aga ometi midagi.” Nüüd on inimesel elu kehvem, aga liinide remondi arvelt hoiab ettevõte hunniku raha kokku.

Valdur elab koos naise, lapse ja vanematega ning peale koduste tegemiste tal muud tööd pole, väljaarvatud juhuslikud asjad, mida kellelgi tarvis teha on. Sovhoosiaegne traktorist lükkab talvel valla teedelt lund. Muul ajal aga peab oma lehmi ning toimetab põllumajandusega. Lehmapiim läheb vasikatele ning suvitajatele, kellega selles kokku lepitud on.

Valduri sõnul on külas kõik vanad inimesed, noori rohkem ei olevat kui Valduri enda laps, kes sügisel peab hakkama Salmele kooli käima. Noored kõik mujal tööl. Ka Valduri abikaasa sõidab iga päev mitukümmend kilomeetrit, et Upale tööle minna.

“Asi on hulga hullemaks läinud,” kurdab Valdur. Põhiline on see, et tööd ei ole. Mida ja kuidas aga paremini tegema peaks, seda ta öelda ei oska. “Ei, mina ei näe siin mitte midagi head,” ütleb ta. “No elama peab, kus sa ikka lähed, kui elu aeg elanud siin.” Kui Valduril vajalikul hulgal haridust ette näidata oleks, võiks ju ka vallavanemaks hakata, mõtleb mees. “Ega seal pole haridust tarvis, allkirja oskad ju kirjutada.”

Kõige tipuks on halvad lood ka põllu ääres kasvavate päevalilledega. Ilus on neid vaadata küll, aga tihased on seemnete järgi hullud ning need teevad puhta töö. Ainus vähegi positiivne noot Valdurilt kõlab meie vestluse lõpus. “Hea, et vihma tuli, kruusatee ei tolma.”

Soovime Valdurile jõudu siiski eluga edasi minna ja astume edasi vastu saabuvale õhtule. Sel õhtul ei juhtu enam midagi, kui välja arvata Kargi küla lähistel meist sääreväristajaga mööduv poiss, kellel mõned meetrid hiljem tuul nokamütsi peast viib. Kohalik poiss kihutab võrriga ringi, sest mis siin muud ikka teha, nagu ta ütleb.

Kas sõda tuleb siis või?

Hommikul kohtume Jämajal vaid ühe vanaprouaga, kes rebib oma köie otsas olevat koeranässakat üle tee. Tädike ütleb, et ta ei kuule mitte midagi, mis me räägime, ja et hoidku me koera eest, kes võib viimaks hammustadagi.

Kui me sellest välja ei tee, kukub tädi imestama, et kuidas me nõnda siin matkame, suurte kottidega. “Peab ju valmis olema, kui sõda tuleb,” jätkab ta ise. “Venelane läks ju Gruusiale kallale, mine tea, mis saab.” Hetk hiljem arvab ta siiski, et sõda ei tule ning sikutab oma koera edasi.

Positiivne Iide rahvas

Teeristis hülgame oma plaani Sõrvele ring ümber teha ning pöörame sisemaale Iide poole. Sõrve keskus ikkagi, küllap seal alati midagi toimub. Pärast paarikilomeetrist marssi jõuame Iidele, mis näib olevat välja surnud. Jalutame läbi küla, kohtamata hingelistki. Seega otsustame ümber pöörata ning Laadla poole suunduda, kui näeme lõpuks üht eemalt tulevat inimest.
Nii kohtume Rudolfiga.

Rudolf on pensionär ning tegeleb koduste toimetustega. Küla vahel ei jaluta ta aga niisama. “Täna on pensipäev,” ütleb ta. Pensi saab aga kätte raamatukogust ning sinna mees teel ongi.

Ja siis otse Laadla poodi või? Selle mõtte peale hakkab mees naerma. “Naine käib poes, pidi täna minema, vallabuss viib.” Igatahes on Rudolf eluga rahul ja suurt muret tal pole. “Siin ma olen sündind ja kasvand, kusagil peab inimene olema,” sõnab ta. “Mis muret pensionäril on, kui tervis käes!” Kas sul on tervis käes? “Enam-vähem.”

Ega siis midagi, pea vastu siin Sõrves, soovime hüvastijätuks. “No jah, aga vaadake, et te Laadla poes ennast väga täis ei tõmba!” Aitäh soovituse eest, Rudolf.

Edasi Iide külast Laadla poole suundudes satume küla vahel kokku Luule ja Peetriga, kes räägivad tee ääres sõpradega omavahel juttu. Näib, et Luule klaas on alati pooltäis. “Mis seal ikka häda,” naerab ta. Näiteks on nüüd tee asfalteeritud, mis on siiani veidi harjumatu. Luule võtab vanast harjumusest selle koha peal gaasi maha, kus vanasti kruusatee algas.

Optimistlik Luule näeb isegi selles positiivset, et Torgu kool kinni pandi. “Sinna tahame vanadekodu teha,” ütleb ta, ehk saab sellest asja. Ja bussipeatuse paviljoni ei pane ka enam keegi põlema, mis varem sageli juhtus.

Peeter on aga kohalik pritsumees, ühemeheline abikomando, kes muul ajal tegeleb koduse põllumajandusega. Tuletõrjeauto seisab samas, tee ääres valmis. Tegelikult käivad tal ka pojad abiks, kui vaja. Viimane suurem juhtum pritsumehel oli juba mõne aja eest, siis kui üks proua oma ämma koos majaga maha põletas.

Tuleb välja, et Luule on ka külavanem ja volikogu liige. Ta ei näe selleski midagi hirmsat, et külainimesed linnas tööl käivad. “Kui mujal käivad Haapsalust Tallinnasse tööl, miks me ei võiks käia Kuressaares?” küsib ta. Luulel on valla üle hea meel ja ta leiab, et neil läheb suhteliselt hästi võrreldes mõne teisega. Näiteks selles asjas, et nii väikese valla kohta võeti neilt ainult üks bussiliin ära.

Lõpetuseks avaldab ta lootust, et võib-olla pannakse külmhoone uuesti käima ja siis need mehed, kes tahavad tööd teha, seda ka saavad. Loodame meiegi. Väike reispass ning meie tee viib edasi Laadla poole, möödudes sõja ajal varemeteks pommitatud õigeusukirikust.

Kalev joob poe taga alkoholivaba õlut

Jõuame Laadla poe ette janu kustutama. Tuleb välja, et satume ühtlasi kauplusepäeval ja pensipäeval korraga. Sel puhul tassib poeomanik kauplusesse kaubikutäie värsket kraami.

Esimesena väljub kauplusest Kalev, kes lükkab poolenisti ümber jutud, et külapoe taga juuakse hommikust õhtuni ainult Saaremaa X-i. Poolenisti selles mõttes, et ühe laua taga tõepoolest imetleb peaaegu kontaktivõimetu isand Tauruse pudelit, kuid Kalev pole juba aasta aega alkoholi pruukinud ning nüüdki väljub mees poest, alkoholivaba õlu käes.

Mis sa seda alkoholivaba õlut jood? “Tüütas ära joomine!” ütleb ta tõsiselt. Kalev astus pensipäeva puhul poest läbi, et janu kustutada. Alkoholivaba õlu pidi janu vastu hea olema. Edasi on plaan mere äärde vaatama minna, kas aitab võrku sisse lasta või mitte. “Eluaeg kala püütud, ma oma 70 aastat vana juba, 14-aastaselt hakkasin kaluri õpilaseks,” jutustab ta.

Seoses kalapüügiga teevad Kalevile muret kormoranid, kes kõik kalad ära söövad. Kõik kiviotsad meres on kormorane täis. “Üks mees oli näind, kui kormoran tuli vee alt välja ja angerjas suus, keerab ümber kaela seal,” räägib eluaegne kalamees. Kui kormoranid vene ajal esimest korda Sõrve jõudsid, arvas Kalev, et tegemist on hanega, kellesarnast enne nähtud pole.

Sa pole ometi eluaeg karsklane olnud? “Ei ole küll, aga lihtsalt jätsin maha,” selgitab mees. “Ma ostsin omale ATV ja sõidan sellega.” ATV on kena ja uus, alles suvehakul soetatud, aga juba ligi kaks tuhat kilomeetrit sõitnud. Kalev on nalja pärast ka ümber sääreotsa sõitnud.
Kallis lõbu pole või? “Mis ta nii kallis on!” Kalevi arvates pole elul häda midagi, kui tervis olemas.

Päris poe ees istuvad samal ajal šoppajad Iidelt, keda vallabuss veidi varem kauplusse toonud on. Nüüd ootavad nad, et buss ka koju tagasi läheks. Tegemist on ülioptimistliku pensionäride seltskonnaga.

“Mis meil penskaritel viga!” ütleb üks. “Nii kena vaikne elu, võtame aga pensioni vastu, buss toob poodi, kauplus käib ka,” lisab teine.
Tuleb välja, et vallabuss käib peaaegu igas külas. Kõigepealt toob ühed poodi, siis läheb teiste järele ning tagasi tulles viib eelmised ära ja toob jälle uued šoppamishuvilised. Nii iga nädal. “Kus sa kaks nädalat söömata saad olla siis? Kolmandal ei tahagi enam midagi süüa.” Pealegi kui kauplusering vahele juhtub jääma, siis käib külas ka kauplusauto, nii et häda ei ole mitte midagi.

Ainus mure, mis rahvale meelde tuleb – kui vaid Mõisaküla silla korda saaks! Seal pole hoiatusmärke ega midagi, aga sild juba kaks kuud puruks pärast seda, kui üks metsaveok sellest läbi sõitis. Nüüd on seal nii, et jalgrattaga tulles peab kõigepealt ratta seljas üle vedama ning seejärel asjad. Rohkem sild ei kannata.

Muud muret polegi? Kuuldavasti läheb pood kinni varsti? “Ah, ei lähe, viis aastat on see jutt juba, viis aastat on ta kinni läind,” teab üks. “Me, sörulased, jõuame enne ükshaaval ära minna, kui kauplus kinni pannakse,” märgib teine.

Vallajutt viib lõpuks selleni, et hakatakse arutama, kas mõni teine vald tahaks Torgut enda alla võtta. “Aga Salme ei taha meid, kas on see vanaduse viga või vaesuse viga, aga kuskil pool on viga, see tuleb üles otsida.” Lõpuks pakutakse, et kui Salme ei taha, siis peaks minema Ventspilsi või hoopis Gotlandiga ühte.

Prouade optimism on suisa vägev. “Mis sa siin ikka nutad!” Nutmise asemel kiidavad nad hoopis, kui ilus on Sõrve. “Nii ilus loodus, et elame nagu pargis.” “Loodusest pole puudus ja kartulitööd pole ka tarvis teha, metssead võtvad need ka ära.”

Oleks teadnud, kuidas edasine matk kujuneb, võinuks ehk Laadla poe juurde jutustama jäädagi. See on täitsa kena koht ometigi. Aga ei, sammume rahulikult edasi. Türjult sääre tippu kulgeb aga praktiliselt üks katkematu asfalttee, mille ainus silmatorkav vaatamisväärsus on kunagine Tammuna piirivalvekordon, tõeline paljaks röövitud tondiloss. Nii juhtubki, et viimane inimene, keda enne säärele jõudmist kohtame, on üks vanatädi Türjus, kes maanteed mööda parajasti posti järele kõmbib. Pärimisele, kuidas läheb, vastab ta aimatavalt: “Mis tal siin ikka minna on, elu läheb hästi.”

Raul Vinni, Sergo Selder

Print Friendly, PDF & Email