Vastuoluliste arvamuste päev (5)

Vastuoluliste arvamuste päev

 

Meie põlvkond on pikka aega elanud tingimustes, kus pidime alluma teatud ajalookäsitlusele. Seda tuubiti meile sisse alates esimesest klassist, kui saime rinda ideoloogilise tähekese, kuni selleni, et kellelegi meist sokutati tasku punakaaneline parteipilet. Viimast oli raskem teha kui lapsele täheke rinda susata.

Eks neisse inimestesse, kes selle pileti vastu võtsid, saab samuti erinevalt suhtuda. Olen ise kogenud, kuidas ajupesu käis ja mida kõike lubati või millega hurjutati. Kuna ma sellele liimile ei läinud, siis puudub kogemus, kas lubatut ka täideti, aga mõnel juhul kindlasti.

Suhtun nn endistesse suhteliselt tolerantselt, sest enamik eestlasi võttis punaparteid kui paratamatust, mille abil oli võimalik teha karjääri või saada näiteks autoostuluba. Loomulikult oli meie hulgas ka tõsiselt ideelisi, kelle hurjutamisi olen samuti tunda saanud. Aga kallale pole mulle keegi tulnud või muul viisil otseselt liiga teinud.

Oleme saanud palju targemaks kui tollal, sest teame rohkem ka sellest perioodist, mida meie eest varem kiivalt varjati. Nimelt kahtkümmet aastat enne viimast suurt sõda. Arhiivid on avanenud ja kõigil on võimalik minevikust oma arvamus kujundada.

Päev on siiski tähtis

20. august on päev, mis on esile kutsunud eriarvamusi. Ühed nimetavad tolle päeva tähtsaimat dokumenti punase ülemnõukogu otsuseks, väites, et seega ei peaks päeva üldse riigipühana tähistama, teised jälle püüavad selle päeva tähtsust üle hinnates oma teeneid rõhutada. Kui aga hästi mõelda, siis võib-olla suudame veel meenutada neid sündmusi, mis eelnesid 20. augustile 1992. Hirvepark ei olnud sugugi asja algus, vaid kulmineerus esimeseks tõsiseks avalikuks protestiaktsiooniks. Juba ammu enne seda esinesid siin-seal nimed Enn Tarto, Mart Niklus, Jüri Kukk, Lagle Parek ja veel mõned. Sageli kuulsime nende tegemistest raadiost kahinatest-raginatest räsitud

Ameerika Häält kuulates.

Kaheksakümnendate lõpus oli hiidriik juba nii nõrk, et ei suutnud oma tühja kotti enam püsti hoida. Siis tuli paljudel valida tee, kuidas minna edasi. Kõik see, mis toimus ja milleni välja jõuti, oli pingsa mõttetöö tulemus. Kindel on, et tolleaegsetel riigikommunistidel oli suhteliselt kehv olla. Lihtne oli sm Vainol, saba jalgevahele ja Moskvasse. Raskem eestlastest riigimeestel, kes seisid tõsise valiku ees. Nii ühte- kui teistpidi võis ees oodata põlu alla sattumine. Aga kuna kõik edasine toimus nii kiiresti, oli peagi aru saada, kuhupoole kaalukauss kaldub. Siis hakkasid tolleaegsed punatipud oma veel hiljaaegu väljaöeldud sõnu sööma ja nende tähendust ümber sõnastama.

Olen arvamusel, et tänu rahvuslaste julgele ja otsustavale tegutsemisele hoiti ära meie jaoks halvem variant ehk Venemaa mõjusfääri jäämine. Ei tekkinud uut vabariiki, ei tulnud meist SRÜ liikmeid, ei saanud kõik siiamaile asunud automaatselt kodanikeks, kuigi teatud kontingendil oli tahe asjade selliseks kulgemiseks tugev. Rahvuslaste ühemõtteline ja selge tegutsemine pani nii mõnegi kahtleja kaasa tulema. Taastati Eesti Vabariik, mis oli okupeeritud aastakümneid tagasi.

Tulemus sündis koostöös

Kõige tähtsamaks pean asjaolu, et riigi taastamisel asuti koostööle. Et tekkis Põhiseaduslik Assamblee, mis tuli kokku 13. septembril 1991. Selle koostöökogu kaudu suudeti lahendada paljud erimeelsused ja riik sai paika oma põhialused.

Ma ei tahaks, et jätame oma järglastele taas maha mitu erinevat ajalugu. Kõik inimesed ei süüvi toimunusse sügavuti ja kujundavad oma arvamuse enamasti neile lihtsamalt kättesaadava informatsiooni kaudu. Meie iseseisvumine oli võimalik tänu Nõukogude riigi ja majanduse kokkuvarisemisele. Tänu neile inimestele, kes säilitasid eksiilis meie riigi de jure. Tänu meie oma rahvuslastele, kes õigel hetkel julgesid oma seisukohad avalikkuse ette tuua ja kõhklejad enda poole võita.

20. august jääb täpselt selliseks suviseks päevaks, nagu ta oli ka aastal 1991. Kas me oskame ennustada, mis oleks saanud siis, kui sel päeval ei oleks ülemnõukogust seda otsust tulnud?

Print Friendly, PDF & Email