Isamaa ja emakeel

Isamaa ja emakeel

 

Iga aasta 20. augustil tähistame Eesti Vabariigi taasiseseisvumist. Kelle või mille üle me peaksime olema õnnelikud ja uhked? Kas kameeleonlike politikaanide üle, kes mõtlevad üht, räägivad teist ja toimivad kolmandat moodi? Arvan, et mitte. Kas 1991. aastal taasiseseisvunud Eesti eest võlgneme tänu tänastele plutokraatidele? Arvan taas, et mitte. Tänaseni kestnud omariiklus on Jumala ime ning isamaaliselt meelestatud inimeste kindlameelsus ja julgus. Üheksakümnendate alguses olid erinevate maailmavaadetega inimesed ühes paadis ja ajasid Eesti asja – eesti keeles ja meeles.

Nüüd on ajad muutunud ja meie koos nendega. Lihtrahvas on võõrdunud kasuahnetest ja kahepalgelistest poliitikutest ning vastupidi. Ühist keelt ja meelt on raske leida, sest rahvaasemikud on peaaegu kõik sillad enda ja rahva vahel ära põletanud. Igaüks ajagu oma asju, omas keeles ja meeles.
Meil on riiklik õppekava. Millise riigi? Enne üheksakümnendaid täitsime saksa täpsusega Moskva tellimust, nüüd sama usinasti Brüsseli direktiive.
Majandus, sotsiaalsfäär, kultuur ja isegi religioon kipuvad olema poliitikast läbi imbunud. Paljud kommentaatorid pigistavad oma silmad, kõrvad ja suu kinni karmi reaalsuse ees, kiites takka meie iseseisvust õõnestavaid poliitikuid ja poliitikaid. Laulgu nemad oma oodi siis edasi. Samas tean, et on üsna palju neid kaasmaalasi, kes valutavad südant ja pead Maarjamaa tuleviku üle.

Koolides oleks hädasti vaja riigikaitset. Siit aga küsimus: kas riik väärib oma tütreid ja poegi, kes vabatahtlikult kaitseksid Eestimaad, rahvast ning kultuuripärandit? Küll tahaks silmakirjatsemata laulda “Mu Isamaa, mu õnn ja rõõm!”. Kõigi koduõue ei ole õnn veel saabunud. See on juba nende probleem, võib kuulda tänaste poliitikute suust. Kas agressiooniohu korral minna kaitsma oma riiki? See on tõsine dilemma.

Ise sooviksin kogu hingest ja jõust kaitsta Eesti floorat ja faunat. See on taastumatu ressurss. Seda tuleb säilitada ning hoida äriks ja rahaks tegemise eest. Seda hoidmist tuleb õpetada maast madalast – kodus, lasteaias ja koolis; nii sõnas kui teos. Eeskujusid kahjuks eriti pole, aga mõelgem: see on minu maa, minu kodumaa, teist isamaad mul ei ole, mujal ma end kodus ei tunne, ükskõik kui kehval järjel ma olen.

Mammona asemel peaks suuremaks eesmärgiks olema positiivne iive. Kui 20 000 krooni teeniv pereisa või -ema väidab, et tal pole finantsiliselt võimalik järglasi soetada, siis on tegemist silmakirjalikkusega kõrgeimas astmes. Mis sellest, et parlamentäärid saavad 50 000 – 60 000 krooni kuus. Parlamentaarne hedonism ei saa kesta lõpmatuseni. Eesti rahvas, keel ja kultuur ei saa kesta igavesti, kui pole isamaa hoidjaid ja emakeele kaitsjaid. Neid pole võimalik väljastpoolt sisse tuua. Need peame ise üles kasvatama. Üksteist tuleks rohkem hoida, hoolimata sellest, et puuduvad säravad eeskujud. Meid on vähem kui ühel Saksa liidumaal elanikke. Hoiame kokku, mitte ainult raha ja vara, vaid iga lojaalset eestimaalast, nahavärvist ja usutunnistusest hoolimata.

Print Friendly, PDF & Email