Veel aastajagu tagasi, kui mu üheks töökohustuseks oli lugeda läbi kõik kuulutused, hakkasid nii mõnigi kord silma teated stiilis “kolm kiisut/kutsut otsivad sooja ja lahket kodu”. Kahetsesin, et ei ole sündinud miljonäriperre ning raha ei kleepu näppudele. Mis siis viga, rajaks kõikidele neile üksinda jäänud kassidele-kutsadele n-ö kodu, palkaks paitajad-jooksutajad-toitjad ja südametunnistus ei piuksuks enam. Muidugi on ka praegu neist hale, aga kui kuulutusi ei ole pidevalt silme ees, siis ei tuleta olukord end kogu aeg aktiivselt meelde. Eriti selles valguses, et kolmele loomale neljandat ja viiendat lisaks ei võta, kui loomakesed nagunii võitlevad pidevalt tähelepanu eest.
Kui meie pere ilus karvane nelja-aastane metskass ühel talvisel päeval natuke hädisena jalutama läks, ei osanud arvata, et tagasi ta enam ei tule. Niisiis polnud kassi ja oli vana koer, kes nautis mõnda aega üksindust. Räägitakse aga, et vanale koerale võiks kõrvale võtta kutsikaohtu liigikaaslase, et siis pidavat vana koer justkui teise nooruse saama. Vaatasin ja uurisin siis kutsasid, keda oleks paslik võtta ja kellel oleks keset küla elamiseks sobiv närvikava. Helistasin isegi varjupaika. Telefon oli, kutsad olid ja sellest oleks pidanud nagu piisama.
Varjupaigast hakati kohe uurima, et kas olete nõus nii- ja niipalju maksma. Mina vastu, et siis oleks pidanud see info ju ka kuulutusel olema. Nojah, aga… ja selgitused jätkusid, mille eest tuleb tasuda. Ilma ühegi põhjenduseta, miks ei ole kuulutusel ära märgitud, et lisaks sellele, et saad eluaegse sõbra, pead kõigepealt raha välja käima ja see summa ei ole sümboolne.
Heake küll, vana koer kosus ja kõrvale tuli noor kass, kes mõjus loomale pea sama hästi kui tema liigikaaslane. Leidsin, et pole vaja hakata loomades armukadedust tekitama, jäägu siis nii. Aga selle jätsin meelde, et varjupaik ei ole mitte teps heategevuslik asutus ning varjab tahes või tahtmatult olulist ja vajaminevat infot.
Paar kuud tagasi istusin rahulikult lossihoovis, mõtted peatse etenduse juures, kui kuulsin kogemata pealt naabrite kõnelust. Et oli üks hea inimene läinud Tallinna linna, tekkinud tal mõte, et vaat, võtab endale hoida-kaitsta väikse sõbra ja just varjupaigast. Läinud kohale, valinud loomakese välja ja siis… jäi kutsa varjupaika. Sest varjupaiga perenaine üllatas head inimest sellega, et teatas looma hinna. Polnud just liiga suur ega liiga väike summa, aga siiski piisav, et ehmatada seda inimest, kes läheb ilma eelneva infota kohale, lihtsalt selleks, et kas siis isekatel või isetutel põhjusel endale sõber majja võtta. Aga juhul kui see info, et varjupaigast ei saa looma võtta, vaid tuleb osta, oleks olemas iga varjupaiga kuulutuse juures, võib-olla oleks läinud teisiti?
Muidugi, võib ju parafraseerida, et tänapäeval ei saa ilma maksmata isegi peksa, aga siiski. Kui reklaamitakse, et saab võtta, mitte osta, tekib efekt, et inimene, kes ette hoiatamata seatakse fakti ette, et köhi klots välja ja kähku, kõnnib lihtsalt uksest välja. Ja peamiseks kannatajaks on ikkagi see väike särasilmne loomake, kes just-just oleks saanud endale sõbra…
Ma ei tea, kaua hoitakse varjupaikades looma, enne kui otsustatakse, et teda pole enam koormaks vaja. Aga ma tean, et nii mõnedki väiksed kassipojad jäävad koduta ja ainus, mida neile pakkuda saab, on valutu surm. Ja Pratchetti Surm korjab väikesed hinged hambaid kiristades hellalt hõlmadesse, sest mitte nõnda ei pea minema ära siit ilmast.
Samuti ma ei tea, kas iga inimene ikka tahab, et varjupaik kõik ta eest ära teeb, kiibistamise ja tõrjed. Sest väga hea ju, kui summa kasseerimisel antakse kaasa ka andmed, mida loomaga on tehtud. Aga näiteks paranoilisem inimene ei saa kunagi teada, kas andmed looma passis on õiged või valed. Kus on kindlus, et talle tõepoolest on tehtud kõik need kaitsesüstid? Odavam või mitte kokkuvõttes, aga kui see on minu loom, siis ma lähen temaga ise arsti juurde, selle arsti juurde, keda usaldan, ja palun teda looma eest hoolitseda.
Ja kui juhtub, et inimene üleüldse ei taha oma looma kiibistada, sest elab maal ja kõik küla kassid-koerad on teada? Milleks ta peab välja käima summa, et looma üldse saada? Palju lihtsam on naabrilt küsida, et ega tema emane kuts/kiisu ei ole hiljuti käima peale saanud. Milleks minna varjupaika, kui saab ka muidu või odavamalt? Milleks mõelda heategevuslikult, et ma nüüd aitan neid loomakesi, kes on sattunud varjupaika, kui saab hoopis mugavamalt?
Varjupaikade idee on hea, aga veel parem oleks, kui nad teavitaksid avalikkust ka sellest, et nad pole heategevusasutus, vaid iga väike loomake maksab nii- ja niipalju. Sisuliselt ost-müük. Ja mitte vaid internetivahendusel, vaid väikse lisana kuulutusele. Pole ju palju nõuda või mis? Sest ma olen üsna kindel, kui inimene ikka teab, et ta ei saa loomakest tasuta, siis arvestab ta sellega ning on nõus maksma, kui see just ülemõistuse summa pole.
Igal inimesel ei ole tiiger koju ega tööle hüpanud, ja kui ongi, siis täiesti võimalik, et see inimene ei kasuta internetti muud moodi kui väga sihtotstarbeliselt. Võib kõlada uskumatult, aga nii on. Ja sellega võiksid lugupeetud hoiupaikade perenaised arvestada. Infosulg ei ole kunagi hea.
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Autor tunnistab ise ka, et ta teemat üldse ei valda aga artikkel avaldatakse ikkagi, milleks segadust tekitada?
Ma ka ei teadnud, et varjupaigast tuleb loom osta! Natuke kummaline.
Kirjutate siin, et varjupaik peaks olema heategevusasutus. No aga ongi ju – loomadele. Või on arvata, et nad peaksid tegema heategevust inimesele, kes tasuta asju tahab?
Selles osas olen muidugi arvamuse autoriga nõus, et ehk peaks tõesti siis varjukate kodulehtedel olema teade, et looma loovutamisel võetakse tasu temaga sooritatud meditsiiniliste tegevuste eest. Ehk peletaks seesama lausejupike juba mõne khmm, inimese, eemale.
Hinnanäide piiritagusest varjupaigast – koerakutsikas pea 3000 ja kassipoeg pea 2000 krooni. Keegi ei kobise. Inimesed saavad aru, et ise kõik samad protseduurid veterinaari juures tehes maksaksid nad pea kahekordse summa. Selle kõrval saab Eesti varjukatest looma küll täiesti sümboolse summa eest. Varjupaigatöötajana on mul õigus saada allahindlust samast varjupaigast looma võttes. Mina maksin oma koera ja kahe kassi eest täissumma nagu kõik teisedki, sest ei ole mul usku allahinnatud loomadesse. Kusjuures kaks neist olid haiged loomad, kelle kohta teadsin kohe, et tuleb veterinaari vahet jooksma hakata ja veel raha välja käia.
Inimene peab läbima intervjuu loomaomanikuks sobivuse kohta, kontrollime üle kõik tema poolt esitatud andmed ja vajadusel läheme vaatame ka selle inimese kodu üle. Kes ikka looma tõepoolest tahab, teeb selle ka läbi. Kui satubki meile mõni enekallaseliku suhtumisega inimene, siis tema meilt lihtsalt looma ei saa. Punkt. Meie jaoks on kohutavalt oluline, et meie hoolealused läheksid tõepoolest hoolivatesse kodudesse.
Öökima ajav suhtumine ja kirjutis. Häbi lugedagi.
Kindlasti on pr.Kallas valmis teleka või diivani eest maksma tuhandeid, kuid elusat sõpra ei pea mingi summa vääriliseks. Miks peaksid varjupaigad olema heategevusasutused? Kas pr.Kallas tõesti arvab, et varjupaikade töötajad on valmis tegema seda rasket tööd ilma igasuguse tasuta? Kust tuleb üldse selline suhtumine, et loomi peaks jagatama tasuta? Äkki pr.Kallas prooviks ise üht varjupaika majandada loomi tasuta välja jagades?
Ja kahtused loomade vaktsineerimise ja kiibistamise osas on lihtsalt haiglased. Muidugi võib ju hoopis veterinaari juures kõike teha, kuid kust teab sellise suhtumisega inimene, et veterinaar kokkuhoiu mõttes vaktsiini asemel hoopiski vett looma sisse ei süsti? Või kas vaktsiine tootev tehas ikka tõesti vaktsiini sinna pudelisse pani?
Ma töötan küll hoopis piiritaguses varjupaigas, kuid päris kindlasti võin väita, et meie varjukast pr.Kallas omale looma ei saaks. Inimene, kel ei ole tahtmist looma eest tegelikult üsnagi sümboolset summat välja käia, ei kavatse kindlasti ka edaspidi erilisi kulutusi antud looma eest hoolitsemiseks teha. Ja üldsegi, kuidas võime me kindlad olla, et pr.Kallas ikka on see, kes ta väidab end olevat? Või kuidas saame kindlad olla tema lubadustes koera edaspidi sööta, vaktsineerida, kiibistada jne.? Sellised paranoialised nagu me juba oleme.
Pealegi teatas pr.Kallas täiesti avalikult kogu ilmale oma kassi elu piirdumisega vaid 4 eluaastaga (sest lasi hädise tervisega kassi ula peale). Meie juurest inimesed, kes looma hinnata ei oska, uut mänguasja omale ei saa.
Ilmas on õnneks piisavalt inimesi, kelle väärtushinnangud on paigas ning kellele on rõõm looma usaldada. Ma siiski usun, et pr.Kallase-sugused on eestlaste hulgas vähemuses.
Ühelt poolt ma mõistan, et inimesed tahaksid täpset infot – et kui võetakse raha, siis ei reklaamitaks andmist. Teiselt poolt oleks aga ka vale reklaamida sellist loomade andmist müügina, sest see pole ju müük, see on tehtud kulude katmine. Kui ma läheksin näiteks varjupaika müügikuulutuse peale ja seal mulle öeldakse, et pean maksma vaid 150 kr vaktsiinide eest, siis võiksin ju ka tunda, et mind on eksitatud. Mina olen varjupaigast koeri uutele omanikele vahendanud ja ka ise ühe võtnud, aga minul pole tekkinud küll mingit imestust selle peale kui kohapeal teatati, et vaktsiinid tuleks kinni maksta.
Ja muide – varjupaik kui MTÜ ei teenigi ju tulu! Kulude katmine uute omanike poolt ei ole mitte tulu vaid ongi just kulude katmine! Olen näinud palju selliseid korei, kes ammu oma 14 päeva varjupaigas ületanud, aga tänavale tagasi visatud ega magama pandud neid ei ole keegi – ikka loodetakse leida veel uus ja sobiv omanik. On vaid tänuväärt, et leidub annetajaid ja ka vabatahtlikke abistajaid, vastasel korral muutuksid meie varjupaigad tapamajadeks.
No piiri taha on ka palgad teised. Ja mõnda aega tagasi alles müüdi ju paremaid koeri Soome ka. Ma ei väida sellega, et seda nüüd tehakse.
Ja mulle hakkab tunduma, et loomade inimestele sobivust ei määratagi väga enam selle järgi, et nad saaksid väga hoolivasse peresse, vaid prioriteedid pannakse muu järgi paika. Mul ei ole looma jaoks rahast kahju, aga kui me hakkame maksma kinni kõiki loomale tehtud protseduure, siis kas varsti on iga varjupaiga looma küljes hinnasilt, vastavalt tema tervisele ja talle tehtud kulutustele?
Mainin veelkord, et tasuta ei peaks tõesti looma saama, ma leian, et sümboolne tasu peab olema. ja igaüks võiks vastavalt südametunnistusele ja võimalusele juurde panna. Sellised soovitused võiks olla koduleheküljel ja kuulutustel olemas. Need saaks panna ilusti õigesse vormi ja sõnastusse.
Ning muide, veel üks hirmus asi, mida varjupaigad teevad… Nad nimelt ei annagi looma igale soovijale! Kujutate ette, kui õudne? Inimesel tuli eile uitmõte, et võtaks kassi, aga siis tuli välja, et peab raha maksma ja võibolla ei taheta isegi raha eest anda!
Mitte ainult palkades ei ole küsimus. Ka suhtumine on teine. Ja miks peaks varjupaiga lehel olema soovitus annetamiseks? Inimene, kellel on südametunnistus, saab annetamise vajadusest isegi aru. Meie piiritagune varjupaik elabki põhiliselt annetustest (riigilt ei tule kopkatki).
Ja päris kindlasti valitakse meil omanikke justnimelt hoolivuse järgi. Sinna hulka käib loomulikult ka materiaalne võimekus looma eest hoolitsemiseks. Kui inimesel ei ole võimalik looma eest maksta no mis imekombel maksab ta näiteks kasvõi sellesama looma veterinaarikülastuse eest? Reaalne elu on see, et ainult armastusest loomale ei piisa. Ja inimene, kes materiaalselt ei saa omale looma lubada võib alati oma loomaarmastust rahuldada varjupaigas vabatahtlikuks käies.
Varjupaiga töötajad tunnevad oma koeri-kasse ja on kõige pädevamad otsustama, milline loom võiks vastavasse perre sobida. Et hinnasildid? Aga miks mitte? Jalutades varjupaigas ühe puuri juurest teise juurde, kus iga puuri küljes viisakas silt, et selle koerale/kassile on tehtud need ja need protseduurid ja opid ja maksma on need läinud nii ja nii palju. Ja siis juurde lisatud: Oleksime tänulikud kui seda looma võttes saaksite aidata ka nimetatud kulude katmisega. Mis siin siis imelikku oleks? Muide, kui tõin Tartu varjupaigast koera ja eelnevalt telefoni teel küsisin, et kas pean ka midagi maksma, siis mäletan, et vastati mulle väga viisakalt, et maksmine ei ole kohustuslik aga oleksime muidugi tänulikud kui saaksite selle koera kulud katta. Teate palju see oli? 120 krooni! No mis müük see siis on?
Ja teate – nii palju kui mina olen kokku puutunud nende koertega, kes siit Soome on läinud – ma müüksin ise ka rõõmuga just neile, sest seal maal on koerapidamiskultuur hoopis teine! Ja justnimelt müüksin, sest soomlased ei tahagi siit midagi tasuta saada, neil on hea meel kui saavad meie varjupaiku aidata. Nad saavad lihtsalt aru, kuidas varjupaikades need asjad käivad ja et raha pole kunagi ülearu.
Ene Kallasele soovitan võimalusel minna ja veeta üks päev koos varjupaiga töötajatega. Netist saab kontaktid ja oleks kasulik kogemus – pärast saaks kirjutada juba uue, objektiivsema loo.
Ahjaa, lisan veel. Meil ongi iga puuri küljes rippumas hinnasilt koos looma kirjeldusega. Ja vahel teeme ka hinnaalandust (mõne looma oleme andnud puhta tasuta)näiteks erivajadustega loomade puhul. Aga seda mitte inimese küsimise peale, vaid siis kui inimene on juba maksmas looma eest. Tihtipeale sellised inimesed tahavad aga ikka maksta ning teha annetuse veel pealekauba.
Enele ja teistele, kes netiinimesed, sihtotstarbeliseks kasutamiseks:
http://www.loomadehoiupaik.ee/?menuID=247&ids=247
On üks vana komme, et looma saades peab alati midagi vastu andma – siis läheb loomal ja tema uuel omanikul kõik hästi. Kunagi päästsime ühe väärkoheldud bokseri ja kui ta uude perre sõidutasime, siis otsustasime enne kohalejõudmist, et küsime tema eest ühe krooni. Kohapeal ootas meid hoopis kommikarp, nii et raha ei pidanudki küsima:)
Aga tegelikult – lugesin selle loo praegu uuesti läbi ja on ikka masendav küll. Nii kahju, et varjupaikadesse niiviisi suhtutakse, teadmata ja nägemata, millist tööd seal tegelikult tehakse ja kuidas oma vaba aega ja ka raha kodutute loomade peale kulutatakse. Mul on kahju, et need kommentaarid siin ei jõua paberkandjal lehelugejateni, neile ei selgita selle artikli vildakust mitte keegi:(
“…siis täiesti võimalik, et see inimene ei kasuta internetti muud moodi kui väga sihtotstarbeliselt. Võib kõlada uskumatult, aga nii on.”
Ei kõla uskumatult – täiesti arusaamatult kõlab. Mis asi on interneti mittesihtotstarbeline kasutamine?
Sisuliselt nõustun aga kommentaatoriga “ester
19.08.08, 05:00”
Samasse teemasse veel see tähelepanek, et kui ühed peavad oma kuulutuste avaldamiseks ajalehele maksma, siis ajakirjanikele ei ole ajaleht mitte tasuta väljund oma kokkukirjutistele vaid neile isegi makstakse peale selle eest mille eest teised peavad ise maksma.
Vildakus? Mis suhtes vildakas? Probleem on ju ikkagi vaid selles, et olgem ausad, ja nimetagem asju õige nimega. Kui tahavad raha, las tahavad, jumal nendega. Aga küsimus on hoops selles, et asju tuleb nimetada nende õigete nimedega. Kui aga arvatakse, et mul isiklikult on kole kahju, et varjupaikadele antakse raha, siis ei, ei ole kahju. Mul on kahju loomadest, kes sinna jäävad seetõttu, et varjupaigad on osa tööst tegemata jätnud. Iga inimene ei saagi olla varjupaikade ja nende reeglitega kursis, ainult vast need, keda asi isiklikult puudutab. /___________________/
Müts maha varjupaigatöötajate ees. Tõesti. Aga on siis nii palju paluda üks väike rida kuulutuste juurde. Tuleb välja, et on… Hoopis saab sõimata.
Millest Ene küll aru ei saa?? Loom ise on ju tasuta, aga vaktsineerimine ja kiip on tasu eest. Ja vaktsineerimine on kohustuslik ja enamikes maakondades ka märgistamine (kiipimine). Ja kuivõrd puudub kontrollimehhanism, kas inimene ikka ise läheks koera vaktsineerima ja märgistama, siis tulebki need protseduurid varjupaigas ära teha. Aga see on autor Enele ilmselt kõrgem pilotaaž. Kahju kui inimene internetist mitu aastaid vaid kuulutusi on lugenud, mitte midagi asjalikku. Või kui ka lugema on juhtunud, siis midagi meelde pole jäänud.
Vaata, Volli. Kuna sina töötad varjupaigas, siis arvan, et ka sina ei maksa omale, või oma sõbrale või oma sõbra sõbra jaoks võetud koera/kassi eest seda raha, mida iga muu uksest sisse astuja.Artikli autor on astunud kellelegi päris kõvasti varba peale – millest muidu selline paanika ja isiklike solvangute loopimine.
Mis mina, loll loom asjast muidugi tean, kuid arvan siiski, et küsitavad summad on üle paisutatud (olen päris mitu sõpra varjupaigast saanud).Aga olgu, see jäägu varjupaiga töötajate hingele. Kui aga tahate endale saada tõelist sõpra, võtke loom just varjupaigast.Sellist ustavust ja pühendumust , mis sealsete loomadega kaasa tuleb, ei näe just tihti.
Tõenäoliselt on olemas mitu erinevat eesti keelt. Inimesed nagu loeks aga aru ei saa, mida neile öelda püütakse. :) /_____/(OT: krt, omasaarlased, vahest saaks siia ka reavahetusi organiseerida?) /_____/ Paralleel muust maailmast: kui lennukifirmad reklaamisid mõne aja eest välja veel oma üliodavaid hindu, siis hiljem selgus, et neile lisandusid veel kütuselisatasud, lennujaamamaksud ja muu selline. Huvitaval kombel ei meeldinud selline käitumine ei klientidele ega ka erinevatele kontrollorganitele ning see keelati ära. Juba mõnda aega peavad kõik väljareklaamitud hinnad olema lõplikud ja ilma igasuguste varjatud kuludeta. Kui nüüd ajakirjanik kirjutab arvamusloos, et reklaamides toodud “looma ära andmine” ei võrdu fraasiga “maksa meile meie kulud, looma saad siiski tasuta”, siis saab ta sõimata. Naljakas maailm.
Vildakas selles suhtes, et annab varjupaikade tegevusest vildaka ettekujutuse. Eriti vildakas ja eksitav on selle loo pealkiri. Seepärast ongi kahju, et lugu sellisel kujul ilmus. Ja paha tunne varjupaiga töötajate ees, kes sellise suhtumise levitamist leheveergudel näevad.
Tegelikult mind huvitab veel üks asi. Kui inimene tahab võtta varjupaigast looma, siis kust ta infot otsib? Kus need eksitavad kuulutused asuvad? Palun pange siia mõni selline link.
Mina pole mujalt varjupaikade loomi otsinud kui ikka varjupaikadest otse – nende kodulehelt, kus on vajalik info olemas ja kui telefonil helistada, siis saab ka sealt selle info kätte, et natuke maksta tuleb? Kus siis eksitatakse?
Artikkel ei ole mitte ainult selle ühe reakese puudumisest kuulutuses. Eesti varjupaigad on ära teinud viimaste aastate jooksul kohutavalt suure töö muutumaks paremuse poole. Mida loeb antud artiklist välja inimene, kes ei tea varjupaigandusest suurt midagi? Seda, et varjupaigad kühveldavad raha kokku ja ega nad ilmselt seda ju loomade peale ei kuluta, ikka oma tasku, eksole. Et varjupaikade kaitsesüstimisi ja kiibistamisi ei saa usaldada. Ilusa karuteene olete teinud Eesti varjupaikadele selle üllitisega. Enne oma mõtete paberile panemist võiks siiski süveneda teemasse natukenegi. Mina ei kipu kritiseerima lambakasvatust või piimatööstust, sest ma sellest suurt midagi ei tea. Kriitika on hea, kui see on põhjendatud kriitika. Minule, kui varjupaigatöötajale hakkas silma antud artiklist hoopis teine fakt. Fakt, et autor lasi oma hädise kassi ula peale selle asemel, et ta tohtri juurde viia. Vaene kass. Kohe mõtlesin ka selle peale, et suure tõenäosusega on see kass ka steriliseerimata ning oma nelja eluaasta jooksul ulapeal käies üksjagu varjupaigakandidaate juurde tootnud. Aga mis sellest, varjupaigad ju heategevusasutused ja küll nad nende kassipojahordide eest hoolitsevad, terveks ravivad ja lõpuks ka neile kodud leiavad. Seda kõike ikka õhust ja armastusest.
Veel.Toetaksin igal võimalusel palju enamaga kodutuid loomi, kuid tihti jääb hinge kahtlus, kui palju nendest annetustest TEGELKULT loomadeni jõuab.Teiseks peletab eemale see, kuidas needsamad varjupaikade töötajad ennast ülal peavad (Klientidega suheldes) Ennekõike huvitab neid see, kui palju minu käest pappi välja väänata annab, aga mitte rõõm selle üle, et üks mitte milleski süüdi olev heitunud loomake omale “päris oma inimese saab”.
Jah, minull tekkisid just samasugused mõtted nagu Estril kui seda lugu lugesin. Masendav on ka see, et kirjutaja ei tohiks ju ometi olla väikese silmaringiga inimene, vaid on lausa kohaliku ajalehe kultuuritoimetaja! Kui ikka on sama, kes Oma Saare kodulehel kirjas? No võib ju tõesti juhtuda, et inimene ei ole juhtunud vaatama varjupaikadest tehtud saateid või uudiseid ja pole seetõttu kohe üldse kursis, aga see suhtumine kiibistamisse ja… no ma ei tea…mõtlen siin, et saarlased nüüd loevad ja mõni usub ka veel…lihtsalt kahju:(
Rotveiler, ära aja naerma. Artikli autor on näidanud enda küündimatust. Ja paanikat ei ole, on väheke looma-ja varjupaiganduseteadlikemate inimeste tõsine nördimus. Millistest ülepaisutatud summadest sa räägid? Pole märgata, et varjupaiga ukse tagune sinna tööle soovijatest ummistunud oleks. Ei tea miks küll? Võibolla seepärast, et sealne töö on vaimselt kurnav ja rahaliselt mitte kuigi tasuv.
See, et varjupaikades töötavad suure hingega inimesed, see on hea, sest hingetute inimeste poolt hüljatud loomadele oma hoole ja hinge pakkumine on osa nende igapäevasest elust. Nad võtavad oma hingele vastutuse loomade eest, keda nende endistel omanikel enam järsku vaja ei ole läinud. See jääb nende hingele jah.
Ja veel – ära räägi, et kutsikast saadik normaalselt peres kasvanud koer on vähem pühendunud kui varjupaigast võetu. See ei ole lihtsalt tõsi.
Estrile ja kõigile teistele siin sõnavõtnud varjupaigatöötajatele.
Kus see varjpaik, kus te töötate, asub.Tuleks hea meelega külla, vaataks -silitaks-sügaks hoolealuseid.Äkki võtaks – ostaks mõne kaasagi, kuid samas vestleks need vestlused netiväliselt lõpuni.Niisis – KUS TE ASUTE?
Rotveiler, mina asun hoopis teiselpool suurt lompi, kuid külla võib tulla alati. Meie varjukas on kõigile soovijatele avatud. Kui külla tulla ei ole võimalik, siis panin igaks juhuks oma mailiaadressi. Vestelda võin niipalju kui kulub. Eesti varjupaikade andmed on kõik avalikult saadaval. Mine mõnda kohale, veeda aega loomadega ning usun, et võid ükskõik millise varjupaiga töötajaga ka vestelda neil teemadel.
Eelmisel suvel otsisin omale eesti varjupaikadest koera. Otsimine ja ootamine võttis kaua, kuna soov oli saada just väikest koera, aga varjupaikades enamasti suurekasvulised. Helistasin ja meilisin läbi kõik Eesti varjupaigad ja ainuke varjupaik, mille suhtes mul kahtlus hinge jäi, et sealt pigem müüdi soomlastele kui anti eestlastele, asus Ida-Virumaal. Teised varjupaigad küsisid vaid vaktsineerimise ja mõnel pool ka kiibistamise raha. Lõpuks saime sobiva koera Tartu varjupaigast ja maksime tõesti vaid mingi sümboolse summa. Mul oli piinlik nii vähe maksta, nii et lisasin küsitud summale natuke omalt poolt juurde – varjupaiga toetuseks.
Olen varjupaikade tööga üsna hästi kursis ja tean ka, mis maksavad sinna viidud loomade operatsioonid ja ravid kui nad sinna haigetena satuvad. Seda raha pole varjupaikadel sageli võtta ja siis korjatakse nende loomade heaks annetusi, näiteks internetiportaalide kaudu. Olen ise mitmeid kordi koerte operatsioonide jaoks raha annetanud ja tean ka kui palju tuhandeid need opid on maksma läinud.
Artikkel on täiesti asjatundmatult kirjutatud, varjupaigad on alarahastatud ja heita neile ette, et konkreetse looma peale tehtud kulud uuelt omanikult tagasi küsitakse – no andke andeks, piinlik lugeda sellist asja!
Hommikul TEGIN kohvikus ühe kiire kohvi. Kuna hakkas sadama, siis VÕTSIN takso. Pank ANDIS mulle eluasemelaenu. Poest VÕTSIN kaks õlut ka õhtaks.//
Tegelikult ei teinud ma kohvikus mingit kohvi vaid ostsin raha eest. Tegelikult ei võtnud ma mingit taksot vaid sõitsin taksoga. Pank ei andnud mulle mingit laenu niisama ja oleks ma poest õlut võtnud, siis oleks kuri karjas.//
Ajakirjanik arvab vist, et loomaPIDAJA on see, kes looma kinni peab, sest ta arvab, et looma VÕTMINE ongi “võtmine”.
Voldemar, esimest korda antud artikli juures sain ma südamest naerda. Aitäh!
Braavo, Voldemar!:)))
Puu või seinaga… Igasugune respek tvarjupaigatöötajate vastu hakkab tänu neile kahele siin kaduma…/__________________________________/ @voldemar: ma ei võta poest midagi: poest võtab varas; ma ei võta taksot, ma sõidan taksoga; pank ei anna, pank kannab raha üle; ma ei tee kohvi (nad ei lasegi külastajaid kohviaparaadi juurde, aga ehk voldemari lasevad, ple juures olnud, võibolla tõesti), ma joon kohvi. Ma ei pea loomi, vaid nad on mu väikesed sõbrad. /________________________________/Ma ei ole võtnud ühtegi looma, nad kõik on minu juurde tulnud. /________________________/ Olgu, tunnistan, forsseerisin. Õige, sellepärast et varjupaikadele saada tähelepanu. Sellepärast, et inimene ei jätraks rahakotti maha, kui läheb varjupaika. Näete kui lihtne :)
Varjupaikade esimene ja suurim viga on see, et ei öelda, et tegu on ostu-müügi kohaga. Kas on keeruline neile halearmastele reklaamidele lisada märkus, et looma võtmisel lisandub sümboolne summa (200…500…? krooni)? Võrdlus saiaga poes pole pädev, sest varjupaigad reklaamivad end heategevusasutustena.
Jah, varjupaikade kodukatel see rahajutt on, aga kõik neid ei külasta. Ka tekitab minus suuri kahtlusi varjupaikade rahastamine ja selle saadava raha kasutamine. Tundub, et on mida varjata, sest millest muidu sellised valulikud reaktsioonid.
Pealegi on tegu arvamuslooga ning see on kõigest ühe inimese arvamus. Arvamusloos on lubatud ka iroonia ning seda see paranoilõik seal ka oli, aga lihtsamal publikul jooksis see ilmselt mööda külgi sorinal maha. Või pimestas vahkviha kaine mõistuse?
Veel. Loomulikult pole arvamusloo (mitte artikli) autor varjupaigaspets, vaid lihtsalt murelik loomasõber ja -omanik (nagu loost selgus) ning milline seadus keelab tal oma arvamust avaldada. Mind ka huvitaks, et kui ma tunneks huvi, et mille eest ma maksan, et kas ma siis saan pädeva kuluarunde või aetaks mulle mullikesi segastest väljaminekutest?
PS. Olen ka ise loomaomanik, kes on oma lemmikute peale kümneid tuhandeid kulutanud (süstid, operatsioonid jne), aga alati olen ma teadnud, et mille eest ma maksan.
Kui palju umb.üks kassipoeg maksab?
….tundub, et hakkab kohale jõudma ja tänastel ponnistustel on tulemust:) no hea seegi…
Kuulge lugupeetud artikli autor. Lugu on juba rohkem kui kuu vanune uudis mis ka ühes foorumis läbi arutletud, kas tõesti on uudisenälg nii suur, et vanu asju üles kistakse.
Kui inimene soovib endale lemmikut, siis interneti puudumine ei ole vabandus- telefon on ju ometi olemas ja infoliinid jagavad numbreid.
Mulle ei ole kellegi respekti tarvis. Küll aga ootan inimestelt loomade austamist ja väärtustamist. Varjupaikadele tähelepanu tõmmata saab ka teistmoodi. Alustada võiks kasvõi artiklist teie oma Saarema loomade turvakodule nii tarviliku varjupaiga muretsemisest.
Kommentaarid oma tatipritsimisega on enamasti juba lausa koomilised. Ah et varjupaigad on alarahastatud ja ainult selle pärast on nad vaesekesed sunnitud raha küsima? Oojaa, nimetage mulle palun üks eluvaldkond, kus raha liiga palju oleks? Ah et nad tegelevad kõigest hoolimata heategevusega? Osaliselt tõesti aga see sõltub juba konkreetsetest isikutest. Ühegi varjupaiga juhataja lihtsalt ei saa olla altruist, ta peab mõtlema majanduslikult ja see juba tähendab kulude ja tulude kokkulöömist. Ja peamine (kuigi retooriline) küsimus, mis artiklis nii otseselt esitamata jäi: kas lõpuks jääb surmasüst liiga kauaks varjupaika jäänud loomadele (keda keegi ei ole soovinud endale osta) tegemata, sest pole raha seda teha nagu pole ka keegi kinni maksnud loomade senist ravi? Hah, think again.
Lugu on õige. Esiteks jagavad varjupaigad oma reklaamidega valeinformatsiooni (kas looma saab “võtta” või “osta”, siin on ju vist ikka väike vahe sees?) ja teiseks on vale neid niinimetatud varjupaiku tänasel päeval heategevusasutusteks nimetada, sest need on kõige ehtsamad äriettevõtted. Äriettevõtted, mis kauplevad ula peale jäänud eludega. Kohati on need suuresti veel ka lihtsalt ühed segased äriprojektid, kus teatud persoonidel on soovi korral hea teha täpselt seda, mis pähe tuleb. Loomulikult seda kõike kurbade silmade volksudes pideva rahapuuduse halaga saates. Lihtsalt ja segastes oludes liigutatav raha on alati meepütina mõjunud ning sellistel isikutel on täiesti ükstapuha, mis nende võimu alla sattunud eludest saab kui aga oleks võimalik nende pealt teenida.
(Tatipritside pidurdamiseks: loomulikult ei ole kõik varjupaikade töötajad SELLISED aga paraku on SELLISEID nendesse asutustesse kuidagi ebaproportsionaalselt palju saanud.)
Arvamuslugu pole uudis, kes sellest aru ei saa, millest see üldse aru saab.
Oled Sa kunagi varjupaigas abistamas käinud, et siin kõiki alimatult rahaahneteks tembeldad? Võiks enne pisut mõelda, enne postitamist.
Inimesele, kelle kohta jutt: koera võtmine ei ole mäng, veelvähem tuleks seda teha uitmõtte peale. Just sellepärast ongi vaja kehtestada tasu, et iga suvaline tänavalt sisse ei astuks ja omale koera ei nõuaks. Arvestades veel seda, et pole “eriline koeralemb”.
Loo autor võiks aga oma kassist rõõmu tunda ja vähem mutikeste loba kuulata.
Et oma kass läks jalutama ja tagasi enam ei tulnud…
Huvitav, kas oma kassi hoidmine on varjupaigale või kohalikule omavalitsusele kinni makstud?
Mina olen Tartu varjupaigast võtnud kaks koera. Esimese võtsin ajal, kui varjupaik oli teise juhatuse all ja koeri tasuta jagati ning teise eelmise aasta kevadel, kui pidin juba kinni maksma tema vaktsiinid ja kiipimise. See, et ma esimese koera puhul seda ei maksnud, tähendas muidugi, et kõik need asjad olid lihtsalt tegemata ja kui ma koera koju viisin, oli tal kõht lahti, ta oli usse täis ja meie kooselu algus läks muretsemisele, et kas ta ikka jääb ellu ja muutub piisavalt tugevaks, et teda üldse vaktsineerida saaks. Nii et ma olen VÄGA tänulik, et teise koeraga see muretsemine ära jäi ja varjupaigas kõik tema ELU jaoks vajalikud protseduurid tehtud olid.
Arvamusloo autor avaldas arusaamatust, et miks neid kasse-koeri üldse kiipida ja samas ütles, et tema kass jäi kadunuks ja ei tulnudki enam koju tagasi… Nojah, kui inimene siin nende kahe lausepoole vahel mingit seost ei näe, siis ei ole tõesti midagi öelda. Selleks ju kiip ongi, et kui koer või kass ula peale pääseb ja kellegi teise koju või varjupaika satub, saadakse kiipi kontrollida. Väga võimalik, et autori kass on elus, aga elab siiani mõne mammi juures, sest kuidagi polnud võimalik tuvastada, kellele ta kuulub. Lisaks tean juhust, kus kena koer (mitte paberitega, aga väga tõukoera sarnane) lihtsalt varastati (pm naabrite poolt) ja kui inimene hiljem läks koera tagasi nõudma, siis nähvati talle, et millega ta tõestab, et see tema koer on. Kiibiga muidugi tõestas. Muidu oleks võinud käed koerast puhtaks pühkida.
Ja pähhile – mina olen koerahuviline ja seega rohkem koertega kursis, aga neid pannakse nii Tartu kui Tallinna varjupaigas magama ainult kahel põhjusel. Esiteks siis, kui koeral on surmav haigus ja teiseks siis, kui ta on mõnda inimest rünnanud, sest sellise koera väljaandmisega ei saa riskida. Jah KOV toetab varjupaiku rahaliselt, kuid ülla-ülla – nemad maksavad kinni ainult töötajate palgad + looma toitmise 14 päeva jooksul + vahel sihtotstarbelised kulutused näiteks remondile. Mõtle nüüd ise, kelle raha eest neid koeri edasi toidetakse, kui 14 päeva täis saab? Sest vähemalt Tartus tehakse seda täielikult annetustega ja ei nõuta isegi uue koeraomaniku käest söögi eest raha, vaid inimesed maksavad tõesti AINULT tervislike protseduuride eest, mis on passis kirjas ja seega tõestatavad.
Ma saan aru, et puupeadel on vaja ajakirjanik lihtsalt mutta tampida, sest too julges nende mtü-de rahanurumise kohta arvamust avaldada. Kel on teisi eesmärke, see võiks enesele selgeks teha artikli, uudise ja arvamusloo erinevused. Kuna ma ei usu inimeste õpihimusse, siis teen seda puupeade hüvanguks siin ise. Artikliks peab ajakirjanik uurima taustu, küsitlema erinevaid osapooli jne, st andma võimalikult tasakaaluka pildi (unustamat sealjuures intriigi). Arvamuslugu on arvamus: inimene (sh ajakirjanik) puutus kokku (või tekkis mõte teemal, et) mis on meie ümbritsevas elus/maailmas valesti/hästi ning kirjutas loo. Taustauuringud ja osaliste küsitlemine pole vajalik, sest tegu on konkreetse isiku arvamusega (loe: tema nägemusega). Reeglina on arvamusloos probleem tahtlikult võimendatud, et tekiks vastukaja ja inimesed kaasa mõtleksid. Pealkirjad ajakirjanduses on teadus omaette ning pealkirjatüübi “Ilus suvepäev oli” eest saab parimal juhul noomida. NB! Ei ole ise ajakirjanik, kuid oman selles tsunftis siin ja sealpool Eestit kümneid tuttavaid.
Kass läks jalutama kaks aastat tagasi. Pole kuulnud, et siin maakohas keegi ei tea, kelle kass on kelle oma. See kass on muuseas selline, kelle sisuliselt üles korjasime alatoidetult ja üks kirp ajas nina peal teist taga. Ta tuli alati tagasi. Võõrastega ei sõbrustanud.
Samal ajal kui tema jäi külas kadunuks hulk teisi kasse. Vaevalt, et kiibistamine oleks teda päästnud püssikangelaste või noorte rebaste käest. /—–/
Pole ka kuulnud, et Lääne-Saarel oleks ühtegi varjupaika, kuhu tuleks midagi tasuda.
/____/
Hea meelega annaks loomade eest hoolitsemiseks raha, aga siis ma tahan väga täpselt teada, kuhu see raha läheb.
/____/
Mul ei ole selle vastu midagi, et pean maksma, kui tahan varjupaigast looma, olgu selleks kasvõi tõesti nn üürihind. Mul on selle vastu midagi, kui öeldakse, et võta, aga võta raha eest. Vahet ple, mis selle rahaga on tehtud. Ma ei saa ju kunagi teada, kui kvaliteetset toitu on loomale antud. Ma ei tea, millise arsti juures käidi. Sest näiteks Saaremaal usaldan ainult ühte tohtrit, seda, kes ei lasknud mu kassil surra.
Selle teooria järgi ei tea sa ka arvutit ostes kunagi, kas on ikka õiged jupid sees – no properties väidab küll, et kõvaketas on 80 GB, aga äkki on ikka vähem? Ja näitab, et on Dual Core protsessor, aga kirjutada võib ükskõik mida, nii et äkki on ikka Core? Küsimus on ainult selles, kas sa jätad sellise (täiesti põhjendamatu) paranoia pärast arvuti ostmata? Ilmselt mitte.
Koera puhul on täpselt sama moodi kirjas, mis talle kulunud on ja mille eest makstakse. Lisaks on igaühel võimalik varjupaigas vabatahtlikuna tööl käia ja selle aja jooksul jälgida, millega koeri toidetakse, kuidas neid koheldakse jne – see on isegi väga soovitatav, sest sel viisil saad sa juba enne koera kojuviimist vaadata, milline klapp sul temaga tekib. Mina usun, et enamus loomaarste ei pane umbe peale templeid passi, vaid kui ikka pannakse, siis on vaktsiinid tehtud kah. Kiipi kontrolliti mul aga varjupaigas kohapeal kiibilugejaga, nii et ei jäänud vähimatki kahtlust, et ehk on koer kiipimata.
Ene, sellist vastukaja pole OS-is pikka aega ükski teema saanud. Tabasid naelapea pihta, mis inimestele korda läheb. Kui mõni laps öösel pättust teeb ja selle eest kohtusse satub, ega see eriti kedagi kõigutagi, aga vot lemmikloomad, need on vaidlemist väärt teemad. :) Mul ka kaks kassi üks juba 13- aastane!
Ka mina ei teadnud, kuni hiljutise ajani, et varjupaigas looma eest raha nõutakse. Läksime sõbranna perega varjupaika kassi võtma. Seal teatati talle, et väiksema tasu eest saab täiskasvanud kassi, kes on steriliseeritud ja süstitud (kiibistatud polnud). Selle hinna sees steriliseerimistasu küll ei olnud. Kui inimene oleks tahtnud kassipoega, siis oleks ta olnud kohustatud hiljem tagasi minema ja kassi ära steriliseerima. Ma saan ar, et kasse on liiga palju, aga selline kohustus tundub ikkagi jäik Ma ka ise olen võtnud kunagi varjupaigast kassi, lihtsa põhjendusega, et tahtsin talle anda kodu. Paratamatult olen ma kursis asjaoluga et kõik lehed on loomade ära andmise kuulutusi täis, aga ma läksin varjupaika just põhimõtteliselt. Nüüd ma seda ilmselt alustasin osimist ka ajalehekuulutuste peale. Mitte seetõttu, et mul oleks looma suhtes rahast kahju, aga mulle tundub kuidagi veider, et ma lähen loomade varjupaika ja mulle öeldakse nüüd selle looma hind, kes lihtsalt otsib head kodu. Minu meelest on siiski varjupaik rohkem heategevusasutus. Kui hakatakse seal küsima kõrgeid summasid, siis tundub mulle tõpoolest tegemist oleva loomapoega. Ka meil endal on olnud koeral kutsikad, kellele me egime omanikuna väga suuri kulutusi, kuna selgus enne äraandmist, et nad vajavad operatsiooni. Me ei andnud neid enne ära ja me ka ei küsinud tulevaselt omanikult hüvitusi. Ma ei arva samuti, et nüüd peaksidki varjupaigad tasuta töötama. Pigem võiks olla tegemist annetusega südametunnistuse järgi, kui loomale järele lähed ja kindlasti võiks ka tõepoolest olla ka reklaamidel, kuulutustel ja kodulehekülgedel olla siis see maksumuse info.
Oleks suht inimlik varjupaigalooma eest raha mitte võtta. Prioriteet peaks olema loomale kodu leidmine. Teisest küljest, et loomi senikauagi varjupaigas hoida, on raha vaja. Tihti jääb annetustest ja riigilt/omavalitsustest/valdadelt tulev abiraha liiga väikseks, et loomale väärtuslikumat elu pakkuda kui tänaval hulkumine. Kas mitte varjupaigad ei ole MTÜ-d? Kas MTÜ saab müüa?
Kui varjupaigad hoiaksid loomi nende rahadega, mida KOV varjupaigale tasub, siis te saaksite sealt kõik vaid kirbustunud, ussitanud, ka täitanud loomi, rääkimata viirustest ja bakteritest, mis hulgi ja teadmata taustaga loomi pidavates asutustes paratamatult esinevad. KOV maksab 14 päeva toidurahad. Profülaktika ja ravi finantsvahendid tuleb varjupaikadel ise kuskilt leida.
Siinsete tasuta loomade tahtjate meeleavaldusi jälgides võib öelda, et tegelikult tahavad nad loomi hoopis tappa, sest profülaktikata ja ravimata looma kasvõi ainult 14 päeva sellises loomade konsentratsiooniga asutuses hoides, määrate nad kõik hukule. Niiet täie rahuga võib öelda: tasuta looma tahtja = mõrtsukas.
Jõudu teile oma ristiretkel!
Keegi ei ole rääkinud tasuta andmisest, vaid sellest, et reklaami tehakse valedel alustel./_________/
Kui andmine, siis andmine, kui raha eest, siis raha eest. Lihtne ja selge.
jah raha võib ju julgelt ja põhjendatult küsida. ma annan ka, kui tean, et selle eest saavad loomakesed toitu ja ravi.
Mingi raha aitab küsimine aitab kindlasti loomadel paremat kodu leida. Kui sul pole raha, et süst jne kinni taguda, siis mille krdi eest sa loomale hiljem hakkad süüa ostma? Kui se kõik tasuta oleks, siis satuksid paljud loomad ringiga tänavale tagasi. Kurb aga tõsi?!
Tsiteerin: Ah et vaesed varjupaigapidajad teevad seda kõike vaid heast südamest ja oma kõhu arvelt? Kuradi lühikese mäluga inimesed ikka on. :D /____/ Alles eelmisel aastal oli suur skandaal suurest ärist Tallinna varjupaiga üle ja pange tähele, me ei räägi mitte tuhandetest kroonidest vaid miljonitest, mille “kadumise” kohta eriti mingeid mõistlikke seletusi pole. Lähemalt Postimehes: http://www.tarbija24.ee/050707/esileht/majandus/270364.php ___________
Peale selle, et sa varjupaigandusest mitte midagi ei mõika, ei oma sa ka elementaarset lugemisoskust. TEE VAHET: Tallinna Hoiupaika OMAB AS Teho, kelle tehinguid Tallinna linnaga jäägu nende südametunnistusele; Tallinna Hoiupaika HALDAB MTÜ Loomade Hoiupaik, kus inimesed saavad sandikopikaid ja üritavad anda parimat, et loomad oleksid hooldatud, ravitud ja saaksid endile head kodud. Proovi ise selle jõletuma summa, ehk paari milliga pidada üleval üle 3000 kassi, 1000 koera, 15-16 töötajat, kütted, kommunikatsioonid, veed… terve aasta. Pole ime, et selliste sitapeadest kaagutajate pärast inimesed sealt järjest töölt ära lähevad: palga numbriga seal kedagi kinni ei pea ja lõpuks saab igal altruistil sõimata saamisest villand. _____________
ROTVEILERILE: Kõikide varjupaikade andmed saad siit: http://www.varjupaik.com – vali endale lähedamal asetsev ja TEE ÄRA, mitte ära ärple siin niisama.
Kuna mõned asjad arvamusloos olid üsna ajuvabad,mis ainult teemakaugel inimsel võivad pähe tulla, siis vabandan ette kui kurja tektsi tuleb.
Jutt sellest, et võiks rohkem reklaamida seda, et varjupaikades looma eest raha võetakse on vist ainuke kild, mis osaliselt paika peab. Ja see ka vaid osaliselt, sest paljudes kohtades on ka kuulutustes sees, et looma antakse ära vaksineeimistasu eest.
Aga edasi. Ei maksa sa looma eest, vaid tasud vaksinerimis/kiibistamistasu, tõukoera eest sa maksad ja tasud ka need samad kulud. Inimene peab ikka puhta loll olema, et küsida, miks neid protseduure ise ei võiks teha, miks varjupaik need tegema peab!!! Tänavaloomad kannavad endaga tihti haigusi kaasas, seega kas tõesti peaks pealtnäha, kuid tegelikult mingit viirust kandev loom tagasi nö ühiskonda lastama, et las levitab seal haigust edasi?! Lisaks on tahes-tahtmata varjupaigas oht uusi haigusi külge saada. Tule mõistus koju!
Järgmiseks. Kui te olete korralik loomaomanik, siis teate palju maksab visiit loomaarstile, et nt. kass vaksineerida katku ja marutaudi vastu. Kui te pole seda teinud oma loomadega, siis te loomulikult ei tea. See summa mida varjupaik küsib vaksineerimise eest on kindlasti väiksem, kui see mis teie kliinikus maksma peate. Ja keegi ei küsi raha selle eest, et koera on nt. 4 kuud hooldatud, söödetud. tegelik kulu ühele loomale võib olla 400 krooni, aga võib olla ka tuhandeid ja tuhandeid, kui loom on nt. mingist suuremast haigusest/vigastusest terveks ravitud.
Ja palun ärge tõmmake võrdusmärki Loomade Hoiupaiga ja kõigi teiste varjupaikade vahele. Kõigil ei lähe kaugeltki nii hästi, et neil on uued ruumid, suur külastatvus ja palju annetusi ja loomadega vabatahlikult tegelevaid vabatahtlikke. Vaadake nt. Valga, Võru, Virumaa jne. varjupaiku. Valga varupaigal pole kodulehtegi, teistel nimetatutel õnneks on.
Olen käinud abis varjupaikades, reaalselt nt. kasside väljaheiteid korjamas jne. Lisaks teen annetusi. Ja aitan kodutud kasse, püüan, ravin, toidan, steriliseerin/kastreerin, pildistan, reklaamin neid ja lõpuks transpordin nad ka oma uude koju. Kui arvestada aega ja närve, mis sellele kulub, siis võin öelda, et see on mu teine täiskohaga töökoht, mille eest ainult palka ei saa. Vastupidi, ma teen seda suures osas oma rahade eest. Kui hästi läheb, annab kassivõtja vaksineerimise raha tagasi. Ja need loomad saavad täpselt sama hoole osaliseks, kui mu iskiklikud loomad, söövad kvalitetset toitu. Kujutage ette palju ühel varjupaigal läheb 1 kassi ülevalpidamiseks tegelikult, ainuüksi seepärast, et kassid oma hädade tegemiseks liiva vajavad. Kassipidajad teavad palju kassi liivakott maksab.
Kui võimalus avaneb, siis aitan rohkem ka koeri, hetkel lihtsalt pole ruumi ja enam ka aega.
Kas artikli autori kass oli üldse vaksineeritud korralikult? Marutaudi vaksiin on kohustuslik, see peab olema. Kuid minu loomad saavad ka kompeksvaksiini, kuna ma armastan neid ja ma ei taha, et mu kass või koer nt. katku pärast surema peaks.
See paranoiline osa, et äkki ei olegi looma vaksiine saanud, no ma ei tea, selle peale tulemiseks peab ikka üsna haige olema. Normaalsetes varjupaikades töötavad siiski loomadest hoolivad inimesed (jätame välja FIE Otto…. varjupaiga), kes ei taha näha kuidas nende hoolealused surevad või siis, et nende poolt väljaantud loom läheb ja levitab haigusi, mis ümberkaudseid loomi hävitama hakkab.
Kokkuvõttes on vahel kurb, et igaüks võib avalikult kirjutada igal teemal, mis talle pähe tuleb. Mõne mõtte võiks ehk ainult oma päevikusse kirjutada.
Teate, elu on näidanud, et tasuta antavaid asju lihtsalt võetakse. Impulsiivselt, pikemalt järgi mõtlemata. Tuli mõte, lähme kohale, teeme ära! Elus asjaga aga viib selline käitumine kurva lõpuni. Ei mõelda oma loomavõtusoov korralikult läbi ning niigi palju kannatanud loom lõpetab uuel ringil varjupaigas või õnnetuna oma uues kodus, kus teda ei hinnata ning tema ei jaoks ei võta piisavalt aega.
Väga väiklane on arvata, et varjupaiga inimestel on midagi varjata, kui küsivad looma eest 300,500 krooni. Kõik loomapidajavad teavad, et tänapäeval ei kata see ühte toidukoti hindagi, rääkimata ühest tavavisidist loomaarsti juurde. Loomade varjupaikades töötavad meil õnneks väga heatahtlikud ning loomi armastavad inimesed, rumal on see inimene, kes arvab, et sellises kohas rikastuda saab!
Mul oli häbi seda artiklit ja neid kommentaare lugeda. Häbi!
Ah et vaesed varjupaigapidajad teevad seda kõike vaid heast südamest ja oma kõhu arvelt? Kuradi lühikese mäluga inimesed ikka on. :D /____/ Alles eelmisel aastal oli suur skandaal suurest ärist Tallinna varjupaiga üle ja pange tähele, me ei räägi mitte tuhandetest kroonidest vaid miljonitest, mille “kadumise” kohta eriti mingeid mõistlikke seletusi pole. Lähemalt Postimehes: http://www.tarbija24.ee/050707/esileht/majandus/270364.php /___/ Ja see on vaid üks näide, kus vähemalt kümme miljonit krooni “loomade raha” vasakule kadus. Kümme miljonit!!!
to pähh:
millist elukutset sina esindad? vean kihla, et me suudame nimetada 10 sama elukutsega pätti. üldistada on nii lihtne…
ok, kärt, võta närvide rahustamiseks unerohi sisse ja palju nälgas kodutuid kasse sulle unedesse
Tekstis on tõsine iva sees. tõin natuke aega tagasi omale kassi varjupaigast ja ka alles kohapeal öeldi mulle et kass maksab raha ka. ja vedas et elukaaslasel oli sularaha kaasas. muidu oleks armas kiisuke sinna jäänud
Äärmiselt kohatu on lõõpida Kärdi kommentaaride peale. Ja üleüldse – kui ei oleks selliseid inimesi nagu Kärt, Kirke, Ester jt, kes kodutuid loomi aitavad, siis oleks meie linnatänavad nälginud ja räämas koeri-kasse täis. On see parem perspektiiv? Teema on emotsionaalne ja inimesed, kes seda tööd südamega teevad, pole sellist kohtlemist, mis selles artiklis ja siin mõnedes kommentaarides, mitte ära teeninud.
Keegi mainis siin esimestes kommentaarides, et kui lemmikloomadest jutt, siis see on vaidlemist väärt teema ja laste pättused justkui ei oleks. Saage aru inimesed, et see, kel on arenenud empaatiavõime, hoolib nii inimestest kui loomadest! Antud juhul on lugu ju loomadest, seetõttu me ei hakka siin ju lastekaitsest rääkima, eks ole.
Ma olen tõsiselt üllatunud, et nii paljud inimesed on oma suhtumistega veel nõukaaegsel tasemel. Arvatavasti tuleb hakata tegema veelgi rohkem teavitustööd, siis saaksid ka varjupaigakauged inimesed aru, miks kasse steriliseeritakse või kiibistatakse ja miks ei tohi loomi külapeale hulkuma lasta.
Tänan huvi tundmast, mõlemad kassid on vakstineeritud ja saavad regulaarselt ussi- ja kirbuvastaseid rohusid./______________________/
“Ja keegi ei küsi raha selle eest, et koera on nt. 4 kuud hooldatud, söödetud. tegelik kulu ühele loomale võib olla 400 krooni, aga võib olla ka tuhandeid ja tuhandeid, kui loom on nt. mingist suuremast haigusest/vigastusest terveks ravitud” – täpsuse huvides: just selle eest mult raha küsitigi. ja selle eest ka, et saavad varjupaigas olla ehk katuse all. /__________________________________/
“miks ei tohi loomi külapeale hulkuma lasta.” – miks ei tohi? st, mis looma elu see on, nelja seina vahel passida, puhas piinamine loomale… Seepärast muuseas ei koli ma kunagi korterisse ega linna. Suretagu niipalju elu maal välja kui jaksavad. /_______________/ Kurb aga on hoopis see, et ei mõelda iva peale, vaid hakatakse rääkima aiaaugust… Tõsiselt aga pole maal vaja kiipe. Tule ja ela siin, siis saad teada.
To Saarlane
saarlane
20.08.08, 10:58
to pähh: millist elukutset sina esindad? vean kihla, et me suudame nimetada 10 sama elukutsega pätti. üldistada on nii lihtne…
kas te nüüd üritate vabandada et loomade rahasid kõrvale panete.
igal elukutsel on pätte isegi varaste seas on vargaid.
Teemat kõrvale suunata on ju nii lihtne :D
Minu teada kirjutati ajakirjanduses, et näiteks Tallinna loomade varjupaik suples eelmisel aastal kasumis ja mõned toidupoed keeldusid seejärel toidukaupu loomade varjupaigale andmast, sest neile ei meeldinud sealne rahadega manipuleerimine. Kui sul raha on ,siis osta ise, miks peaks siis keegi toetama. Minu teada tahavad ka Saaremaal turvakodu omavalitsuste käest looma päevase söögiraha eest saada 200,- kuni 250 krooni? Kas neile antakse seal lõhet ja fileed või. See on ju lausa röövimine. Mis viga küsida, kui konkurentsi ei ole.
minge jalutage oma peniga parem, mis kemplete siin
Mina elan maal ja minu koer ei käi kunagi külapeal hulkumas. Maad on mul siin mitme hektari jagu, aga sellegipoolest on tehtud maja ümber korralik aed, et loomad välja ei pääseks.
Tõe huvides võiks nüüd siis avalikustada ka kui suur see summa oli, mida varjupaigas küsiti?
Kuidas sa kassi aias hoiad? Kui on kõuts, siis läheb, olgu ta või kastraat või traataed õuel ümber./__________________/Mina näiteks ei pahanda, kui meie õues käivad teised loomad, ja neid on ikka üsna mitu… Sama vabadust ootan ka teistelt, samas ei hirmuta mu väike vana koer isegi vist mitte 2-aastast last… /_____________/ Summa oli kiip pluss vaktsiinid pluss toiduraha. (St, see raha, kui ma kohe ei saa koera võtta, aga tahaksin näiteks 2 kuu pärast, siis pean selle 2 kuud pluss aja, mis ta seal enne on olnud, kinni maksma. Seega ei saanud ma summat teada…)
“Kallis Kärt! Ja teised asjaosalised 20.08.08, 23:45”, “Mairele
21.08.08, 10:17” on tüüpiline interneti anonüümne tototaja, kes ei julge ennast identifitseerida ja ainult soiub.
Ja Voldemari teame ja tunneme me kõik.
Vabandan, a mu meelest oli aru saada ilma igasuguse aadressita, kes kirjutab. Kas Voldemar julgeb ennast tototajast kodanikuks nimetada?
Mul ei ole kasse. Aias hoian koeri. Selge see, et kassid jalutavad niisama ringi, käib neid meie aiaski ja pole hullu. Kasse ei karda ju ka keegi, koertega on hoopis teine lugu. Sellegipoolest tuleks soovimatu paljunemise pidurdamiseks vabapidamisel kassid steriliseerida.
P.S. Ise ei ole varjupaiga töötaja, aga olen loomakaitse seltsi liige ja mulle lähevad sedasorti teemad väga korda.
Oh sa isver, väidetavalt arengupeetuseta inimene ütleb koera hulkumise kohta “miks ei tohi? st, mis looma elu see on, nelja seina vahel passida, puhas piinamine loomale…”
anna allah, kannatust… Mul on ka kaks koera – ei käi hulkumas, aga ohsaimet, ei istu üksi nelja seina vahel kah. Ikka minuga koos käivad nii metsas kui aasal kui ujumas. Ja mind küll häirivad võõrad kassid minu aias, õigemini häirisid, enne seda, kui mu koerad piisavalt suureks kasvasid, et kassidest jagu saada ja südametunnistuspiinu ma selle pärast ei tunne. Kui mu koerad kuskil hulkudes kasse murraksid, oleks teine asi, aga oma aias tehku, mis tahavad, ma ei hakka neid kogu aeg toas hoidma selle pärast, et teised ei suuda seadust täita ja kasse oma territooriumil hoida (seadus muide kehtib ka maal, üllatav, eksole?). Ja väga hästi saab kassi oma aias hoida nn nähtamatu kaelarihmaga, ehk raadiopiirdega. Soomes näiteks olen näinud kassidele aianurka ehitatud suurt võrgust aedikut, mis on ka ülevalt kinni. Kes tahab, see saab seaduste täitmisega hakkama, või jätab looma võtmata, mitte ei kurda, et neid on võimatu täita. /______________/ Kui summa oli kiip + vaktsiinid + toiduraha, siis ju ei küsitud katuse all olemise eest raha juurde.