Varjupaikadest on saanud loomapoed (71)

Varjupaikadest on saanud loomapoed

 

Veel aastajagu tagasi, kui mu üheks töökohustuseks oli lugeda läbi kõik kuulutused, hakkasid nii mõnigi kord silma teated stiilis “kolm kiisut/kutsut otsivad sooja ja lahket kodu”. Kahetsesin, et ei ole sündinud miljonäriperre ning raha ei kleepu näppudele. Mis siis viga, rajaks kõikidele neile üksinda jäänud kassidele-kutsadele n-ö kodu, palkaks paitajad-jooksutajad-toitjad ja südametunnistus ei piuksuks enam. Muidugi on ka praegu neist hale, aga kui kuulutusi ei ole pidevalt silme ees, siis ei tuleta olukord end kogu aeg aktiivselt meelde. Eriti selles valguses, et kolmele loomale neljandat ja viiendat lisaks ei võta, kui loomakesed nagunii võitlevad pidevalt tähelepanu eest.

Kui meie pere ilus karvane nelja-aastane metskass ühel talvisel päeval natuke hädisena jalutama läks, ei osanud arvata, et tagasi ta enam ei tule. Niisiis polnud kassi ja oli vana koer, kes nautis mõnda aega üksindust. Räägitakse aga, et vanale koerale võiks kõrvale võtta kutsikaohtu liigikaaslase, et siis pidavat vana koer justkui teise nooruse saama. Vaatasin ja uurisin siis kutsasid, keda oleks paslik võtta ja kellel oleks keset küla elamiseks sobiv närvikava. Helistasin isegi varjupaika. Telefon oli, kutsad olid ja sellest oleks pidanud nagu piisama.

Varjupaigast hakati kohe uurima, et kas olete nõus nii- ja niipalju maksma. Mina vastu, et siis oleks pidanud see info ju ka kuulutusel olema. Nojah, aga… ja selgitused jätkusid, mille eest tuleb tasuda. Ilma ühegi põhjenduseta, miks ei ole kuulutusel ära märgitud, et lisaks sellele, et saad eluaegse sõbra, pead kõigepealt raha välja käima ja see summa ei ole sümboolne.

Heake küll, vana koer kosus ja kõrvale tuli noor kass, kes mõjus loomale pea sama hästi kui tema liigikaaslane. Leidsin, et pole vaja hakata loomades armukadedust tekitama, jäägu siis nii. Aga selle jätsin meelde, et varjupaik ei ole mitte teps heategevuslik asutus ning varjab tahes või tahtmatult olulist ja vajaminevat infot.

Paar kuud tagasi istusin rahulikult lossihoovis, mõtted peatse etenduse juures, kui kuulsin kogemata pealt naabrite kõnelust. Et oli üks hea inimene läinud Tallinna linna, tekkinud tal mõte, et vaat, võtab endale hoida-kaitsta väikse sõbra ja just varjupaigast. Läinud kohale, valinud loomakese välja ja siis… jäi kutsa varjupaika. Sest varjupaiga perenaine üllatas head inimest sellega, et teatas looma hinna. Polnud just liiga suur ega liiga väike summa, aga siiski piisav, et ehmatada seda inimest, kes läheb ilma eelneva infota kohale, lihtsalt selleks, et kas siis isekatel või isetutel põhjusel endale sõber majja võtta. Aga juhul kui see info, et varjupaigast ei saa looma võtta, vaid tuleb osta, oleks olemas iga varjupaiga kuulutuse juures, võib-olla oleks läinud teisiti?

Muidugi, võib ju parafraseerida, et tänapäeval ei saa ilma maksmata isegi peksa, aga siiski. Kui reklaamitakse, et saab võtta, mitte osta, tekib efekt, et inimene, kes ette hoiatamata seatakse fakti ette, et köhi klots välja ja kähku, kõnnib lihtsalt uksest välja. Ja peamiseks kannatajaks on ikkagi see väike särasilmne loomake, kes just-just oleks saanud endale sõbra…

Ma ei tea, kaua hoitakse varjupaikades looma, enne kui otsustatakse, et teda pole enam koormaks vaja. Aga ma tean, et nii mõnedki väiksed kassipojad jäävad koduta ja ainus, mida neile pakkuda saab, on valutu surm. Ja Pratchetti Surm korjab väikesed hinged hambaid kiristades hellalt hõlmadesse, sest mitte nõnda ei pea minema ära siit ilmast.

Samuti ma ei tea, kas iga inimene ikka tahab, et varjupaik kõik ta eest ära teeb, kiibistamise ja tõrjed. Sest väga hea ju, kui summa kasseerimisel antakse kaasa ka andmed, mida loomaga on tehtud. Aga näiteks paranoilisem inimene ei saa kunagi teada, kas andmed looma passis on õiged või valed. Kus on kindlus, et talle tõepoolest on tehtud kõik need kaitsesüstid? Odavam või mitte kokkuvõttes, aga kui see on minu loom, siis ma lähen temaga ise arsti juurde, selle arsti juurde, keda usaldan, ja palun teda looma eest hoolitseda.

Ja kui juhtub, et inimene üleüldse ei taha oma looma kiibistada, sest elab maal ja kõik küla kassid-koerad on teada? Milleks ta peab välja käima summa, et looma üldse saada? Palju lihtsam on naabrilt küsida, et ega tema emane kuts/kiisu ei ole hiljuti käima peale saanud. Milleks minna varjupaika, kui saab ka muidu või odavamalt? Milleks mõelda heategevuslikult, et ma nüüd aitan neid loomakesi, kes on sattunud varjupaika, kui saab hoopis mugavamalt?

Varjupaikade idee on hea, aga veel parem oleks, kui nad teavitaksid avalikkust ka sellest, et nad pole heategevusasutus, vaid iga väike loomake maksab nii- ja niipalju. Sisuliselt ost-müük. Ja mitte vaid internetivahendusel, vaid väikse lisana kuulutusele. Pole ju palju nõuda või mis? Sest ma olen üsna kindel, kui inimene ikka teab, et ta ei saa loomakest tasuta, siis arvestab ta sellega ning on nõus maksma, kui see just ülemõistuse summa pole.

Igal inimesel ei ole tiiger koju ega tööle hüpanud, ja kui ongi, siis täiesti võimalik, et see inimene ei kasuta internetti muud moodi kui väga sihtotstarbeliselt. Võib kõlada uskumatult, aga nii on. Ja sellega võiksid lugupeetud hoiupaikade perenaised arvestada. Infosulg ei ole kunagi hea.

Print Friendly, PDF & Email