(:)Vasaraga vastu pead (14)

 

(:)kivisildnik

Ma olen alati pidanud sporti üleilmse loomastumise lipulaevaks. Ma tean, mida ma räägin, sest ma olen lapsepõlves maal elanud, Rakvere lähedal, Tammikualuse külas, meil kasvatati loomi – sigu, kanu, koeri, mullikaid, kasse, vahel vanaisa isegi kündis hobusega. Hobune muidugi laenati külapealt, tore oli tatina hobuse seljas sõita.

Kõigele nostalgiale vaatamata ei taha ma vahetada kohta ei hobuse ega seaga, veel vähem kassiga, mis sest et see juhm elukas oli egiptlastele püha ja meie kultuuris ei sööda kassi liha ega rakendata teda adra ette. Loom on ikkagi loom ja kui temast üldse mingit tolku on, siis süldivaagnal või hoovis keti otsas. Mainitud positsioonid ühiskonnas ei tundu mulle eriti veetlevad.

Lisaks oli mu vanaisa Karl Eesti ajal vabariikliku tähtsusega hobuseparisnik, tõsi nõukaajal taandus ta Energia kolhoosi lihunikuks. Seega olen ma laadafolkloorist ja seafileest üdini läbi imbunud. Laadafolkloor muide rääkis põhiliselt sellest, kuidas juhme talupoegi loomatehingutega peteti ja hõlptulu maha prassiti – kabinettidega kõrtsid, kaardid ja loomulikult viin ja allekoki õlu, mida tundsin toona ainult portselankorgiga sihvakate pudelitena, neid oli talupööningul piisavalt – peremeeste õlu ikkagi.

Ühesõnaga ma tean, mis on loom, ja oskan ta paika panna eesti kultuuriloos, eriti hobuse, olgu ta kõrb, võik ehk tuhkur, lauguga või ilma. Loomanduse alal olen ma pädev, samuti pole ma spordist kogu elu kaarega mööda käinud, algkooli päevil käisin ma tennisetrennis, Rakveres oli korralikud saviväljakud, keskkoolis kangutasin rauda ühes kahe torniga võimlaks ümber ehitatud kirikus, rauda kangutasin veel ka ülikoolipäevil, tervitan siinkohal trennikaaslast ja head sõpra Heinrich Rahet ja mälestan varalahkunud dr Zilberbergi, kes mu poolvägisi trenni kaasa võttis, jalutasime koos bernhardiine ja nii see läks.

Kui male on sport, siis olen ma kõigele lisaks maailmatasemel tegija, sest ka strateegiamängud nagu “Helbreath” nõuavad mõõdukat vaimset pingutust. Olen kindel, et Rapiercat, char, mida me pojaga majandasime, oli maailmas tuntum kui enamik Eesti kultuuri ja spordi absoluutsetest tippudest. Nii, et ma tean kõike spordist ja loomadest, sellepärast ma räägingi.

Me elame globaliseeruvas maailmas, kus enamik inimesi on kas kirjaoskamatud või ahned, mõlemad mahitavad kehakultust, ühed sellepärast, et ei mõika ka suuri tähti, teised sellepärast, et tunnevad ainult rahanumbrit. Kõik intellektuaalne, verbaalne ja vaimne on globaalses külakurnamises piduriks ja peab kaduma. Keha, loomalikud naudingud ja meeleline meelelahutus, eelkõige sport ja televisioon vallutavad meie aju.

Kultuur on tänapäeval tõmbumas sarnastele positsioonidel nagu on Vatikan, väike tore nurgatagune koht, mille kohta väga tabavalt küsis Jossif Vissarjonovitš, mitu tankidiviisi on paavstil? Mina küsin teilt, mitu telekakanalit on kultuuri käsutuses. Vastus on, et Eestis mitte ühtegi, selle eest on meil kaks spordikanalit, ei kolm, ETV, ETV2 ja Kalev. Kirjandussaateid pole mitte ühtegi ja tõenäoliselt ei tulegi, kuus aastat on projekte kirjutatud. Ja jäädaksegi kirjutama.

Kõige kaunim kujund, millesse saab kokku võtta kogu meie kultuuriloo, on “vasaraga vastu pead”. Äsja see oli, kui üks kohalikke spordivõistlusi majandama kutsutud tüdruk sai vasaraga vastu pead ja suri. Täpselt nii ongi, rahumängudeks nimetatud olümpia varjus õilistatakse hiinlaste genotsiidi Tiibetis ja varjatakse venelaste agressiooni Gruusias. Toredad rahumängud küll, surm ja veri põlvini. Õnneks on sõda parem meelelahutus kui kettaheide ja meelelahutustööstus keskendus higise liha asemel veristele laipadele.

Teine kena kujund, mis kirjeldab olümpiat, Eesti riiki ja olukorda maailmas, oli naiste maraton, täpsemalt selle võitja, rumeenlane Tomesku, vaaruv, kandiliste liigutustega, täielik ilu ja graatsia vastand, nagu zombifilmist välja karanud, pole ka imestada, Dracula loss on samuti Rumeenia haldusalas – selline on siis sport ja loomastunud maailm – hingetu, mõttetu ja kui saab, sööb su aju ära.

Nüri meelelahutus telekast sööb su aju ära – fakt. Ja kui sa ise oma aju ei treeni, ei saa seda teha mitte keegi teine sinu eest. Loomastu edasi, jõudu.

Sanga talu
17. august 2008. a