Meteoriitraud on kallis ja seda tuleb hoida!

Meteoriitraud on kallis ja seda tuleb hoida!

Kõrvaloleva loo autor akadeemik Anto Raukas on Saaremaal sage külaline, kes Kaali kraatrit tutvustanud ka paljudele välismaa kolleegidele.

Olen huviga jälginud ajalehe Oma Saar veergudel toodud informatsiooni meteoriitraua töötlemise ja kasutamise kohta Saaremaal (vt Oma Saar 10. juuli ja 2. august). Kahjuks on mitmete artiklites toodud väidetega raske nõustuda, sest Saaremaal pole meteoriitrauda ehete ja töö- ning sõjariistade valmistamiseks kasutatud ja vähemalt Kaali ümbrusest pole meteoriitrauda suuremates kogustes üldse võimalik leida.

Kaali peakraatri moodustanud meteoriit pihustus täielikult mikroskoopilisteks osakesteks, kerkis taevasse 7 km kõrgusele ja kandus sealt hajusainena ulatuslikule alale. Kogu kõrvalkraatritest leitud ja paljude aastate jooksul hoolikalt kogutud meteoriitraua mass on alla kolme kilo. Suurim seni Kaalist leitud meteoriidikild on kõigest 38,4 grammi.

Vanadel Saaremaa asukatel polnud pisimeteoriitide kogumiseks kasutada magnetit ja vaevalt nad meteoriitrauast Kaalis üldse teadlikudki olid. Ja seetõttu pole mingit vahet, kas Kaug-Idast toodud Sihhote-Alini meteoriiti sepistada Tallinnas, Võrus, Viljandis või Saaremaal, sest soorauda on meil näiteks Harjumaal Rae rabas, Viljandimaal Pajusis ja Võrumaal Rõngus, Võrumaal on teada ka järverauda. Pealegi asub Eesti vanim rauasulatuskoht (varase rauaaja lõpp) Tallinna lähedal Jüril. Küll aga sisendab Oma Saares avaldatu inimestesse väärkujutlust, et Saaremaalt võiks meteoriitrauda leida hõlpsamini kui mujalt Eestist.

Teaduslik eksperiment nõuab head kavandamist, aparatuuri ja varem tehtu tundmist. Põlveotsas posimise asemel võinuksid noored tegijad tutvuda meteoriitraua kasutamise ja töötlemise kohta olemasoleva kirjandusega. Ajaloost on teada, et legendaarse Ladina-Ameerika vabadusvõitleja Simon Bolivari mõõk oli valmistatud meteoriitrauast ja Vana-Rooma väejuhil Numa Pompiliusel (8. saj eKr) oli taevakivist kilp. Ehedalt leidub rauda looduses üliharva ja seetõttu on loomulik, et raud, millega inimeste kauged esivanemad kokku puutusid, oli eeskätt meteoriitse päritoluga.

Seepärast nimetatigi rauda taevakiviks ja ta oli väga kallis. Raudehteid võisid endale lubada vaid ülikud, kes kandsid rauda sageli kuldraamistuses. Homeros kirjeldab oma “Odüsseias”, et antiikajal said spordivõistluste võitjad auhinnaks kulla- ja rauatüki. James Cook jutustas, et veel üsna hiljuti võis Polüneesia saarte elanikelt ühe raudnaela eest saada jahi- või kodulooma. Assüüria kaupmehed hindasid III ja II aastatuhande piiril eKr rauda hõbedast 40 korda ja kullast 5 korda kallimaks.

Egiptuses ja Mesopotaamias hakati rauda sulatama arvatavasti II aastatuhandel eKr, Kreekas ja Väike-Aasias II aastatuhande lõpul eKr, Indias II aastatuhande keskel eKr ja Hiinas I aastatuhande keskel eKr, mujal, sealhulgas Eestis, märksa hiljem. Raudrelvad, mis olid vastupidavamad ja tugevamad kui pronksist tehtud, võimaldasid hõlpsamini alistada naabermaid. Palju kordi tõusis raua abil ka tööviljakus. Silmas pidades raua, sealhulgas meteoriitraua kasutamise ja töötlemise pikka ajalugu, tundub mulle imelik, et sellele tuleb pühendada XXI sajandi alguses üliõpilase magistritöö. Kui seda tööd teha ja ka edukalt kaitsta, vajab selle pealkiri ja ülesehitus juhendajalt piisavat elutarkust.

Asjal on ka eetiline külg. Meteoriitraud on haruldane ja piisavalt kallis. Näiteks Sihhote-Alini meteoriitraua grammi hind on rahvusvahelisel turul 5 dollarit. See peaks kuuluma muuseumi kollektsioonidesse ja seda ei tohiks kergemeelselt raisata. Tooksin võrdluseks esimesed katsed teemandiga, kui tema keemiline koostis polnud veel selge. Kuivõrd mineraal on erakordselt kõva, siis tehti temaga palju katseid nõguspeegli fookuses ja alasi ning haamri vahel ja oldi väga nördinud, kui habras teemant purunes kildudeks või põles suures kuumuses. “Saaremaa eksperiment” on midagi lähedast.

Lõpetuseks pisut ka lõbusamat. Juba iidsetest aegadest usuti, et vaimud kardavad meteoriitrauda ning tema kandmine hoidvat igasuguste õnnetuste eest. Seetõttu püüti majadesse, kus kummitas, alati saada väikest tükki taevakivi. Kui seda polnud, tuli asemele võtta tavaline raudese. Siit tuli hiljem komme lüüa sünnitaja voodipeatsisse raudnaelu ja hoida voodi all triikrauda. Peenendatud meteoriidipulbrit on paljudes maades kasutatud sisemiste tõbede leevendamiseks ja raskemeelsuse vastu.

Kui Saaremaa eksperimenteerijad ei taha oma meteoriitrauda hoida kollektsioonis, siis võiksid nad oma üleliigsed palad kinkida Saaremaa ebausklikele või depressioonis olevatele naistele ja efekt asjast oleks raua sepistamisest tunduvalt suurem. Lisaksin veel, et kõikidest kalliskividest tugevaim ja säravaim teemant on andnud nimetuse teemantpulmadele, mis tähistavad 60 koos-eluaastat. Kuid raudpulmad on veelgi vägevamad. Kui üheskoos on elatud 65 abieluaastat, siis jäädakse raudselt teineteise kõrvale. Siingi on meteoriitraual oma osa, sest tavaline raud roostetab kiiresti ega saanud sellist usku inimestesse kuidagi sisendada.

Toimetuselt. Vahest ei edastanud ajakirjanikudki Käku külas ekspeditsioonil olnute informatsiooni katsetustest meteoriitrauaga täpselt. See sundiski austatud akadeemikut sulge haarama. Suur tänu Anto Raukasele, kes eksperimendi olemuse lugejate ette tõi.

Tänavuselgi suvel rohkem kui kuu aega Käkul välitöid teinud arheoloogiadoktor Jüri Peets toonitas eelmise nädala neljapäeval enne ärasõitu mandrile, et Käkul tehtud katsetusi Siberist ja Hiinast leitud meteoriidipaladega ei tohi seostada Kaali meteoriidiga. Laboratoorsed analüüsid koostöös Tallinna tehnikaülikooli teadlastega peavad näitama, kas aastasadu tagasi oli üldse võimalik meteoriitrauda sepistada ja kui see oli võimalik, siis millisel viisil seda tehti.

“Ka negatiivne tulemus on meie jaoks teadusliku väärtusega,” toonitas Jüri Peets.

Print Friendly, PDF & Email