Suutmatus otsustada (1)

Suutmatus otsustada

 

1990. aastal pandi Eestis alus kohalike omavalitsuste taasloomisele. Endiste külanõukogude territooriumidel hakkasid tegutsema vallad. Tol ajal tuli igas külanõukogus koostada valla arengukava ja see kaitsta Tallinnas. Olin tol ajal tööl maavalitsuses ja käisin tulevaste Pärnumaa valdade arengukavade kaitsmise istungitel.

Tagantjärele mõeldes oli neis palju teostamatut ja utoopilist, sest maal olid veel alles kolhoosid ja sovhoosid. Talusid oli tekkinud vähe. Turumajanduski polnud veel juurdunud. Elasime ju Nõukogude Liidus. Kes oskaski kõike ette näha. Samas olid tulevased vallavanemad veendunud, et valla loomisest hakkab elu paremaks minema. Tahtmine vallas asju ajada oli olemas. Diskuteeriti, kust vallale raha saada. Mäletan isegi kahe juhi vaidlust, kellele peab kuuluma üks Pärnu jões asuv saar ja kellel peaks olema õigus selle külastamise eest maksu kehtestada. Järk-järgult anti maavalitsusest üle koolide haldamine, sotsiaalhooldus ja sellealase töö korraldamine.

Lahendused lükati tulevikku

Juba üheksakümnendate algul oli selge, et igal pool nende probleemide lahendamisega edukalt toime ei tulda või kui seda suudetakse, siis raskelt. Külanõukogude baasil said kõik vallad loodud, kuid samas olid nii üleriigiline ekspertkomisjon kui ka paljud teised veendunud, et õige pea peavad paljud neist liituma. Mida ei tulnud, oli ühinemine. Igaüks proovis ise hakkama saada. Vallamajades töötavate asjameeste arv kasv.

Veel tänapäeval pole midagi imestada, kui vallas, kus on üksainus põhikool ja lasteaed, on palgal valla haridusnõunik. Seoses keskkonnaprobleemide teravnemisega peaks olema ka vastava haridusega keskkonnanõunik.
Elualasid, mis nõuavad spetsialistide olemasolu, on terve rida. Kunagi oli kogu maakonna koolide haldamine keskuses asuva haridusosakonna ülesanne ning sellega tegeles vähem töötajaid kui praegu kümnetes valdades kokku. Miks see ikkagi nii läks?

Olles ise aastaid maavalitsuses ja hiljem maakonna omavalitsuste liidus töötanud ning nüüd juba kümme aastat seda kõike kõrvalt jälginud, arvan, et mitmed tolleaegsed otsused tehti ülepeakaela. Mäletan arutelu, kus oli kõne all kohalike omavalitsuste ülesehitus. Vaidlus käis selle üle, kas luua süsteem, nagu on Soomes, Rootsis või Taanis. Soomes teatavasti olid tol ajal vallad esimese tasandina ja teise tasandina läänid.

Taanis oli sama süsteem. Rootsis aga teist tasandit praktiliselt ei olnud. Kahetasandilisena on süsteem säilinud tänapäevani Saksamaal, Taanis ja paljudes teistes riikides. Otsustati Rootsis kehtiva süsteemi kasuks, aga jäeti arvestamata, et Rootsis on 8000 elanikuga kohalik omavalitsus väikeste seas. Loodeti hilisematele ühinemistele. Taanis on aga osatud funktsioonid esimese ja teise tasandi vahel ära jaotada. Seal haldab vald alg- ja põhikoole ning lasteaedasid. Gümnaasiumid, mis on eraldi koolitüüp ja lahus põhikoolidest, on maavalitsuste haldamisel.

Samamoodi hallatakse kohalikke teid. Eestis ei saadud sellise funktsioonide jaotamisega hakkama või õieti ei vaevutudki ning anti kõik kohalike omavalitsuste kätte. Näiteks on ju meil tänapäevani olemas gümnaasiumid, kus alustatakse õpinguid seitsmeaastaselt ja lõpetatakse üheksateistkümneselt. Põhikoolide ja gümnaasiumide ümberkorraldamisele ei osanud tol korral keegi mõeldagi.

Läks aastaid, kuni hakati uuesti rääkima valdade ühinemisest. Ühinejatele pandi välja rahalisi preemiaid. Juhtus nii, et olidki kaks valda, mis ühinesid. Need olid Pärnumaal Halinga vald ja endise Pärnu-Jaagupi alevi baasil moodustunud vald. Pärnu-Jaagupi oli tegelikult keset Halingat ja mõnedki ametnikud kaotasid töökoha. Ebanormaalne olukord, mil ühe valla ümber on rõngasvald, likvideeriti. Negatiivseid tagajärgi see kaasa ei toonud.

Vallajuhtidel tuli aga vaeva näha, et kohalikele elanikele Tallinnast lubatud lisaraha kätte saada. Tagantjärele ei tundnud seal keegi tõsisemalt huvi, kuidas ühendamine korda läks, millised olid selle positiivsed ja negatiivsed küljed ning kuidas kohalik rahvas sellesse suhtus. See oli nagu riigiväline probleem. Samas jätkati aga edasi juttu ühinemiste vajadusest. Jõuti isegi kaartide joonistamiseni.

Kardetakse ääremaastumist

Naabrite ühinemisel kardetakse ääremaastumist, eriti pelgavad seda vanemad inimesed, arvates, et äkki kaovad maaelanikele vajalikud asutused. Nüüd võime öelda, et seda juhtub valdade liitumisetagi. Viimase aastakümne jooksul on likvideeritud lugematu arv maakauplusi, sidekontoreid, koole ja lasteaedu. Kui rahvast jääb väheks, kaovad lõpuks ka bussiliinid. Kui buss ei käi, ei tunne keegi enam tõsist muret kohalike teede korrastamise pärast.

Mõne viimase aasta jooksul on aga vaatamata kõigele loodud tõeliselt suuri ja hästi funktsioneerivaid valdu nagu Saarde, Tapa, Türi, Suure-Jaani ja Rapla. Enamikul juhtudel on kohalik rahvas sellega, kuidas elu ühinenud vallas läheb, rahul. Ühinemise küsimuse üle on jäänud diskuteerima poliitikud, kes lähtuvad peamiselt poliitilistest eelistustest.

Ei ole kohanud aga ühinenud valdade tegevuse tõsiteaduslikku analüüsi, kus oleks välja toodud see positiivne, mida saavutati, millised olid ühendamise raskused ja millised hirmud valitsesid elanike hulgas. Kuidas siis tõestatakse, et suuremate valdade tee on ainuõige lahendus? Kelle ülesanne oleks teadlased sellesse analüüsimisse kaasata? Ei näe teist institutsiooni kui poliitikud, aga nemad mõtlevad sellele, et nad ka järgmisel korral valitsema pääseksid. Õige poliitik peaks olema aga riigimees, kes mõtleb kaugemale.

Ühest küljest räägitakse kohalike omavalitsuste funktsioonide
laiendamisest. Praegu on tõsiseks probleemiks bussiliikluse korraldamine, seda peaks korraldama ikka kõrgemal tasandil. On külasid, kuhu buss jõuab vaid paar korda nädalas, näiteks Veere, kuid samas ka neid, kuhu liinibuss jõudis viimati enne Eesti taasiseseisvumist. Viimaste hulka kuulub näiteks Eesti-Läti piiri ääres asuv Jäärja, kus elab palju rohkem inimesi kui Veerel. Nüüd on bussifirmadega lepingute sõlmijateks maavalitsused ja igas maakonnas otsustatakse nagu väikeses vürstiriigis.

Nii ei sõida näiteks Pärnust enam buss, mis läbib väikseid külasid, Läänemaal asuvasse Virtsu. Äkki tahab mõni inimene ka neist küladest Saaremaa parvlaevale jõuda. Kuidas saab teise maakonna territooriumil siis sõita, kui liine korraldab maavalitsus. Eesti on ikkagi väga väike riik ja ilmselt pole üldse ratsionaalne, et liinilepinguid sõlmivad maavalitsused. Praeguse süsteemi juures jõuame varsti selleni, et mõne aja pärast sõidavad bussid ainult linnade ümber olevate suuremate asulate vahet, sest see tasub ära.

Otsustusvõimetust palju

Tundub, et meil pole riigi eesotsas neid, kes sooviksid ja tahaksid tõsiseid tulevikuprobleeme lahendada. Eks ole selle näiteks ka Virtsu ja Kuivastu vahelise ühenduse probleem. Reegliks on saanud, et igale järgmisele valitsusele eelneva tehtud analüüsid ei sobi. Ometigi on kõigi nende plaanide ja projektide koostamiseks kulutatud tohutuid rahasummasid.

Näiteid, kuidas on suudetud asju kõige ratsionaalsemalt korraldada, pole vaja kaugelt otsida. Palju räägitakse Soome kogemustest, kuid kõik see, millest jutt, on pärit Lõuna-Soomest. See riik on territooriumilt tegelikult üks
Euroopa suuremaid. Seal on vallad, mille territooriumid ulatuvad mitmetesse tuhandetesse ruutkilomeetritesse, kus rahvast on isegi alla ühe inimese ruutkilomeetri kohta.

Kui Helsingis tähistatakse jaanipäeva, pole sugugi ime, et Utsjokis on järvedel veel jää. Aga seal sõidavad liinibussid korralikel teedel. Post viiakse näiteks Inarisse kohale liinibussidega. Polegi eraldi postiautosid. Liinibusside baasil aetakse korda ka mitmed teised teenused. Miks peavad meil igal ametkonnal olema kasutada kallid transpordivahendid?

Suutmatust on meil riigi tasandil ikka liiga palju.

Print Friendly, PDF & Email