Uuele Venemaale mittevajaliku Suure Eraku surm

Sel nädalal ilmusid maailma suuremates väljaannetes järelhüüded suurele vene kirjanikule, Nobeli kirjanduspreemia laureaadile ja dissidendile Aleksandr Solženitsõnile (1918–2008). Ajalehed on üksmeelsed: tegu oli mehega, keda võib pidada vene rahva ja ka kogu kaasaja maailma südametunnistuseks. Kuid samas oli ta inimene, keda tema kodumaa ja maailm paljuski ei mõistnud ja kes jäi seetõttu kuni surmani teisitimõtlejaks.

Londonis ilmuv päevaleht The Independent märkis, et Solženitsõn oli “Nõukogude Liidu igavene nuhtlus”. Leht kirjutas: tema isiksus omas kolossaalset tähendust, sest just see kirjanik paljastas oma teostes stalinlike vangilaagrite võrgustiku tõelised mõõtmed. Kuid naasnud 14 aastat tagasi pagulusest, tuli tal kodumaas veel kord pettuda, mistõttu ta elas taas erakuna, eemal ühiskondlikust tegevusest.

1970. aastal pälvis Solženitsõn Nobeli kirjanduspreemia teoste eest “Üks päev Ivan Denissovitši elus”, “Esimeses ringis” ja “Vähktõvekorpus”. Rootsi akadeemia hindas kõrgelt tema moraalset jõudu, millega ta jätkas vene kirjanduse traditsiooni. Kuid kõige suurema kuulsuse tõi Solženitsõnile “Gulagi arhipelaag”. Kõnealuse teose kolm esimest osa ilmusid 1973. aastal Pariisis. Enne seda teadsid Läänes vähesed, et ajavahemikus 1918–1956 sattusid miljonid inimesed kommunistlikul Venemaal vangilaagrite võrku, mida kirjanik võrdles kujundlikult saarte rühmadega, kirjutas Briti päevaleht.

Pärast “Gulagi arhipelaagi” ilmumist Solženitsõn arreteeriti, teda süüdistati kodumaa reetmises ning ta saadeti Nõukogude Liidust välja. Järgnevad 20 aastat elas ta erakuna Vermonti osariigis USA-s. Kuid erakuks jäi ta ka pärast kodumaale naasmist. Tõsi, sageli kutsuti teda vene rahva südametunnistuseks, isegi mõõdutunde kaotanud vene natsionalistiks ja patrioodiks; kuid kaasaja Venemaaga, kus esikohal on tarbimiskultus ja materiaalse külluse tagaajamine, ta ühist keelt leida ei suutnud.

Paljud pidasid teda surematuks – nii kirjutas Itaalia päevaleht La Stampa. Solženitsõn elas üle kõik: revolutsiooni, sõja, Gulagi õudused, vähktõve, KGB jälituse, asumise; ta elas üle kõikvõimalikud õudused, mis võivad siin maises ilmas elavat inimest tabada…

Täna hakatakse palju rääkima riiklikest auavaldustest, pidulikest matustest, maailma poliitiliste liidrite kaastundeavaldustest. Kuid inimene, kes möödunud pühapäeval Moskvas suri, polnud vaid Nobeli preemia laureaat – ta oli kaasaja Venemaa ja kogu maailma suurim kirjanik, nõukogude dissidentluse rajaja… Just tema tõi maailma keeltesse sõna Gulag.
Kaheksa aastat veetis Solženitsõn häbiväärse 58. paragrahvi alusel (nõukogude-vastane tegevus) vangilaagrites, seejärel sattus ta Kesk-Aasia lõpmatutesse steppidesse. Kõigest sellest suutis ta välja tulla Hruštšovi ajal, kes 1962. aastal andis isiklikult loa jutustuse “Üks päev Ivan Denissovitši elust” avaldamiseks.

Itaalia ajaleht jätkab: kümned kriitikud süüdistasid Solženitsõnit eneseimetluses ja suurushullustuses. Kuidas sellega ka ei ole, üks on kindel – tema teos “Gulagi arhipelaag” oli kogu kommunistliku süsteemi jaoks surmahoobiks. Kuid suure kirjaniku traagika seisnes veel selles, et Venemaa, kuhu ta 1994. aastal naasis, oli ta unustanud. See oli aeg, mil pead tõstis Jeltsini-aegne metsik kapitalism, mil riigis valitsesid kaos ja kalašnikovid, ameerikalik unistus heast elust ning nõukogude aja nostalgia. Suur erak ei kartnud väljendada oma pahameelt kõige selle suhtes, mida ta nägi.

Tagajärjeks oli, et Solženitsõni telesaade, milles kirjanik propageeris moraalseid väärtusi, kadus ekraanilt, sest puudus vaatajaskond. Tema paljastavad teosed ei kutsunud enam esile teravaid vaidlusi – ei suurlinnade metroodes ega ka elutubades. Venemaa oli liialt seotud ellujäämisega.

Nii juhtuski, et oma elu viimastel aastatel osutus Solženitsõn taas paguluses olevaks. 1998. aastal keeldus ta kõrgest autasust, mille president Jeltsin oli talle määranud, öeldes, et ei soovi midagi inimeselt, kes on riigi viinud kaosesse. Kuid poliitikutega võitlemiseks ei jätkunud tal enam jõudu. Seepärast ta lihtsalt ignoreeris neid.

Viimastel eluaastatel Solženitsõn avalikkuse ette ei ilmunud. Tõsi, umbes aasta tagasi häiris tema eraklikku eluviisi Vladimir Putin, kes sõitis isiklikult suure kirjaniku juurde, et anda talle üle riiklik preemia. Seda sündmust tõlgendab Itaalia ajaleht kui leppimist Venemaal valitseva olukorraga. Leht väidab: kuidas siis muidu seletada fakti, et ta lubas noorel ja energilisel presidendil, KGB endisel ohvitseril üle oma koduläve astuda…

Teatud sugulust Solženitsõni ja Putini vaadetes nägi ka Saksamaa mainekas kvaliteetleht Frankfurter Allgemeine. Leht kirjutas: “Nagu riigi endine president Vladimir Putin nii hülgas ka Solženitsõn mõtte, et Vene ühiskond peaks arenema Lääne teed pidi; ta eeldas, et Venemaal on ajaloos oma spetsiifiline tee.”

Ühes teises Itaalia ajalehes La Repubblica ilmus neil päevil intervjuu tuntud prantsuse filosoofi André Glucksmanniga. Solženitsõni peamiseks teeneks peab filosoof seda, et kirjanik kõneles maailmale kohutavat ja ilmselget tõtt. Kuid võttis kaua aega, enne kui Lääne silmad avanesid. Pika aja vältel eelistas Euroopa elada vales: Solženitsõnit vihkasid vasakpoolsed, teda laimasid kommunistid, kuid Lääne ühiskonna poliitiline ja diplomaatiline eliit ignoreeris teda üldse. Sellest hoolimata suutis see mees “äratada kaasaja maailma südametunnistuse”. Glucksmanni arvates seisnes just selles Solženitsõni kui kirjaniku suurus ja võimsus.