Eilne Postimees kirjutas raskesse olukorda sattunud saarlannast Kadi Kalmbergist, kes kaks aastat tagasi nõustus lahkelt tööandja jaoks oma nimel laenu võtma. Nüüd on naine aga pangavõlglane, kelle kodu on pandud sundmüüki.
“Muidugi olen ka ise süüdi, et ei mõistnud olukorra tõsidust õigel ajal,” möönis Kadi Kalmberg ajalehele antus usutluses ja lisas: “Tean nüüd, et vanasõna – ükski heategu ei jää karistamata – peab paika.”
Postimehest võib lugeda, et vaatamata raskele olukorrale suutis Kadi jääda optimistlikuks ja naeratada, sest just üleeile (s.o 7. augustil) süttis uus lootusekiir. Nimelt oli tema Saaremaa kodu juba kolmandat korda enampakkumisel. Potentsiaalsed ostjad otsustasid aga tehingust loobuda.
“See tähendab, et ehk saan veel paar nädalat armuaega,” lausus naine lootusrikkalt. Kui ta aga ei suuda pangale ära maksta kogu võlasummat, mis koos kohtutäituri ja muude kuludega ulatub 608 000 kroonini, jääb ta kodumajast ilma.
Soovib inimesi hoiatada
Oma loo rääkis naine ajakirjandusele selleks, et laenu võtnud eestlasi hoiatada – kodust ilmajäämine võib olla lähemal, kui arvata osatakse.
Kogu see kurb lugu algas juba ligi kümme aastat tagasi, kui Lasnamäel elanud noor pere otsustas maale kolida. Keset Saaremaad leitud maja ostmiseks piisas rahast, mis saadi linnakorteri müügist.
2000. aastal võttis Kadi esimest korda laenu, et maja renoveerida. “See summa ei olnud praeguses mõttes suur – paarsada tuhat krooni ja võetud kümne aasta peale,” sõnas naine Postimehele antud usutluses.
Probleemid tekkisid, kui Kadi töötas kultuuriprojektidega tegelevas ühingus ja kuulus ka selle juhatusse. Umbes kaks aastat tagasi hakkasid kõnealust ühingut kimbutama rahalised raskused, mistõttu tööandja palus naisel laenu võtta. Tagasi lubati maksta kahe aastaga.
Ja nii lisanduski Kadi eelnevale laenule uus laen 335 000 krooni, tagatiseks Saaremaa kodu ning igakuine tagasimakse ulatus 4500 kroonini. Kuid möödunud aasta kevadel hakkasid asjad viltu vedama. Tööandja ei suutnud enam palka maksta. “Viimast korda maksti palka maikuus, 2007. aasta 22. juunil läks veel viimane laenusumma üle, siis oli arve tühi,” meenutas naine.
Kedagi teist ei süüdista
Eile ennelõunal õnnestus Oma Saare toimetusel praegu Soomes töötava Kadi Kalmbergiga telefoni teel ka põgusalt vestelda. Meie kõneluse kestel ei soostunud ta nimetama endise tööandja ega ka kultuuriprojektidega tegelenud ühingu nime. “Kordan, ma ei tahaks kellelegi etteheiteid teha,” rääkis ta. “Asi pole üldse selles, kus ma töötasin ja kes oli minu tööandja.”
Kadi möönab, et kõiges, mis temaga juhtus, on süüdi vaid tema ise.
“Oma loo avalikustamisega ma lihtsalt soovin inimesi hoiatada,” selgitas ta. “Kui neil on kavatsus pankadelt midagi laenata, et nad alati enne tehingu sooritamist hoolikalt tutvuksid kõigi dokumentide ja tingimustega.”
Naise sõnul ei maksaks kodulaenu võtjatel uskuda pankade jutte, et neile läheb korda iga laenuvõtja.
Kadi Klamberg meenutas, et ta saatis kohe, kui möödunud aasta suvel hakul rahalistesse raskustesse sattus, pangale taotluse maksepuhkuse saamiseks. Kuna vastust ei tulnud, järeldas naine, et pank arvestab sellega. Seejärel otsustaski ta Soome tööle minna. «Arvasin, et kui asi on tõsine, otsib pank mind üles.»
Selle teadmisega töötas naine Soomes ja kogus raha. Selle aasta märtsis tuli aga koh-tutäiturilt ootamatult SMS teatega, et nüüd tuleb ära maksta kogu pangale võlgnetav summa. Vastasel korral läheb laenu tagatiseks olnud kodumaja sundmüüki. Seda raha ei olnud Kadil aga kusagilt võtta.
Kui 2006. aastal oli panga suhtumine väga sõbralik, siis nüüd on asjad teisiti. Pank keeldus temaga asja isegi arutamast. Kadi väitel ei saanud ta poole aasta jooksul pangalt ühtegi teadet ei meili ega telefoni teel. «Kuna olin Soomes, siis tähitud kirju ma kätte ei saanud ja pole seni saanud,» märkis ta Postimehele.
Lootus kaob viimasena
Nüüd on maja iga enampakkumisega üha odavamaks hinnatud ning varsti ei pruugi selle sundmüügist võla katteks enam piisata. Tagatise puudumise tõttu ei anna laenu ka teised pangad.
«Üleeile toimunud enampakkumine nurjus, kuna kinnisvara müüjad olid potentsiaalsetele ostjatele andnud puudulikku teavet,» rääkis Kadi Kalmberg Oma Saarele. Järgmine enampakkumine võib aga toimuda juba paari nädala pärast.
Küsimusele, kas on ka mingit lootust tekkinud olukorrast kuidagi välja tulla, vastas naine: «Pangast on mulle vaid öeldud, et peaksin juba olemaoleva laenu refinantseerimiseks uue laenu võtma. Selleks on aga vaja täiendavat tagatist.»
No kes vähegi midagi teab, see aimab ka seda kes oli see tööandja ja mis kultuuriüritusega tegemist oli :)
Millegipärast jääb loost minig osa millegipärast mainimata. saarlastele oleks selgem kui saaremaa muusikahariduse sihtasutust oleks nimetatud, kus koos töötasid ja võrdselt juhtisid:
2. kanne Ludmilla Toon juhatuse liige, elukoht Kärla vald, Saaremaa,
4. kanne Janne Tamm juhatuse liige, elukoht Pihtla vald, Saaremaa,
5. kanne Kadi Kalmberg juhatuse liige, elukoht Kärla vald, Saaremaa,
4. kanne Alli-Marie Ruga, Tiit Köster ei ole juhatuse liikmed.
* Juhatuse liige esindab sihtasutust üksinda, kui registrisse ei ole kantud teisiti.
ja kes siis ikkagi see paha tööandja oli?
Palju neid kultuuriga tegutsevaid ühinguid siin siis ikka on olnud. Mis siin salatseda,ilmselt ooperipäevadega seoses.
Raha on ekvivalent, mille loll tahab ise vabatahtlikult targale ära anda. See on raha definitsioon ÜRO-s. See ongi kapitralismi põhialus. Aga kusagil pole öeldud seda, et loll tahab raha päris turakale ära anda, kes selle tuulde laseb.
Kas toonide varad ka laenukatteks minemas on? Ei ole! Vaat nii aetakse asju ja pühitakse käed puhtaks.
Et keegi ostma ei tule, pole lahendus. Pank müüb selle lõpuks nii väikese hinnaga, et ikka keegi ostma tuleb. Ega sellepärast siis kogu laenusummat kustutata. Maja läind ja pool laenust alles üleval, leiab ühel päeval Kadi. Toonidel aga eluase alles. Loll saab kirikus ka peksa!
Selliseid hoiatavaid artikleid on tõesti vaja aeg-ajalt üllitada, sest kahjuks meie inimesed ikka veel ei adu hästi, mida käendamine endaga kaasa võib tuua. Küllap nii mõnedki pedagoogid ja proua Tooni head naabrid-tuttavad võivad praegu taevast tänada, et nad Ludmilla mesimagusale jutule ja suurtele lubadustele järgi ei andnud ning oma maju ja kortereid panti ei pannud. Näib, et Sihtasutuse nõukogu esimees Kirss ei teadnud sihtasutuse sellisest finantsilisest olukorrast mitte õhkagi ning austas finantsgeeniuse teadmisi sellisel määral, et linn andis veel 2007.a. kevadel sihtasutusele 250000 krooni, mis ka kadusid nagu vits vette.
“Oma loo avalikustamisega ma lihtsalt soovin inimesi hoiatada,” selgitas ta.
Hoiatada mille eest? Kadi eest, kes võtab oma nimel pangalaenu ja annab selle uduste lubaduste eest “tööandjale”?
Inimese eest, kes ei vaevu laenuhalduriga suhtlema, vaid “arvab” et ta on saanud maksepuhkust?
Usalduslikkust ja rumalust ei tasu segi ajada. Need on täiesti erinevad asjad.
Vabandust ülekeemise päast, aga näed – inimene usaldas panka ja võttis laenu. Pank aga arvab, et tegu on rahaga ja tahab seda tagasi. No mis elu see on!
Linn “kustutas” ettev6tte “juhi” võla kaubamärgi ostmisega, andku nüüd kaubamärk sellele õnnetule juhatuse liikmele.
ju kadi nüüd tõnu juurde kolib, sellel ju üksi 4toaline käes ja naine juba pikka aega maapraos
Kas soomes ei teenigi enam midagi, et maksta ei jõua??
Noh kus siis nüüd Perekond Toon end peidab-teie mure on see võlg likvideerida.Müüge enda korter maha,Kadile jääb siis kodu alles.
Kahju pojast Fredist, kellele see maakoht väga meeldis
see lugu tõestas taas: rumalatelt tulebki raha ära võtta! … muidu teevad lollusi
Einohh, paljudel inimestel on suuremaidki laene, kui see 600kilo. Inimene käib soomes tööl ja ei saksa seda mõnda tuhandet laenumakseks maksta. Pigem lõhnab see teadlikule raha mittemaksmisele ja mingile kummalisele lootusele lunastus leida. Loll saab kirikusgi peksa.