Tänane päev möödanikus

Üheksakümne aasta tagusest ajast, täpsemalt aga 1918. aasta 9. augustist, pärineb üks vägagi huvitav ajalooline dokument, mis iseloomustab hästi kommunistlikku korda ja selle valitsejaid.

Nimelt saatis vene kommunistide liider V. I. Lenin-Uljanov (1870–1924) sel päeval Pensa kubermangu täitevkomiteele kurikuulsa telegrammi, milles kutsuti kohalikke võime üles resoluutsemalt võitlema nõukogude korra vaenlastega.
Mäletan, et Nõukogude Liidu ajal tsiteeriti kõnealust telegrammi ajalookirjanduses korduvalt ja seda tehti igasuguse häbitundeta. Tooksin sellest vaid ühe lõigu: Usaldusväärsetest inimestest tuleks luua valvesalgad, kelle ülesandeks oleks halastamatu terrori teostamine kulakute, pappide ja valgekaartlaste vastu; kahtlased inimesed tuleks sulgeda linna lähistele rajatud kontsentratsioonilaagrisse.
Ajaloolased teavad üpris kindlalt väita, et tegemist on esimese korraga, mil enamlaste liider mainib säärast sotsiaalset institutsiooni nagu koonduslaager. Ent minu arvates on siin palju olulisem Lenini korraldus halastamatu terrori läbiviimiseks terve rea elanikkonna gruppide, eelkõige jõukate talupoegade ja vaimulike suhtes. See tähendab, et need inimesed, kelle vastu terror oli suunatud, polnud tegelikult milleski süüdi. Neid hävitati vaid seepärast, et nad kuulusid teatud sotsiaalsesse klassi. Klassikaline näide genotsiidist.
Veel enam. Kaks päeva hiljem, 1918. aasta 11. augustil, läkitas Lenin Pensa enamlastele kirja. Selles oli öeldud: Seltsimehed! Kulakute vastuhakk tuleb halastamatult maha suruda… Tuleb õpetust anda. 1) Pooge üles (ja kindlasti paigas, kus kõik seda näeksid) vähemalt sada vereimejat. 2) Avaldage nende nimed. 3) konfiskeerige nende vili… Tehke seda nõnda, et inimesed sadu versti ümberringi seda näeksid, väriseksid, teaksid… Leidke võimalikult karmid mehed.

1956. aastal paljastas Nikita Hruštšov (1894–1971) stalinlikud kuriteod ja kutsus rahvast üles naasma leninlike väärtushinnangute juurde. Muide, sama mõtet kasutas perestroika algaastail ka Mihhail Gorbatšov (sünd 1931). Tegelikult aga pole erinevus leninlike ja stalinlike väärtushinnangute vahel just eriti suur.

Nelikümmend viis aastat tagasi, 1963. aasta 10. augustil, s.o Nikita Hruštšovi nn sula ajal, ilmus Nõukogude Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi määrus, millega moodustati Goskomizdat – kirjastamise, polügraafia ja raamatukaubandusega tegelev riiklik komitee. Kogu selle loo juures on huvitav, et kõnealuse määrusega allutati Nõukogude Liidus tegutsenud tsensuur ehk Glavlit (1922. aastal loodud tsensuuri ja riigisaladuse kaitse organ) vahetult uuele komiteele. Varem oli tsensuur olnud ministrite nõukogu ehk valitsuse alluvuses.

Tookord levisid kuulujutud, et kõnealune määrus suruti läbi ajalehe Izvestija kõikvõimsa peatoimetaja, Hruštšovi väimehe Aleksei Adžubei (1924–1993) eestvedamisel. Adžubei olevat nii lootnud veidigi kärpida tsensuuri pädevust. Võib-olla see oligi nii, sest on teada, et Hruštšovi väimees tõepoolest vihkas tsensuuri kogu südamest.

Kuid möödus vaid kolm aastat ja endine olukord taastati – ilmekas näide sellest, et ilma tsensuurita ei saa kommunistlik diktatuur püsida.