Eilne uudis valitsuse plaanist jätta tuleva aasta eelarvest välja laste nn ranitsaraha ehk koolitoetus hämmastas oma küünilisusega. Eriti kõrvutades paar päeva tagasi loetuga, et vaatamata riigi üliraskele majanduslikule seisule tuleb jätkata pensionide tõstmist.
Ma ei ole sugugi eakate inimeste vastu, vastupidi, olen igati seda meelt, et ka neil peab inimväärne elu olema, kuid samas tundub mulle tõesti, et tegemist on taas valimisaasta populismiga. Et kes on valijad – lapsed või pensionärid?
Mõistan väga hästi, et riigil tuleb keerulistes oludes teha ebapopulaarseid otsuseid, kuid on äärmiselt kummastav, kui kärpeid hakatakse tegema laste arvelt.
Muidugi võib öelda, et laustoetused, mis on seadustega (sh ka riikliku peretoetusseadusega) ette nähtud, võivad minna ka peresse, kus puudust pole ning 450-kroonine ranitsaraha arvelduskontolt väljagi ei paista, kuid usun siiski, et enamik lapsevanemaid on rõõmsad, kui lapse koolimineku kulusid natukenegi leevendatakse. Olen viimastel aastatel vaadanud, et alla 1500 krooni lapse kohta seks tarkusepäevaks kohe mitte välja ei vea. Ehkki olen olnud suhteliselt kokkuhoidlik (mitte küll kooner), ostnud enamiku rõivaid kaltsukatest ning lasknud lastel koolikottegi kanda nii kaua, kui need veel vähegi vastu peavad.
Ma ei ole tavaliselt viriseja ega vinguja tüüpi. Olen püüdnud hakkama saada, isegi mõista Toompealt tulnud tarku otsuseid (ise me nad ju sinna valisime!), kuid lastega perede rahakoti kallale minek on minu jaoks liig mis liig. Sest kes kannatavad? Ikka need, kes on n-ö keskmised – saavad palka riigi keskmise tuuris ja kasvatavad sealjuures järeltulijaid. Vallatoetuste ligi pole neil asja ning üldjuhul on ikka enne palgapäeva kroonid ka otsakorral.
Tulles tagasi eakate teema juurde meenus mulle üks lugu, mille rääkis üks hea sõber, kelle vanaema oli öelnud veel nõukaaja lõpus, et tema küll Eesti riiki tagasi ei taha, sest sellist Eestit nagu oli siis, enam ei tule. Miks ta seda ütles? Sest ta teadis, kuidas on elu kapitalismi tingimustes, teadis sedagi, et “vanal heal Eesti ajal” said pensioniraha vaid riigiteenistujad (riigiteenistusest lahtilaskmise korral võis isegi karistus olla pensionist ilmajätmine). Selline oli toonane poliitika, mida aktsepteeriti. Miskipärast aga sellistest asjadest “rohelisema rohu ja sinisema taeva” juttudes ei räägita.
Muide, ka minu armas ämm oli äärmiselt üllatunud, kui kuulis, et kevadel siiski pensionitõusu plaanitakse. “Kust nad selle raha võtavad?” küsis ta üsna kurjalt. Temagi oli siiralt mures riigi rahakoti pärast.
Mulle tundub, et me peaksime natukenegi realistid olema ning mõtlema, et kui laste arv veel väheneb ning samas läheb viiendik riigi eelarverahast pensionidele, tuleb hakata mõtlema, kust mõne aasta pärast need maksumaksjad tulevad, kes hakkavad meile pensioniraha teenima. Mu tark mees arvas, et tema küll kardab seda aega, mil pensiiga käes, sest siis pole ju maksumaksjaid ollagi. Karm reaalsus, millest vahepeal isegi räägiti, kuid kui nüüd hakatakse kokku hoidma laste arvelt, annab see vahepeal suurenenud sündimusele kindlasti tagasilöögi. Mis saab aga riigist, kus ainus väljapääs töökäte leidmiseks on võõrtöölised?
Muidugi võib öelda, et 450 krooni pole tänapäeval mingi raha, õige ta ju on. Ja vaevalt juba olemasolevad lapsed seepärast koolitamata jäävad, ka meie peres – seda tean ma ju tegelikult kindlasti. Küll see vähem kui pooltuhat krooni tuleb millegi muu arvelt, loodetavalt mitte kõhu kõrvalt. Ma ei ole kunagi käinud ja vastu rinda tagunud ning nõudnud privileege oma pojale ja kolmele tütrele, kuna neid on kokkuliidetuna natuke rohkem kui “tavalises” peres. Võin öelda, et ma isegi ei mõista neid, kes väidavad, et nad on sünnitanud oma pojad-tütred riigile ning riik neid ka üleval pidagu.
Minu jaoks on praegune valitsuse käik aga suuresti suhtumise küsimus. Ütlen ausalt, et mulle lihtsalt ei meeldi, kui nii käitutakse. Kui minu riik, millest ma nii väga hoolin, tuleb ja võtab eelarveaukude lappimiseks raha ära minu laste käest.
Olen viimasel ajal vastanud küsimusele oma pere suuruse kohta, et mul on õnneks ainult neli last. Imestavate pilkude peale olen täpsustanud, et iga viies laps elab Eestis ju vaesuses. Ja selline arvestus tehti enne, kui hakati rääkima riiklike peretoetuste (mida on ju ka koolitoetus!) kärpimisest.
Ometigi on ju koolis käimine väikestele riigikodanikele kohustus ning tinglikult võiks öelda, et selle kohustusega on riik pannud lapsevanematele kaudse maksu – tasuda lugematute koolitarvete eest. Muidugi ei saa me ennast võrrelda vanade vabade riikidega, kuid nii mõneski neist suudab riik anda lastele tõeliselt tasuta hariduse – tagada õppimiseks vajalikud vahendid kooli poolt. Mitte aga nii, et kehalise tunniks peavad sul olema lapsele kaasa anda suusad ning kunstitunni jaoks tuleb lapsele kotti panna mitut sorti värve, kriite ja pliiatseid, erineva suuruse ja paksuse ja värviga paberitest rääkimata.
Ausalt öelda ei kujuta ma ette, mis hakkab saama veel siis, kui autod maksustatakse. Ehkki praegu ei ole teada, mismoodi see protseduur välja nägema hakkab, kujutasin musta stsenaariumina juba ette, kuidas meie pere kaks umbes 20-aastast raudsuksut maksu alla pannakse. Kindlasti võib öelda, et inimene saab ju ka ilma autota elatud. Muidugi saab, mulle tegelikult isegi väga meeldib ühistranspordiga sõita. Aga kui see viimane osutub bussiliikluse kärpeid arvestades omakorda võimatuks? Kui lapsed ei saa enam (huvi)kooli ning ema-isa tööle? Ah jaa, unustasin täpsustada, et kõige tipuks oleme me lisaks ebanormaalsena tunduvale otsusele soetada neli last veel maale elama kolinud… Huvitav, kumb neist käikudest oli valearvestus? Naiivne lootus, et oleme tublid ja saamegi hakkama…
Lõpetuseks tahan aga öelda, et minu arvates on iga asi millegi tagajärg. Kui enne eelmisi Riigikogu valimisi lubasid oravad ahvatlevat tulumaksulangust, tundus juba siis kahtlane, kas rahast ühel ilusal päeval mitte puudu ei tule. Toona oldi üdini optimistlikud ning võib-olla oligi siis siiras soov ja tahe inimestele rohkem raha kätte jätta. Ma ei taha kohe mitte uskuda, et tegemist oli vaid populistliku valimislubadusega, mille tagajärgedele kas ei mõeldud või teati küll, mis see võib kaasa tuua, aga loodeti sinisilmselt, et ehk läheb see karikas meist siiski mööda.
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
emapalgaga meelitatakse tittesid tegema aga edasi pühib riik käed puhtaks. vaadake ise kuidas oma lapsed saate kasvatatud. ja kuna enamus riigikogulasi on pensionil või pensionieelikud siis tuleb ju pensione ikka tõsta. meenub aastatetagune pensionite tõstmine kui vaieldi selle üle kas tõsta pensione või lastetoetusi. üks tarkpea ütles siis, et tõstame ikka pensione sest vanavanemate raha läheb ikka lastelaste abistamiseks. paraku selle geeniuse aju ei jaganud, et on palju lapsi kellel ei ole enam vanaemasid ja vanaisasid. nüüd kõik lapsevanemad mõelge kui palju on sellest saadik kasvanud pensionid ja kui palju lastetoetused. ongi jäänud ainult lubadused. nii hoolib riik oma lastest. kuidas saab sellist riiki usaldada ja kuidas sellise suhtumise juures läbi viia ISAMAALIST KASVATUST? kas seletangi nüüd lastele et käituge rahvatarkuse järgi-kuidas küla teile nii teie külale-. ärge kannatage enam seda mõnitamist lapsevanemad!
Muidugi on tore igasuguseid toetusi saada, aga ega nüüd laste kasvatamist toetuste peale ei saa rajada. Loomulikult peavad penskarid ikkagi nii palju pensioni saama, et nad vähemalt nälga ei sureks. Ja loomulikult olen ma nõus pigem loobuma ranitsatoetusest kui et mu laste õpetaja jalga laseb ja mingi suvalise eriala kohatäitjaga asendatakse. Kahju küll, aga paanikaks siiski põhjust ei ole. Mind paneb palju rohkem muretsema see mis saab politseist, päästeametist, õpetajatest. Arstid juba ongi FIE’d, seda eelnenud loetelu sinna sektorisse ma küll ei taha.
Mitu penskarit on viimastel aegadel EV-s nälga surnud?
Ära tee lollidest kommenteerijatest välja, kelle ajumaht pole loo sisuni võimaldanud minna. Aga sinu artikkel on 5+ ja peoga veel peale ka.
Huvitav suhtumine. Ühe artikli taga kommentaariumis käib kõva arutelu orjatööst ja viletsast palgast, teise taga leitakse, et 4000kr kuus on priske sissetulek. Ma parem ei hakkaks katse-eksituse meetodil uurima millise summa juures penskarid nälga surema hakkavad. Ma ei poolda ka mingeid megapensione. Kuldse vanaduspõlve kindlustamine peaks ikka igaühe enese asi olema, aga minimaalne inimväärne elu võiks ikkagi tagatud olla.
Vassja võibolla provotseerib niisama, saab ta ju isegi aru, et maal oma õues on lapse kasvamiseks tingimused kõige paremad. Mu enda lapsed ka suviti aina väljas, toast ja telerist ja arvutitest ei tea midagi, vaja naabrilastega ringi joosta. Tulevad terved ja suhtlemisaldid lapsed mul. Laps, kes korteris kasvanud, kus kortermajade sisehoov ei ole just kõige turvalisem paik, ei saa pooltki seda, mis metsas ja murul ringilippajad. Isegi jalatallad pidada õppima, kui paljajalu muru saab katsuda, korteri põrand ju suht infotu. Selles suhtes Rita täiesti õieti talitab, et viis lapsed urbanmaailmast kaugemale kasvama ja arenema. Ja aitähh loo eest, ma valasin-maandasin isegi seda lugedes oma viha välja (hea, et neid, kes nii mõtlevad, on palju) ja teinekord ei ole ka oma lapsega kuri.
Maale elama muidugi, kui võimalust on. Vassja ei tunne lihtsalt elu vist. Kes tahab, saab hakkama igal pool. Küsimus on tahtmises.
Vast ikkagi tuleks tunnistada oma vigu ja valearvestusi, mitte siunata teisi ja oma riik. Muretseda neli last ja kolida maale elama, kui kool ja töökohad on kodust eemal ning liiklemiseks kaks vana autoloksu? Tõesti vastutustundetu suhtumine.
Ilmselge, et eelmisel kommenteerijal pole lapsi.
vassija õigustab oma nime, ju ta ise ka aru sai, et ta jutt pole kudes ega lõimes
Valitsus kihutab oma eesmärgi, jõuda viie rikkama riigi hulka, üle laste ning pensionäride. No tule taevas appi! Miks nad endilt hüvesid ei kärbi??? Alatu riik meil ehk alatud juhid meil.
Artiklit lugedes tuli melde, et eelmisel aastal said esimesse klaasi astujad Kuressaare linna poolt toetust ja selleks aastaks lubati ka, vist isegi suuremat. Seni ei ole midagi kuulda. Kas lihtsalt tühi lubadus?
Piinlik lugu, aga ma olen lastele päris mitmeid kordi kindla veendumusega sõna pidada lubadusi andnud. Paraku on juhtunud ka nii, et kui aeg käes lubadus teoks teha, siis se mis paistis kunagi võimalik ja lihtne seda selleks hetkeks enam ei olegi.
miks te penskarite peale näpuga näitate kas nad pole omal ajal teinud kopikate eest tööd.kui nüüd natukene raha saaks on kohe ,et ainult penskarid.ka meie tahame normaalset elu.nii elege ise ja laske ka meil elada. muidugi ma ei õigusta ,et lapsed ilma toetusteta jäetakse.lugupidamisega üks penskar