Kui eelmise aasta aprillis toimusid Tallinnas sündmused pronksmehe ümber, olin sellest kõigest eemal. Lugesin erinevatest väljaannetest uudiseid selle kohta, mis meie riigis toimub. Täit pilti meedia abil ma ei saanud, uudiseid lugedes tundus ühel hetkel lihtsalt, et meil on täielik kodusõda lahti – siinsete venelaste ja eestlaste vahel. Minu arvates ei suutnud Eesti meedia säilitada objektiivsust. Sama võib julgelt öelda ka Vene meedia kohta. Paljud lood mõjusid pigem rahvuslike üleskutsetena. Nii mõnigi kord panid ajakirjanikud uudistesse oma hinnanguid, isiklikke arvamusi, ning see pani kahtlema lugude objektiivsuses.
Kasigu kõik minema
Mäletan, kui ma oma eesti sõpradega Skype’is rääkisin, ütles suurem osa neist, et venelased võiksid oma asjad kokku pakkida ja Narva poole astuma hakata. Neid ei ole siin vaja. Või veel, meie head riiki lõhustama ja häbistama. Kuna suurem osa minu sõpradest on eestlased, mõjutasid nad oma suhtumisega ka mind. Mõtlesin, et mida kuradit nad siin teevad, ei meeldi, siis tõepoolest… Onu Putin maksab raha, et venelased oma kodumaale naaseksid. Kasutagu juhust! Need olid esimesed mõtted, mis tekkisid emotsionaalsel pinnal.
Üks politoloogiks õppiv eestlasest sõbranna ütles tol hetkel, et tegelikult on iga riigi arengu seisukohalt oluline, et riigis oleks mingisugunegi vähemus. Kes julgeks häält teha ja probleemidele tähelepanu pöörata – muidugi mitte sellisel moel, nagu seda pronkssõduri juures tehti. Punane lipp, nelgid ja viinapudel kätte ja õigusi taga ajama. Asju saab teha ka tsiviliseeritud inimese kombel.
Üks venelasest sõber rääkis mulle aga, et tema jaoks on Eesti samasugune kodumaa nagu eestlaste jaoks. Ta on endiste sõjaväelaste järeltulija, kes sündis Eestimaal. Paljud nimetaksid teda ilmselt okupantide järeltulijaks. Ta oskab rahuldaval tasemel eesti keelt, töötab Eestis ja maksab riigile makse. Tema tundis end loosungi “Venelased, kasige koju!” peale väga solvatuna ja kurvana. Ta arvab, et Eesti – see ongi tema kodu.
Tegelikult ei tahtnudki ma neid sündmusi analüüsida. Ma ei ole riigiteaduste ekspert, et teha õigeid järeldusi. Ise suvaline segavereline kuskilt pärapõrgust.
Ausalt rääkides pean tunnistama, et siiski ei suuda ma paljude vene-eesti teemade suhtes ükskõikseks jääda. Sellel on ka oma põhjus. Minu ema on täielik venelane. Ma ei tea, kuidas tundub sulle, armas lugeja, kuid mulle tundub kohati, et Eestis on sõna “venelane” omamoodi sõimusõnaks kujunenud. Sellele on paralleelselt kõrvale tekkinud ka mitmeid sünonüüme nagu näiteks “tiblad”, “venkud” jne. Ja kui me suure suuga räägime, et poliitika, mida Vene ja Eesti riik ajavad, ei puutu üldse inimeste igapäevaellu, venelased ja eestlased saavad ikka omavahel läbi, siis see on minu meelest vale. Üks suur vale. Nii mõnigi kord olen kuulnud, kuidas haritud ja lugupeetud inimene venelasi tibladeks nimetab.
Märgake ka lojaalseid
Oma tegemistest rääkides ütles üks Tartu tuttav, et nad olid otsinud korterit, mida osta, ja kindlasti ei taha nad seda endale tiblade linnaosas soetada. Samal ajal väidab ta, et tal pole venelaste vastu midagi.
Võtan mõningaid solvanguid kohati liiga isiklikult. Võib-olla on asi lihtsalt selles. Kui Postimees Online kirjutab, et venelasi ei armastata ja venelastel ei lähe hästi, venelased ei oska keeli ja venelased kasutavad dopingut, venelased, venelased, venelased… Nagu Eestis muid rahvusi poleks. Ma ei tea, kas mõnel väljaandel on mingisugune norm venelaste-teemaliste lugude täitmise kohapealt või kujundab meie meedia lihtsalt vaenlase etaloni. Viimasel juhul ei saa mingist integratsioonist jutugi olla. See selleks.
Oluline on siinkohal ära märkida, et ise olen end suhteliselt kindlalt eestlaseks pidanud. Aga iga kord, kui venelasi sõimatakse, meenub mulle mu lihane ema. Ema, kes on puhas venelane, sündinud kaugel Põhjas, kus eestlasest isa sõjaväes aega teenis ja temaga tuttavaks sai. Ema räägib eesti keelt väga tugeva aktsendiga, teeb palju vigu tegusõnade minevikuvormide moodustamisel, ei suuda õigesti hääldada ö-d, ä-d ja õ-d ja neid üksteisest häälduses eristada. Ilmselt sellepärast, et mina ja mu kaks õde poes lihaletist vorsti küsides iga kord oma eesti keele kehva oskuse pärast häbenema ei peaks, pani ta meid eesti kooli. Hoolimata sellest, et kodukeeleks oli vene keel. Meie tulevikule mõeldes leidis ta, et lapsed peavad riigikeelt oskama.
Ma ei tea, võib-olla pole ajaleheveerg õige koht oma emotsioonide väljendamiseks. Võib-olla mõjub südamelt ära rääkimine vulgaarse ja taktitundetuna… Võib-olla pahandab nüüd keegi, et näe kus emotsionaalne ja end mittekontrolliv inimene – täielik venelane, parem hoidku end vaos ja suu kinni! Aga ma lihtsalt arvan, et niimoodi ei saa jätkata. Asi ei ole ainult nendes venelastes, kes Eestis elavad. Et nad õpivad riigikeele selgeks ja ongi kõik korras. Asi on suhtumises, mis ilmselt muutub alles mõne põlvkonna pärast.
Ma südamest loodan, et suhtumine siiski varem muutub. Kõik venelased ei ole ju pätid, kaabakad ja “Krimi” saate peategelased. On ka teistsuguseid. Märgake ka neid, keda on tegelikult päris palju.
Väga hea! Tänan!
Loe Para kommentaari, kasvja naiivsusest v2lja ja arene. Venelased poleks siin Maarjamaal sugugi v2hemuses kui nende plaan t2ide oleks l2inud. Sinu enda rahvus oleks v2lja suremas loe ka http://www.suri.ee/ see aitab pilti selgemaks saada. Reisi Mari rahvavabariiki, kylasta Udmurte ja Komisid ja alles siis jookse venelasi 6igustama, kiitma, kallistama ja oma eestlastest tuttavaid materdama. Aprillis ei tundnud ykski eestlane peale tylgastuse midagi. Isegi olin Eestist eemal, see aga pole vabandus.
Ma ei seaks seda küsimust sugugi mitte niimoodi, et kas lojaalseid venelasi ei olegi. Mul on samuti venelastest sõpru ja minu teada ei läinud neist monumendi pärast suisa keema mitte keegi. Mõned kehitaid õlgu, mõned tundsid end puudutauna, aga aknaid loopima või seda heaks kiitma ei tõtanud keegi. Jah, sõnal “venelane” on üsna tihti halvustav mekk juures. Paljuski kasvõi seetõttu, et krimiuudistes kipuvad domineerima slaavipärased nimed, VF poliitika on vaenulik, kiuslik ja valedele või pooltõdedele põhinev. Venelaseviha programmeeriti ida-euroopasse sisse siis, kui vabastamise maski taga asutipunavägede poolt teostama seda mida “vabastatud” aladelt väljapekstud rivaal seal plaaninud oligi. Saksamaal viidi peale II maailmasõda läbi denatsifitseerimine kusjuures paljud lihtinimesed, kes olid rindel olnud ülla eesmärgiga vabastada rahvaid vene ikkest said asja tegeliku olemuse vägagi selgeks. Venemaa veteranid usuvad senini veel siiralt, et nad olid vabastajad mitte agressorid. Õnnetuseks ei taha ka nooremad põlvkonnad tõele näkku vaadata. Tõe tunnistamine ei teeks venelastest ( selle mõiste all oleks õigem öelda sovieedid, mitte venelased) halbu inimesi ja see ei tähendaks, et nad peaks seetõttu häbis poris roomama. Küll aga saaks öelda, et oli mis oli, aga nüüd “davaite žit družno”.
Probleem ei ole mitte inimeste vahel vaid rahvuste vahel ja ajaloolistel põhjustel.
Eesti ja vene rahvusest inimesed saavad omavahel üsna hästi läbi, rahvad aga mitte.
Vaat, Viktoria, see on probleem : erinev arusaam minevikust ja tulevikust.
http://www.postimees.ee/?id=25152
Kahtlemata pingestavad sellised asjad ka suhteid meie kodueesti erinevate kogukondade vahel.
Vöib olla siiski kasutada möistet “tibla” suurvene poliitika esindajate ja endiste veendunud kommude kohta (neid on ka eestlaste hulgas). Samal ajal on meie keskel väga normaalseid venelasi, ukrainlasi, sakslasi jne. Ja näiteks öelda ukrainlase kohta venelane…on ka solvav vist talle? Kahjuks kasutame köigi aktsendiga keelt könelevate kohta möistet “venelane”.
Venemaa on ka ise süüdi, et söna “venelane” kasutatakse halvustavas tähenduses. Ja seda üle maailma, mitte ainult Eestis. :(
no on alles tšikk! Jõudu.
Kusjuures oli okupantide poolel, nii ühtede kui ka teiste, ka eestlasi. Venelastega seostatakse teemat seetõttu, et leidub Venemaa näol suurriik mis sellist asja tulihingeliselt õigustab ja revolutsiooni hällina end tituleerides agressivset poliitikat aastakümneid ajas.
Ei ole ju ka venelased ise rahvuse alusel tembeldamisest puhtad. Nõuka ajal näidati minu peale venemaal mitmeid kordi näpuga ja öeldi et vaata, fašist. Seda ainult rahvuse pärast. Tänapäeval saame lehest lugeda Venemaal üha enam võimust võtvast võõravihast ja rassismist. Nii et eks maailm on ühesugune igal pool.
Ei no mida Viktoria nüüd valesti kirjutas? Ei midagi. Ta lihtsalt valgustas probleemipuntra ühte tahku ja õigesti tegigi. Mina jälle valgustasin seda poolt, et suurvene särast pimestatud kannavad seda pimedust ja soovimatust näha seda mida silmad vaatavad uutele põlvkondadele üha edasi. Irooniline on see, et tegu on põhimõtteliselt natsismiga ehk suurrahva domineerimise kehtestamise sooviga ja seda ka väljaspool oma ajaloolist territooriumit. Just sel põhjusel algaski II maailmasõda.
lugenud läbi kirjutise täna (lihtsalt neti ple kasutanud mitu päeva), VF “vabatahtlike” aktiivse sõjategevuse teisel päeval Gruusia vastu, haaravad kõhklevad tunded. Lugedes Äripäeva venekeelset interneti-väljaannet , õigemini ühe artikli kommentaare (http://www.dv.ee/Default2.aspx?ArticleID=10417dfa-f725-4e25-b375-d7ef68d77ee4&readcomment=1&open=sec#comment), mõtlen ma: kui palju ma võin usaldada Eestis elavaid venelasi? Kui palju nad on “meie”? Või on nad siiski “наши”?
Kui nad peavad Eestit oma koduks, kodumaaks, miks siis nad ei pea vajalikuks võtta Eesti kodakondsust? olla head, lojaalsed kodanikud? miks nad kiruvad võimu (valitsust kirume me kõik)?
Kui nad tahavad “tagasi” Nõukogude võimu (mäletate koolinoori Toompeal plakatitega “CCCP FOREVER!”?), kas nad teavad, mida nad tahavad? Kui teavad, siis nad ju on “наши”, kui ei tea, siis elavad nad koledas teadmatuses, soovimata teadjaks saada. Kas nad on head eestimaalased?
Kas mitte see arvamuslugu ei olnud eelmise aasta kogu Eesti parimate arvamuslugude seas? Midagi nagu tuleb meelde. Ja kommentaarid on enamus tasakaalukad, Oma Saarel on intelligentsed lugejad, mitte delfitati pritsijad.