Tüdruk, kes nägi oma silmaga “Porgy ja Bessi” lavatagust elu

Ebe sai mõne päevaga sõbraks Bessi osatäitjaga, kes tüdrukule viimasel päeval ka lillekimbu kinkis. Tüdruk ütles, et vahepeal oli tal näitlejatest kahju, sest nad pidid väsinuna rõõmsalt lavale kepslema ja laulma minema.

Ebe Link lõpetas sel aastal Kuressaare gümnaasiumi 11. klassi. Saaremaale kolis tüdruk pärast põhikooli lõppu. Ta leidis, et Saaremaa on talle südamelähedasem kui Tallinn, ning tuli siia gümnaasiumisse. Ebe vanemad on päritolult saarlased, kuid elavad praegugi pealinnas. Suvel töötab Ebe Kuressaare Kultuurivaras administraatorina. Selle aasta ooperipäevadel sai tüdruk endale au aidata kaasa American Black Opera Broadway lavastuse “Porgy ja Bess” näitlejate riietumisel. Sellest, mis tööd tehakse lavakardinate taga, rääkis täpsemalt Ebe ise.

“Nii tore oli!” alustab ta oma mälestuste kirjeldamist, pärast maharahunemist räägib tüdruk aga juba selgelt ja soravalt oma kohustustest. Lisaks sellele, et ta aitas näitlejatel riided selga panna, pidi tüdruk need enne veel koos kahe teise näitlejate abilisega ära triikima ja valmis panema. Ebe ütleb, et alguses oli väga suur närv sees. “Me ilmselt pabistasime rohkem kui näitlejad ise,” sõnab ta ja lisab, et kartis, äkki teeb midagi valesti. “Unustan ära vahetuse või panen valed asjad selga või valele inimesele.”

Kõige rohkem puutus Ebe kokku Bessi mänginud näitlejaga, kellega tüdruk esimesest hetkest hästi läbi sai. “Vahetasin tal kleite,” räägib ta. Tema sõnul vahetas Bess oma kostüüme kardinaalselt, vastavalt laval toimuvale.

“Bess tuli lava taha ja võtsime kiirelt kleidi seljast, kingad jalast, uued kleidid-kingad asemele,” jutustab Ebe. “Ja jälle lavale minek!” Kokku oli lava taga näitlejatel abis kolm riietevahetajat. Ebe sõnul oli vahepeal riietevahetusi, kus nad pidid kõik kolmekesi ühe mehe kallal askeldama.
Näitlejad ise rääkisid oma abilistele, et tavaliselt on kostüümide vahetamisi isegi rohkem olnud. Kuna tegemist oli aga tuuriga, siis ei võetud kaasa kõiki kostüüme.

2–3 minutit kostüümide vahetamiseks

Ebe aitas näitlejaid kõikide etenduste ajal. “Pidin alguses ainult kolmapäeval ja pühapäeval olema,” jutustab ta ja selgitab, et mingil hetkel paluti tal veel appi tulla, ning tema ei olnud sugugi vastu.

Tüdruk räägib, et kuigi kogu see lavatagune töötegemine oli loomulikult ka tasustatud, oleks ta seda isegi rahata teinud. “Mul avanes võimalus nendega tutvuda ja neid lähemalt tunda õppida,” lausub Ebe, kes leiab, et sellist võimalust ei oleks lihtsalt saanud kasutamata jätta.

Ebe sõnul ei suudaks näitlejad ilma abilisteta ise nii kiiresti kostüüme vahetada. “Pidi valmis panema kõik nende jaoks,” selgitab Ebe. “Kingapaelad võtad lahti, nööbid ja lipsud ja…”

Tüdruk meenutab ka esimest ootamatut ja pingelist olukorda, kui Bess küsis tema käest, kus kingad on. “Mina ei teadnud sellest midagi,” jutustab Ebe. Siis tuli Bessil meelde, et ta oli jätnud need riietusruumi. “Andsin jalgadele tuld, sest riietusruum asus kaugemal,” räägib Ebe. “Leidsin kingad üles ja jõudsin enne kohale, kui Bess pidi lavale minema. Mulle öeldi pärast edasi, et Bess juba armastab mind,” muigab Ebe.

Näitlejatel oli kostüümivahetuseks aega vaid mõned minutid. “Mingi kaks-kolm,” kinnitab Ebe.

Näitlejad olid krutskeid täis

“Porgy ja Bessi” etenduse ajal juhtus lava taga nii mõnigi apsakas. Ebe räägib, et ükskord oli nii, et näitleja ise unustas kostüümivahetuse, aga lavatagustel oli see meeles.

“Tuletasime talle meelde, et kleit! Kleit!” ütleb Ebe, lisades, et siis lõpuks tuli näitlejal endalgi meelde. Tavaline oli see, et lava taga olevad näitlejad kommenteerisid, tegid nägusid, mõnikord laulsid osasid kaasa. Tüdruku meelest tegid näitlejad omavahel kogu aeg nalja. “Nad ei lasknud sellel rutiinil tekkida,” arvab Ebe.

Lavatagustest apsakatest meenutab tüdruk veel selle aluse kukkumist, mille peal Porgy sõitis. See oli lava taga püsti ja üks teine näitleja ajas selle ümber. “See kukkus sellise kolinaga ümber, et kindlasti kuulis seda ka publik,” väidab Ebe.

Tüdruku meelest on see isegi hea, et näitlejad vahepeal krutskeid teevad. Näiteks meenub talle olukord krabimehega, kes laulis oma krabidest, ja üks tädi pidi ütlema, et need ei lõhna hästi, ma võtan kõik.

Ebe sõnul ütles see tädi aga ühe etenduse ajal, et nee ei lõhna hästi, ma ei võta mitte ühtegi. “Kõik vaatasid, et mida see krabimees nüüd teeb,” selgitab Ebe, lisades, et krabimees ei teinud sellest improvisatsioonist väljagi ja laulis oma osa ikka edasi.

Väsinuna lavale laulma ja kekslema

Ebe sõnul suheldi näitlejatega päris palju. Mõnega rohkem, mõnega vähem. “Meil oli väga tore koos,” ütleb ta. Ebel oli näitlejaist ka natuke kahju, sest nad olid sellest tuurist ikka üsna läbi. “Seda oli näha, et nad olid väga väsinud, Eesti oli nende jaoks viimane riik,” arutleb Ebe. “Sa näed, kui väsinud ta on, aga ikka peab minema lavale ja kekslema seal, laulma.” Siiski kulges kõik tema sõnul ladusalt. Kõik toetasid üksteist, vahepeal kallistati.

Tüdrukule meeldis kõige enam Bessi osatäitja. “Meil sujus koostöö esimesest päevast peale,” arvab Ebe. “Kui olin pühapäeval viimasel etendusel, küsis näitleja minu käest, et kas ma olen ainult nende etenduste ajal lava taga abiks.” Ebe vastas, et jah, ainult teid aitan riietamisel, ja lisas, et tal oli endal ka reedel kooriga esinemine. “Siis ta küsis, et miks ma talle ei öelnud, ta oleks vaatama tulnud, see oli nii armas temast.”

Näitlejatel oli omavahel ütlemist ka

Reedel ja laupäeval näitlejad puhkasid, siis etendusi ei olnud. “Kokku olin viiel etendusel,” selgitab Ebe. Ebe räägib, et alkoholi näitlejad enne etendust ja selle ajal ei tarvitanud. Tavaliselt koguneti ühte ruumi ja tehti oma hääled lahti. “Laulsid ülevas meeleolus, väga rõõmsameelselt,” mainib Ebe.
Samal ajal pani tüdruk tähele, et kõik polnud nii roosiline. Tema sõnul oli näitlejate vahel ikka pingeid ka. Arusaadav muidugi, sest oldi koos juba kaua aega tuuril oldud. Ebegi meelest on kõige parem inimese tundmaõppimise võimalus just koos reisile minek. “Eks neid pingeid tekib ikka,” lausub ta ja lisab, et põhiliselt oli omavahel ütlemist meestel ja naistel.

Töö väsitav jalgadele, mõnus meelele

Abilised vahetasid näitlejatel kostüüme sirmide taga. “Kokku aitasin riideid vahetada mingi kaheksal korral,” arvutab Ebe kokku. “Üritasin meelde jätta, kuna see vahetusekoht tuleb, mõtlesin kogu aeg, mis siis saab, kui ma ei tee seda piisavalt kiiresti.”

Ebe oli tööl kolmapäeval 7 tundi, neljapäeval 16 tundi ja pühapäeval 16,5 tundi.
Konkreetseid reegleid lavatagustele inimestele ei olnud. Muidugi ei tohtinud väga valjusti rääkida.

“Meie ei pidanud musti riideid ka kandma,” räägib Ebe ja selgitab, et tavaliselt on lava taga olevatele inimestele vajalikud, et neid ei märgataks, kui nad kardinate vahel liiguvad. Töö oli Ebe sõnul väsitav, kuid väga huvitav, sest näha sai mis toimub etenduse ajal lava taga. “Ma ise tegelen Inspiras näitlemisega, olen mõelnud Viljandi kultuuriakadeemiasse õppima mineku peale,” ütleb Ebe ja lisab, et reaalse valiku saab ta teha alles siis, kui on kuskile sisse saanud.

“Näitlemine või kultuurikorraldus,” nimetab ta oma erialaeelistusi. Näitlejatöö on tema meelest ootamatusi täis ja kõike muud kui rutiinne.