Teadlased avastasid rekordloomad joomarluses, kes alkoholi tarbivad kord kolme päeva jooksul

 

Ameerikas ilmuv teadusajakiri Proceeding of the National Academy of Sciences (PNAS) kirjutas, et kord kolme päeva jooksul joovad sulesabalised tupaiad – Malai saarestikus elavad ja välimuselt rotisarnased pisikesed loomakesed – koguse piiritust, mis on ekvivalentne kolme liitri õllega. Mis on aga kogu selle loo juures kõige kummalisem – tu-paiadel pole täheldatud pohmelust ega ka alkoholi liigtarvitamisest tingitud haigusi.

Kõnealuse avastuse tegid teadlased, kui nad õppisid Malai saarestikus tundma palmipuid Eugeissona tristis. Sealjuures avastati, et mõned loomad toituvad nende puude nektarist. Analüüsid näitasid aga, et piirituse sisaldus kõnealuste palmide nektaris võib ulatuda kuni 3,8%-ni (tegu on piirituse kõrgeima kontsentratsiooniga, mis on avastatud naturaalsetes produktides).
Loodusliku “baari” külastajad

Loomaliikide seas, kes regulaarselt säärast kummalist “baari” külastasid, olid kolmevärvilised oravad ja kukangid ehk aeglased loorid. Kuid eriti paistsid nektari tarbimise osas silma sulesabalised tu-paiad. Ühe ööpäeva jooksul veetsid need loomad palmide juures keskmiselt 138 minutit – see tähendab palju kauem kui mõne teise toiduallika juures.

Et selgitada välja, kui suure hulga palminektarit tupaiad tarbivad, analüüsisid teadlased etüülglükoroniidi (ethylglucoronid – piirituse lagunemise jääkprodukt) sisaldust nende karvkattes. Analüüsid näitasid, et tupaiade veres võib kehamassi ühe kilogrammi kohta sisalduda ligi 1,4 grammi piiritust.

Loomade pikaajalisem jälgimine näitas aga, et tupaiade käitumisele polnud iseloomulik tüüpiline joobeseisund. Näiteks ei täheldatud neil koordinat-
sioonihäireid. Seega on veel saladus, kuidas nende organism alkoholi töötleb.

Kes on sulesabalised tupaiad?

Sulesabaline tupaia (Ptilocercus lowii) erineb ülejäänud tupaiadest. Eelkõige torkab silma selle looma pikk saba, mis on enamalt jaolt karvkattest vaba ja kaetud soomustega.

Pikemad karvad on vaid saba lõpus ja need paiknevad nii, et meenutavad linnusulgi. Siit ka nimetus – sulesabaline (ingl k pen-tailed treesrew).
Mõõtmetelt on sulesabalised tupaiad väiksema roti suurused. Nende karvkate on lühike, kuid see-eest pehme. Käpad on neil hästi arenenud, rinnanibusid on kõnealustel loomakestel kaks paari.

Sulesabalised tupaiad elavad Aasia ja Austraalia vahele jäävas Malai saarestikus (Sumatral, Kalimantanil jt saartel). Erinevalt teistest tupaiadest harrastavad nad peamiselt öist eluviisi. Nad pesitsevad põõsastikes, puude madalamatel okstel või siis maapinnal. Sulesabalised tupaiad on suurepärased ronijad ja hüppajad, kusjuures tasakaalu aitab neil säilitada saba. Pesa ehitavad nad puuõõnsustesse; magavad kerratõmbunult.

Elavad paaridena, kuid sageli võib ühe pesa juures kohata ka nelja isendit. Toituvad putukatest, mõnikord ka sisalikest. Sageli võib neid kohata ka inimeste elumajade läheduses. Sulesabaliste tupaiade paljunemisest ja arengust pole teadlastel suurt midagi teada.

Allikas: Florianimal.ru