Saaremaal uuritakse, mida meteoriidist vanasti tehti (1)

TÕSTAB METEORIIDITÜKKE: Tõnu Narro tõstab kivialasile meteoriitraua tükke, mida eelmisel õhtul esmakordselt kuumaks ajades sepistada üritas. Alluvad töötlemisele küll, märgib ta.

Koos arheoloog Jüri Peetsiga tulid Saaremaale mitmed teadlased, et kaevata välja muistse sepikoja koht ning ühtlasi üritatakse tõestada, kas väikesi meteoriidikilde oli vanasti võimalik kokku sepistada ja neid niimoodi ära kasutada.

Meteoriitraua sepistamise võimaluste uurimine on kunstiakadeemia sepakunsti magistrandi Tõnu Narro magistritöö, kes Käkul endise sepikoja kõrvale ääsi ja lõõtsa üles seadis. Meteoriiditükid, mida siin proovitakse, pärinevad 1947. aasta Sihhote-Alini sajust.

“Euroopas ja igal pool, kus on meteoriidid välja tulnud, on need kõik ära kasutatud, aga mille jaoks, see on küsimärgi all,” rääkis Tõnu Narro. Üks mõte on, et meteoriitrauast sai sepistada suuremaid vajalikke asju või siis seda separauaga kokku sepistada. Ootus oli, et meteoriitraud ei ole kuumaks ajades üks terviklik materjal nagu separaud, vaid et see puruneb tükkideks ja ei hoia kokku, aga tulemused on ootamatud, rääkis Narro.

Nimelt näib esimese katse tulemusel, et meteoriitraua terad, milleks see lagunema pidanuks, on hulga suuremad, kui arvati. “Ausalt öeldes on vara hõisata, aga puhtalt minu enda tunnetuse ja arvamuse järgi, mitte teaduslikul alusel rääkides, tundub, et tööd teha sellega saab,” märkis Narro meteoriidi kohta.

Samas ei ole praegu veel teada, mis selle materjali juures sepistamise käigus muutunud on, kui hästi see karastub, kas sellest saab ka mingeid tööriistu või vajalikke esemeid teha. Seda peavad ütlema sügisel tehtavad katsed laboratooriumis, kus peab vaatama tugevusi ja kuidas materjal on käitunud.

Samas arvas teadlane, et ehteid võiks sellest väga hea vormida olla. Meteoriitraud olevat natuke sitkem kui tavaline teras, aga allub töötlemisele küll.

Juba tehti ka esimesi katseid meteoriitraua ja tavalise raua kokkukeetmiseks, aga praegu on veel vara öelda, kas sellest saab ühtlase materjali kokku või mitte. Meteoriitraua terasid ümbritseb oksüdeerunud niklikiht, kuid sepakeevitus tahab puhast pinda. Lisaks ei sisalda meteoriitraud süsinikku ja pole selge, mida see kokkuvalamisel tähendab.

Pealegi on ka meteoriitide struktuur erinev. “Antud tingimustes saame sellise meteoriidiga konkreetselt ära tõestada, kas sellist meteoriiti saab sepistada,” ütles Narro. Ka see peab hiljem laboratooriumis selguma, kas meteoriitraua ja tavalise raua kokkusulatamisel on üldse praktilist mõtet peale selle, et see põnev on.

Kõik on veel küsimärgi all, aga esimesed sammud on astutud, uurimaks, mida meteoriidist vanasti võidi teha. Teada on, et neid on külmalt töödeldud ja kasutatud ning vaevalt et kõik kosmilise võlupreparaadi pähe ära söödi, nagu mõningatel juhtudel on teada.

Jüri Peetsi andmeil on tegemist ilmselt ühe esimese katsega maailmas, mis tehtud teaduslikel alustel, uurimaks meteoriitraua sulatamist ja töötlemist.

Sealsamas kõrval toimuvad muistse sepikoja väljakaevamised peaksid aga näitama, et sepistamine on Saaremaal jätkunud ka pärast Jüriöö ülestõusu. Peets on olnud seisukohal, et pärast 14. sajandi keskpaika rauatootmine ja sepatöö Eestis praktiliselt hääbus. “Nüüd tundub, et ei hääbunud, siin on ta vähemalt jätkunud täie mahviga või uuesti tekkinud,” nentis ta.