Eesti mees musta kapteni orjakuuris (1)

 

Saaremaa rannakülades lauldi XX sajandi pidudel pikka vana meremeeste laulu, mida kohane meenutada Kuressaare merepäevadelgi.

Atlandi ookeanil, kus lained laksuvad,
Üks imelaev sääl ujus, täis purjeis, Aafrika.
Komandosillal kõrgel ta kapten seisab sääl
ja alla käsku annab ta kare, käskiv hääl.
See kapten on van Straaten, Must Kapten on ju ta;
Laev “Lendav Hollandlane” viib teda Aafrika.
Küll mässule lööb meri ja pikne müristab,
ei tarretand ta veri, ei kartust tema sees!
Ta käseb karmil sõnal – kõik purjed ülesse!
Las möllab, mässab meri – ei teda karda me!
“Oi-oi, üks puri näha!” nii hüüti vahi päält;
“Oh vennad, vaatkem valvsalt – vist Morgan tuleb säält!”
Sääl kapten sõjalippu ju käskis tõmmata:
“Küll Morgan saab veel näha – ei teda karda me!”
Pea oli taevas kaetud ju paksu suitsuga –
laev “Lendav Hollandlane” tuld andis juba ka.
Pauk kõlas – sild läks puruks, kuul lõhkus laevalae!
“Trepp alla!” käis komando siis mustalt laevalt ka.
“Surm Sulle, Hollandlane, Atlandi mere pääl!”
Siis tormasivad üles need mehed tigedad
ning võtsid püssid, piigid ja pussid vahedad.
Küll oli hirmus näha sääl röövleid laeva pääl,
kus mehed võitlesivad kui metsalised sääl.
Siis laevatekki veri ju kattis üleni,
ei jäetud võitlust seisma, vaid peeti edasi.
Jne.

Saarlasigi süüdistati muiste piraatluse viljelemises

Sajandeid tagasi tegelesid saar-lasedki mereröövi projektidega. Elukvaliteedi parendamiseks tollastes kitsastes majanduslikes oludes. Alguses oligi edu. Aga umbes XIII sajandil tehti siinsed piraadid tümaks. Meie üritame tollast eurooplaste ühisvõitlust siinsete piraatidega nimetada hoopis muistseks vabadusvõitluseks. Eks ta ole.

Andam piraatidele

Mereröövide põline karm komme elab. Kuulu järgi on Mooramaa kandi piraadid 2008. a kaaperdanud umbes 30 hiiglaslikku laeva. Meeskonnad ei söandanud oma ihuvabadust kaitsta. Surmapõlglikud vaprad piraadid hoiavad kaaperdatud meremehi oma orjakuurides. Sunnivad üleolevalt ähvardades ja Õhtumaa sõjalisele võimekusele julgelt pasunasse pannes ähmis laevaomanikke alandlikult maksma vaesuses virelevatele piraatidele hiigelsuuri rahalisi andameid. Riike see ju ei huvita. Miks?

Üliriikide sõjatehnika on piraadisõjaks impotentne

Tänaste piraatide psühholoogilise üleoleku hirmuvalitsus on nii võimas, et selle vastu on ehmunud Õhtumaa moodne sõjatehnika jõuetu. Õhtumaa on võimeline saatma Marsile roboti pildistama sealseid kivisid, kuid mehist kirjaoskamatut piraadisõdalast võita ei jaksa. Häbelikkusest on seda impotentsuse vormi hakatud nimetama asümmeetriliseks sõjaks. Sestap lalisetakse oma häbistatuse õigustamiseks piraatide inimõigustest, nende rasketest sotsiaalsetest oludest ning kehvast elukvaliteedist, mis sundivat vaesekesi sotsiaalabi vaeguses piraadiprojektidega elatist hankima. Üksnes mõned julmade röövlite inimõigustega vabamalt käituvad riigid maailmas (USA, Iisrael, Venemaa) julgevad tänapäeval piraatidega mees-mehe vastu võitlusse asuda. Või on teisiti?

Miks loobusid saarlased piraadiprojektidest Läänemerel?

Kas ei tuleks õppida Saaremaa ajaloo kogemusest ka tänaste piraatidega toimetulemiseks?
Hiljuti püüti nende orjakuuri ka üks Õhtumaa võõraid isandaid teeninud eesti meremees. Märkasite – mitte keegi ei söandanud Eestis küsida, kuidas selline “Seiklusjutte maalt ja merelt” raamatute stiilis lugu XXI sajandil (Kuressaare kodutute kasside varjupaikade ajastul!) üleüldse võimalik on? On. Või peitub põhjus selleski, et Õhtumaa tsivilisatsiooni kängumise käigus oli Saaremaalt pärit tänavustest nekrutitest (ajalehe järgi) suurem osa tuhmi vaimu või nõdra ihu tõttu vabaduse kaitsmiseks võimetud.
Vana piraaditava ütleb: kel jõud, sel õigus. Vedelavõitu keha ja tuhmi vaimuga lõdva valge lihaga meremeeste laevu kaaperdaksegi piraatide poolt. Seejärel pakutakse (põlise kombe kohaselt!) võimalust osta meremehi orjakuuri sulgudest välja.

Alandlik meel lehvib Õhtumaa üle. Kuulsin raadiost, kuis õigustati mereröövleid: nad kaaperdavat laevu, sest on vaesed ja neil oli raske lapsepõlv. Kaaperdatute vastuhaku või kaitsmise võimalusi peeti liigohtlikeks. Aga kas rahvas, kes ei julge võidelda isegi mereröövlitega, vaid maksab neile nurisemata andamit, üldse väärib vaba rahva nime?
Loomulikult peetakse sellist küsimust poliitiliselt ebakorrektseks. Järsku siiski julgeb keegi veel edasigi mõelda. Mis oleks, kui 2009. aastal Kuressaare merepäevadel arutada teemat “Piraadid maailmameredel ja Saaremaa vetes”? On vist, mida arutada.