Kui midagi on riigi oma, siis kelle oma see on? Põhiseadust tõlgendades peaks nagu rahva oma olema. Iga omaniku kohustus on aga oma vara hoida ja parandada. See kohustus on omanikuna ka riigil.
Kui paremates paikades kohtame keelavaid silte Eramaa, siis peaks ometi olema võimalik kõigil soovijatel kasutada puhkekohana riigi maad. Eriti atraktiivne ala jääb Järve-Mändjala kanti, kus iga meeter mereäärt on kaunis paik puhkamiseks.
Räämas ala selles piirkonnas jätab masendava mulje. Hea peremees nii ei tee. Tuletab meelde võrdlust, ise ei söö ja teistele ka ei anna.
Vallad arendaksid, aga maa on eikellegi oma. Eikellegi maa on riigi maa. Riik saab küll takistada selle kordategemist, aga ise ka midagi ette ei võta. Nii tekivadki roostikud, kuhu hea rämpsu peita.
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
ja majakene, kus supelrannas EV algusaastatel sai rannaline ka kõhutäie osta, seisab lihtsalt niisama. aru ma ei saa kui igas suvalises pärapõrgus peetakse söögimajasid ilmselt ka kasumlikult, siis 12 km kaugusel, kus on lisaks ka atraktiivne rand, eeldtatavasti ilusad ilmad põhjustaksid ka järjekorrad lõunasöögile ei taha toitlustusasutust keegi pidada.
kommentaar mõeldud loomulikult Järve puhkepiirkonna kohta käiva artikli alla.