Prostituudiks ei sünnita (4)

Kas prostituudiks
saadakse või
sünnitakse?

Viktoria Lummo tõstatas lehes hiljuti prostituuditeema. Ta keskendus küsimusele, kas prostituudiks saadakse või sünnitakse. Ütlen kohe alguses: mina olen kindlalt veendunud, et prostituudiks ei sünnita.

Tahe kellegagi intiimvahekorda astuda on loomulik. Seda nõuab juba inimeste püsimajäämise tahe, sest ilma seksita lapsi ei sünni ja inimkond sureb välja. Muidugi on nn aseksuaalseid inimesi või neid, kes on endale vabatahtlikult seksikeelu kehtestanud, näiteks katoliku preestrid ja piiskopid või õigeusu nn valged vaimulikud. Aseksuaalsust, kui seda ei järgita vabatahtlikult nagu vaimulikud, peetakse aga ka haiguseks. Ka rahateenimine on inimlik, sest inimene peab ju kuidagiviisi end üleval pidama. Nende kahe loomuliku nõudmise vahel teha ühenduslüli on üsna problemaatiline.

Mulle meenus prostituuditeema üle mõeldes päris mitu aastat tagasi vist Postimehes ilmunud aidsiteemaline arvamuslugu. Jutt käis sellest, et kusagil üheksakümnendate keskel, kui Eesti majandus oli madalseisus, oli prostituuditöö noorte koolitüdrukute sees popp tulevikuettekujutus ja koguni unistuste elukutse. See väide baseerus tollal läbi viidud küsitlustel. Kuhu küll on Eesti tüdrukud jõudnud, mõtlesin tollal. Põhjus oli ilmselt ahvatlus suurt raha teenida. Raha, jah, papp, oli tõmbejõud. Üheksakümnendate keskel läks Eesti majandusel halvasti. Mart Laari reformid olid alles läbi viidud ning nende vilju polnud veel tunda. Ent kiirelt rikkaks saamine oli ka tollal mõne inimese eesmärk ja üheksakümnendad näitasid, milleks inimesed on valmis, et seda eesmärki saavutada.

Teatavasti pärineb suurem osa prostituutidest sotsiaalselt ja ka muidu probleemsetest perekondadest. Need naised ei näe elu perspektiive. Paljud prostituudid on ju ka alkoholi- ja/või kokaiini- või teiste kangete narkootikumide sõltlased. Need on vahendid muredest üle saamiseks, kuid viivad elu tupikusse. Kellel on aga teisi võimalusi, see vaevalt seda teed läheb. On ju ka mainekamat tööd. Muidugi võivad prostituudid oma tööd koristaja- ja müüjaametist mainekamaks pidada, nagu Lummo kirjutab. Kuid küsimus on siin selles, mida millega üldse võrrelda saab.

Ma küll usun, et prostituuditöö mõnele naisele pakkuda teatud lõbu ja muidugi mingit laadi kogemuse. Kuid teatavasti ei taha kõik naised sellist kogemust saada. Pealegi raskendab prostituuditöö mehelesaamist.
Kindlasti pole kõik prostituudid end müüma sunnitud, röövitud-petetud sõna otseses mõttes. Aga kindlasti mõjutas nende valikut sotsiaalne taust. Paljud hädad, kas või joomine ja suitsetamine on külge jäänud proovimisest kogemuse saamise eesmärgil. Kui juba isa joob, siis teevad seda tihti ka lapsed. Isa on eeskuju. See võib nii olla ka tüdrukute puhul. Muidugi ei pea ema olema prostituut, kuid kui ema elab laia elu, siis võib tütar samuti sattuda sellesse olukorda. Ja miks siis mitte saada prostituudiks, kui eeldused on juba hälli kaasa pandud?

Teemale saab läheneda mitmeti. Lummo küsitles noori, kes ise arvatavasti polnud prostitutsiooniga veel kokku puutunud. Teine lähenemisviis oleks küsitleda neid, kes on seda elukutset proovinud. See on seotud aga raskustega, sest lõbunaisi on küsitluseks raske leida. Mõned tegelevad prostitutsiooniga teise töö kõrvalt ja muidugi ei riputa nad oma ametit suure kella külge.

Print Friendly, PDF & Email