Kas SKP tõus parandab elujärge

Kas SKP tõus parandab elujärge

 

Christopher J. Herold on öelnud: “Neid, kes peavad oma head õnne eksikombel oma väärtuseks, tabab vältimatult katastroof.”
Viimastel nädalatel on meie kõrvu hellitanud kaks head uudist: meie elanike ostujõud läheneb jõudsalt EL keskmisele ja meie maksukoormus on EL madalaim.

Selleks et uurimistulemused oleksid kõikidele huvitatutele üheselt arusaadavad, tuleks analüüsida kasutatud algarve ja võrdlusbaase. Nendesse süüvimata jõutakse ebaõigete järeldusteni. Kahe viimase uudise puhul paistab olevat tehtud just selline viga.

SKP (sisemajanduse kogutoodang) on näitaja, millega ühiskond demonstreerib oma edukust, selle suuruses otsitakse ühiskonnaliikmete jõukuse ja riigi võimekuse tunnusjooni. Liigne kontsentreeritus kvantitatiivsusele jätab paraku varju kvaliteedi.

Seda, et SKP kasv ei tähenda ilmtingimata isikliku netotulu kasvu, teadvustavad paljud. Isegi palga- ja pensionikasv ei ole tagatiseks inimeste reaaltulu kasvule. Öeldut on kindlasti kogenud eripensioniga mitteõnnistatud pensionärid ja alla keskmist töötasu teenivad palgatöötajad. Elame keskkonnas, kus hindade kasv ületab paljude tulude kasvu.

Eestlaste ostujõud 72% EL keskmisest

Eurostati uurimistulemuste järgi jõudis Eesti elanike ostujõud 72 protsendi tasemele Euroopa Liidu (kohalikku hinnataset arvestades) keskmisest näitajast. Uudis on küll positiivne, kuid uskumatu. Kõrvutades EL riikides müüdavate esmatarbekaupade hindu pensionimäärade (sh pensionikindlustus) ja töötasudega, peaks meie inimeste ostuvõime olema endiselt oluliselt (kordades) madalam vanaeurooplaste ostuvõimest.
Võrreldamatute näitajate võrdlemine viib paratamatult valede järeldusteni. Riikide kogutoodangud (SKP, RKP) on kvalitatiivselt võrreldamatud, võrreldamatud on isegi kaupade müügihinnad.

Müügihindade võrreldamatuse tingivad eelkõige erinevused hinnastrateegiates, mille määrab piirkondlik tarbimiskultuuri eripära. Kuna allahindlustega tehtud korrektsioonid ei kajastu statistilises hinnatasemes, siis moonutab nendele tuginemine ostuvõimeindeksit.

Kui tuletatud ostuvõimel on emotsionaalne väärtus, siis SKP-l on ka praktiline rakendus – seda kasutatakse tulemuslikkuse hindamisel.
Kogutoodang on indikaator, mis mõjutab riigieelarveid, ajendab tegema seadusemuudatusi. Tegemist on makromajandusliku tulemiga, millele tuginetakse ühiskonnale oluliste otsuste tegemisel.

Liigne kontsentreeritus kogutoodangu kvantiteedile jätab unarusse selle kvaliteedi. Ebameeldivad üllatused on vältimatud. Kogutoodangu (SKP, RKP) kasv ei tähenda alati edu.

Eurostat ja Euroopa Komisjon avaldasid hiljuti kogumiku maksustamise trendide kohta Euroopa Liidus. Selle andmetel oli kaalutud keskmine maksukoormus EL liikmesriikides 2006. aastal 39,9 protsenti sisemajanduse koguproduktist. Samal perioodil ulatus Eestis maksukoormus 31 protsendini SKT-st.

Selline uudis tekitab valitsejates paratamatult kiusatuse maksukoormust tõsta, eriti tingimustes, kus loodetud tulubaas ei kasva enam soovitud kiirusel. Eurostati ja Euroopa Komisjoni poolsed protsendid paraku aga maksustamist ei kajasta.

Maksude jagamine kogutoodanguga annab mingi umbmäärase tuletise, mis moonutab elanikkonna tegelikku maksukoormust. Pealegi on see näitaja riigiti võrreldamatu, sest selles ei arvestata kvalitatiivseid erinevusi – üksikute sektorite osatähtsust.

SKP kasv ei tähenda alati edu

Elanikkonna tervise halvenemise korral paranevad näiteks tervishoiu ja sotsiaaltöö sektoris lisaväärtuse loomise võimalused. Drastiline – mida lagunenumad on elanike hambad, seda kergem on nimetatud sektoris kasvatada lisaväärtust. Mida rohkem kulutatakse ressursse ravimisele, seda uhkem paistab SKP.

Hinnata maksukoormust sellise lisaväärtusega on ju jabur.
Ühe sektori edukus ei kompenseeri teise ebaedu. Riigivalitsemise sektoril on raske, kui mitte võimatu, kompenseerida hotellinduse ja restoranide sektoris toodetava lisaväärtuse langust. Tervishoiu ja sotsiaaltöö või hariduse lisaväärtuse kasv ei pruugi kompenseerida töötleva tööstuse või finantssektori puudujääki.

Maksukoormuse hindamine SKP võrdlusbaasil on eksitav lisaks mainitule veel ka sellepärast, et mõlemad algarvud sisaldavad teatud osas samu väärtusi (maksutulu). Mida kõrgemad on tootemaksud, seda kopsakamaks kujuneb SKP. Statistikaameti andmetel moodustasid näiteks netotootemaksud Eesti sisemajanduse kogutoodangust (jooksevhindades) aastatel 2005–2007 vastavalt 11,9%, 12,2% ja 12,6%, kasvades aastas ca 4,5 ja 5,4 miljardit krooni.
Nende tõstmise mõju kajastub maksukoormuse indeksis aga moonutatult.

Poliitikud ei mõista SKP sisu

Eelarve arutelusid jälgides jääb mulje, et paljud poliitikud ei mõista senini SKP sisu, selles nähakse ainult kvantitatiivsust. Öeldut kinnitab valitsuse 457,8 miljardi kroonise eelarve (aastateks 2009–2012) strateegia, mille mahu avalikustamine pani paljusid ahhetama.

Majanduskasv ei saa ju jätkuda hindade tõusu arvel. Selle restruktureerimine on aga aeganõudev, eeldab suuri lisainvesteeringuid. Tingimustes, kus ettevõtete tulusus väheneb (11% I kv, 2008) ja suureneb nende ettevõtete arv, kes ei ole enam suutelised laenukohustusi haldama, on muudatuste läbiviimine raskendatud.

Üksnes paari viimase kuuga on tähtajaks tasumata laenude maht kahekordistunud – märtsi lõpu 900 miljonilt paisus see mai lõpuks 1,9 miljardi kroonini. Äripäeva andmetel kuulub juba iga neljas äriklient selliste võlgnike hulka.

Eesti Panga prognoosi järgi väheneb tööhõive 2008. aastal 15 000 inimese võrra.

Kui võrdsustada iga tööturult lahkuva töötaja töötasu 2008. aasta I kv statistilise keskmisega palgaga, siis kaotab riik sellest 1,2 miljardit maksutulu aastas. Lisaks tööjõumaksudele jääb saamata 200–300 miljonit käibemaksu.

Vaatamata sellele, et SKP võrdlusbaasil on Eesti maksukoormus endiselt EL-s üks madalamaid, on see tegelikult väga kõrge. Kõrget maksukoormust kinnitavad arengutendentsid erasektoris ja väikese ostuvõimega inimeste suurearvuline osakaal elanike hulgas.

Valitsejate seisukoht eestlaste madalast maksukoormusest on müüt, see on kaugel tegelikkusest. Vaatamata riigitulude ja SKP kasvule on paljude inimeste ostuvõime jäänud madalaks.

On tõestatud väite, et kui ühte seisukohta järjepidevalt korrata, siis pidavat sellest tõde saama, paikapidavust. Nii ongi tekkinud “tõde” Eesti madalast maksukoormusest. Küll tekib peagi ka usk tegelikkusest kõrgemasse ostuvõimesse.

Print Friendly, PDF & Email