Püügikeeld vähihimu ei vähenda

Juba paari nädala pärast võib seitsmes mandri maakonnas ametlikult vähki püüda. Rõhutan – ametlikult. Mitteametlikult tehakse seda kindlasti enamas kui ainult neis lubatuis. Sealhulgas ka Saaremaal, kus tegelikult peaks vähid juba mitmendat aastat saama rahus jõepõhjasid mööda konnata ja arvukust kasvatada.

Keelud pole aga kõigi jaoks. Mõned meist on võrdsemad kui teised ehk, et kui ikka vähiisu peale tuleb, siis vähki tema püüdma ka läheb. Teinekord muidugi polegi võib-olla tegemist niivõrd vähiisuga, kui lihtsalt igavuse peletamiseks ette võetud seiklusega.

Otse meie sauna taga voolab pisike jõeke, kus veel mõned aastad tagasi elas hulgaliselt hallikirjusid sõralisi. Sellel, et neid tänaseks kordades vähem, on kindlasti mitmeid põhjuseid, kuid olen veendunud, et oma osa on ka valel ajal jões sumpavatel salapüüdjatel.

Viimaseid oleme kuulnud ja näinud tegutsemas rohkem kui küll. On neid, kes leiavad, et neil on täielik õigus teha vales kohas valel ajal vale asja. On neid, kes moka otsast vabandusi podisedes rahumeelselt lahkuvad. Ja on neidki, kes suurest hirmust nii kiiresti minekut teevad, et osa varustustki maha unustavad. Nii sai mu isa näiteks ükskord täitsa korralikud peaaegu käimata matkasaapad.

Ja kuigi salapüük pole naljaasi, siis vahel saab ikka nalja ka. Mõni suvi tagasi kuulsime, kuidas mööda jõge kahlab taas salapüüdja. Isa läks asja uurima, jooksis mööda jõekallast põgenevale püüdjale järgi ja muudkui karjus, et tule aga välja, kui mees oled, nagunii saan su kätte! Lõpuks, kui silm pimedas seletama hakkas, nägi ta enda eest põgenemas suurt metssiga.

Huvitav, mitut vähihimulist täitsameest ma sel aastal kuumast saunast jõkke jahutust otsima hüpates kohtan?

Print Friendly, PDF & Email