Rahu naeruvääristamine Pekingis

VAHETUSKAUP: Mungad viikase vangikongi, riigipeasid oodatakse külla.

Viimase nädala jooksul edenesid jõudsalt ettevalmistused üleilmseks rahupeoks Pekingis. Vangi õnnestus võtta hulk ohtlikke munki ja õhk on endiselt headel päevadel seitse korda reostatum, kui peaks.

Iroonia olümpiamängude teemadel on siinkohal küll kohatu, kuid paraku näib see olevat saamas valdavaks suhtumiseks seekordsele üritusele, mida maailm on juba sadu aastaid teadnud kui rahu aega. Hiinlased on raskustes oma infrastruktuuridega, saastega, boikottidega, tiibetlastega ja kokkuvõttes – inimõigustega.

“Nägemaks, et selles riigis pole inimõigustega kõik korras, ei pea olema ei Tiibeti munk, kes peale suurvõistluse-aegset vanglakaristust eimillegi eest isegi kloostrisse naasta ei tohi või vaene Hiina tööline, kelle kodu on olümpiarajatiste teelt pühitud või kelle töökäed on sunniviisiliselt rakendatud staadionirajatiste telliseid laduma,” seisis teisipäevase Postimehe juhtkirjas.

Vana traditsiooni kohaselt kuulutatakse olümpiamängude ajaks välja olümpiarahu. Seekord näib, et see mõiste saab naerualuseks. Pidev vägivald Hiinas ja ebaterve käitumine olümpiatulega loovad pigem pahatahtliku õhkkonna. Olümpiatule teekonda saadavad pidevalt protesteerijate hordid ja korduvalt on korraldajad pidanud tuld rahva eest koguni peitma.

Öeldakse, et olümpialiikumine ja poliitika on erinevad sfäärid, neid ei saa teineteisega segamini ajada. See võiks nõnda olla, aga juba olümpialinna määratlemine on poliitiline otsus, ütles Eesti Riigikogu liige Andres Herkel, kes kogus kohalikus meedias kuulsust mõiste genotsiidiolümpia kasutamisega. Hiina vägivallatsemine ja enam kui miljoni inimelu kaotus okupeeritud Tiibetis meenutab tõepoolest genotsiidi. Hiina õnnetuseks on aga kogu maailma pilgud tänu olümpiamängudele just neile suunatud ja iga nende sammu jälgitakse erilise hoolega.

Meedia tähelepanu üheks esimeseks ärgitajaks võib lugeda USA režissööri Steven Spielbergi, kes lahkus olümpiamängude kunstilise nõustaja kohast, kuna Hiina ei asunud Sudaani Darfuri konflikti asjus­ selgemale positsioonile. “Ma leidsin, et mu südametunnistus ei luba mul seda tööd jätkata,” ütles Spielberg oma avalduses.

Edaspidised sündmused on lausa nõudnud riigipeadelt pidevaid kommentaare ja seisukohti Pekingi kohta. Kas minna või mitte Pekingi mängude avamisele on saanud selgelt poliitiliseks otsuseks, millele omandatakse suurt tähtsust.

Euroopa Parlament leiab, et kui Hiina soovib Pekingi olümpia avatseremoonial Euroopa riikide liidreid kohata, siis tuleb valitsusel taasalustada läbirääkimisi dalai-laamaga. Tunne Kelami sõnul oli tegemist väga jõulise sõnumiga Euroopa Parlamendi poolt Hiina võimudele. Kui Hiina ei taha avatseremooniat korraldada tühja vip-loožiga, peavad võimud midagi ette võtma.

Eesti vabariigi president Toomas Hendrik Ilves on teatanud, et tema avatseremooniale ei sõida. Sama on teatanud Tšehhi president Vaclav Klaus ja Poola peaminister Donald Tusk. Suurtest riikidest on avatseremooniale mitte minemisest teatanud Saksamaa kantsler Angela Merkel ja Kanada peaminister Stephen Harper.

Briti peaminister Gordon Brown ütles varem, et kavatseb mängudel kohal olla, kuid nüüd on ta teada andnud, et 8. augustil toimuvale avatseremooniale ta siiski ei lähe. Küll on ta vaikimisi kohustatud minema lõputseremooniale, kuna seal antakse üle olümpialipp järgmisele olümpialinnale, Londonile.

Enamik suurriike on aga otsustanud siiski olümpiale minna. Ameerika president George W. Bush ja Venemaa peaminister Vladimir Putin peavad Pekingis isegi kokkusaamise. Aega tuleb ju võimalikult otstarbekalt ära kasutada.

Ka Rootsi, Portugali ja Hispaania välisministrid teatasid, et ei toeta Pekingi olümpiamängude avamise boikottimist. Samas rõhutavad kõik boikotist loobujad, et nad valutavad Tiibeti pärast südant ja leiavad, et Hiina tegevus on vale. Viimati käis äge arutelu Prantsusmaa presidendi Nicolas Sarkazy otsuse üle. Pikka aega Pekingi suhtes kindla seisukohata olnud Sarkozi teatas, et läheb avamisele pärast vestlust Hiina rahvavabariigi liidri Hu Jinatoga. Kohtumine leidis aset G8 tippkohtumise ajal.

Millegipärast ei ole Euroopa suurriigid seisukohti võttes enam rangelt kinni pidanud Euroopa Parlamendi otsusest, kus seisis, et Hiina peab alustama dalai-laamaga läbirääkimisi. Selle asemel vangistatakse Hiinas ohtlikke munki, et nende häält summutada.

Suurem osa mõjukamatest riikidest on boikoteerimise vastu. Eks ole olümpia esimesena siiski spordipüha, mitte poliitiline tander, mille kaudu kedagi mõjutada. Rootsi välisministri meelest pole boikott kunagi välispoliitikas efektiivne tööriist olnud.

Suuri skandaale on olümpiamängude ümber varemgi tiirelnud. Üks tugevama poliitilise taustaga olümpiaid oli kahtlemata 1980. aasta Moskva mängud. Ka seal boikoteeriti üritust, kuid kas sellest keegi ka võitis? Võib-olla need riigid, kes tänu teiste puudumisele kõrgeid kohti napsasid. Kokkuvõttes ei võitnud sellest ei sport ega poliitika.