Samal teemal: Kersti Kukk, “Lennuk tegi saarlanna pärast hädamaandumise”.
Oma Saar, 5. juulil 2008.
Kuna internetikommentaaridele pilku heites tundub, et kõik lugejad ei ole artiklist päris õigesti aru saanud, pean uudise edastajana vajalikuks lisada mõned mõtted. Palusin ajakirjanikul sel teemal kirjutada, et inimesi lihtsate oluliste asjade peale mõtlema juhtida!
Kiirabi Inglismaa metsalaagrisse saabus 10–15 minutiga. 9 õpilasele ja 2 täiskasvanule oli reisikindlustus ostetud, mis sisaldas ravikindlustuse kõiki võimalikke juhtumeid. Reisile kaasa võtsime vanemate loal ja kinnitusel täiesti terved lapsed. Hingamisraskusega tüdrukul polnud seda kunagi varem elus juhtunud. Ajakirjanik kirjeldab Teile väga üksikasjalikult kiire 15–20 minuti sündmuseid ja inimeste mõtteid sarnasel kriitilisel hetkel.
Loomulikult teavad lapsi saatnud täiskasvanud numbrit 112, aga et see näiteks Inglismaal kehtib, vaevalt, et kõik lugejad selle üle kunagi juurelnud on. Külast väljas, maal, kus pole tänavanimesid ega majanumbreid on tõesti raske kiirabile oma asukohta kirjeldada. Vaevalt, et taoline äkilist astmahoogu meenutav juhtum oleks kiirabi poolt Eestis ja 50 km kaugusel linnast kiiremini lahendatud.
Lugu räägib ju, kui hästi kõik läks nii metsalaagris Inglismaal kui Taani kohal lennukis tänu professionaalsetele töötajatele Inglise ja Taani kiirabis, Hollandi lennukis ja Eesti saatkonnas Taanis. Ja tublidele üksmeelsetele tüdrukutele. Sooviksin neid kõiki väga tänada.
Kiitsime siin loos ka Leisi keskkooli inglise keele head taset, kui mina lämbuvat last elustasin, oli üks tüdrukutest võimeline häirekeskusele pidevalt olukorda kirjeldama ja mulle häirekeskuse juhtnööre edastama!
Kõik lapsed on täna kodus rõõmsad ja terved, üks tüdrukutest, samuti pealtnäha terve, Saaremaa perearsti kõrgendatud tähelepanu all.
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Kõik lugejad ei peagi JUURDLEMA selle üle, kas Inglismaal kehtib 112 või ei kehti. Lapsi saatvad täiskavanud peavad seda TEADMA, milline hädaabisüsteem kehtib riigis, kuhu nad lapsed viivad. Kui keegi tahab teemat juurdlemiseks, siis võib juurelda teema kas eestis 110 on hädaabinumber või ei ole.
Volli, Volli… Mul on tutvusringkonnas palju reisihimulisi sõpru, kes oma himu ka kopsaka rahakoti najal rahuldada suudavad. Ma pole küll kunagi kuulnud, et keegigi neist oleks juurelnud hädaabi numbri üle külastatavas maas. Selle peale lihtsalt ei tule.
Käin ka ise mõned korrad aastas mööda maailma nurki kolistamas, kuid peatun hotellides ja seal on numbritoas hädaabinumber pea alati suurelt nähtaval. Seda enam ei tuleks mul ealeski mõttesse sellist asja enne sõitu kuskilt uurima hakata. Ausalt öeldes ei ole mitte kunagi uurinud ka. See, et kõnealuses juhtumis loetud minutid numbrisegadusele kulusid ei ole küll mingi katastroof.
Para, Para… seda minagi räägin, et “juurelda” pole millegi üle vaja. Antud juhtumis tõesti ei ole küll mingi katastroof see, et loetud minutid numbrisegadusele kulusid. Küll on aga katstroofiline see olukord , et inimene viis lapsed omal vastutusel reisile ja ei ei teinud eelnevalt omale olukorda selgeks. See 112 jut on isegi selles “reiskindlustuse” poliisi lisas kirjas.
Mul peale Aafrika kõik kontinendid jalaga ära katsutud. Pole küll kordagi selle peale mõelnud, et enne reisi hädaabinumbrit otsima hakata. Pole vaja kah muidugi läinud.
Para, suvel on ajalehtedes nii vähe huvitavat lugemist. Kirjuta ilus artikkel oma Antartika kogemusest.