Lihvimata teemant Karujärve (13)

 

Viimasel ajal on aktiivsemalt arutlusel olnud Saaremaa turismi käekäik ja tulevik. Kurdetakse koostöö olematust, kalleid hindu, heade teenindajate vähesust, kohaliku toidu nappust, orienteeritust joomaturistidele ja üldise suure idee puudumist, mille tõttu Eesti siseturistid on pilgu pööranud Lõuna-Eesti poole. Eelpoolnimetatud hädadele lisaksin süllekukkunud võimaluste unarusse jätmist. Selle vaieldamatuks näiteks on nõukaaega pidama jäänud Karujärve turismipiirkond.

Üheksakümnendate keskel sattusin juures olema, kui üks ettevõtja endisel sõjaväealal oma lennukaid plaane tutvustas. Tema sõnade järgi pidi sel kohal olema suur võimalus muutuda kuurortasulaks, lausa Saaremaa metsadetaguseks pärliks.

Pärast mõningast kohalike olude ja paikkonna maade olematute ostmisvõimalustega tutvumist leidis ärimees oma energiale rakenduse hoopis mandril ning praeguseks on endine Dejevo asula rüüstatud ja laiali tassitud. Pärast seda kohtumist olen püüdnud Karujärve ümbruse käekäiguga kursis olla, ent siiani ei ole midagi rõõmustavat.

Karujärve supluskoha ümbrus on samuti kivistunud oma aega. Mäletan üheksakümnendate algusest, kui kuulus oli Karujärve kämping terves Eestis. Siiamaani, kui minult Tallinnas küsitaks, et kus kandis ma Saaremaal elasin, ei ütle Kärla valla nimi enamasti kellelegi midagi.

Aga kui mainin Karujärve lähedust, siis seda teatakse. Veel 15 aastat tagasi oli Karujärve peaaegu Saaremaa sünonüümiks – kui mandriturist tuli saarele, siis käis ta alati ka Karujärvel ujumas. Konkurentsi pakkus vaid Mändjala, sest Kuressaares ju õiget ujumiskohta ei olnud.

Mäletan mitmeid ülevabariigilisi kokkutulekuid nii kolhoosiajast kui ka erafirmade algusaastatest. Kämpingusse ja telkimisalale mahutati kuni kaks tuhat külastajat. Massisuvepäevi korraldasid riigiasutused, arstid, politseinikud, ühiskondlikud organisatsioonid, toimusid mitmed vabariiklikud lastelaagrid, spordivõistlused ja kontserttuuridki leidsid Karujärve tihti üles. Jaanituled olid Saaremaa suurimad ja populaarseimad.

Paraku on Karujärve mitme halva asja koosmõjul isegi saar-laste endi mälust kustumas. Juba üheksakümnendate lõpupoole saavutas Karujärve lällavate purjutajate, rohkete liiklusõnnetuste, lärmakate ürituste ja kriminogeensuse tõttu kurja kuulsuse. Karujärve-äärse äri üle otsustajate jaoks oli tulu alkoholimüügi pealt olulisem kui koha maine.

Üha rohkem rahumeelseid ööbijaid ja perekondi lahkus kaunist kandist halbade elamustega, levitades nähtut-kuuldut ka oma tuttavate seas isegi välismaal.

Teisest küljest andis Karujärvele hoobi maade tagastamise venimine. Üheksakümnendate alguse vallavalitsuse liikmetel ja ekskolhoosnikel olid alaga omad plaanid, mis pidurdasid maade tagastamist, seega ka paikkonna arengut, kõigest väest. Samas ei suutnud õigusjärgsed omanikud ja osakute eest kolhoosilt kämpingumajad omandanud inimesed kõige kallimat maad – supluskoha ala – omavahel jagada ja läksid kisklema. Ettevõtja küll jätkas, hoolimata mõne maa- või nõudeõiguse omaniku vastuseisust, aga ei saanud investeeringute tegemiseks nõutavaid maa-alaseid kokkuleppeid.

Kõik kiratseb siiani. Püütakse rõhuda teenuse odavusele, aga tänu sellele on puhkekohale selja pööranud rahakad turistid, kes oleksid nõus ilusas kohas kas või villasid üürima ja seega pikemalt suvitama.

Vahepeal puhus küll häid tuuli. Naabruses arenes Kase puhkeküla koos uhke kõrtsi ja taredega, aga Karujärve populaarsuse kahanemine kahandas ka nende klientuuri. Ümber Karujärve on kerkinud mitmeid turismitalusid või lihtsalt majutusteenuse pakkujaid, aga paari uhkemat olen juba kinnisvaraportaalides müügis näinud.

Vahepeal räägiti Toompeal igasse maakonda riikliku tervisespordikeskuse rajamisest, oli kuulda, et endisele sõjaväealale võib isegi sanatoorium kerkida, mis orienteeritud eelkõige kohalikele. Hoolimata tolleaegse Kihelkonna vallavõimu tugevast vastuseisust terviseradade rajamisele sellel alal, said omavalitsusjuhid terviseradade kohavalikus siiski kokkuleppele RMK-ga ja täna on riigimetsa alal paik, kus suvel joosta-matkata ja talvel suusatada. Talvel keeb vilgas elu radade piirkonnas ainult siis, kui on lund ja külma.

Vahepealsetele ponnistustele vaatamata aga muu Karujärve piirkonnas arenenud ei ole. Elu seisab seal enamiku aastast.

Endine sõjaväeala on ka haldusreformi pidurdumise ohver. Ala on Kihelkonna vallas, mille keskus jääb kaugele. Kärla poolt on küll ligipääs hea, lõpuni kulgev asfalttee olemas, vald oleks huvitatud ala arengust, aga territoorium on naabrite oma. Siiski korraldab Kärla vald sealsete terviseradade hooldamist.

Mõned teeäärsed kinnistud on moodustatud sinna jäänud majade elanike poolt, aga paikkonna planeeringud on tegemata ja praegustel elanikelgi pole ümbruse arengu suhtes kindlustunnet.
Samuti magati maha kinnisvarahindade tõusuralli, et oleks kogu rannaäärne kompleks kasudega müüdud kogenud ettevõtjatele, millega oleks riigi tühermaa kindlate eraomanike kätte läinud.

Seda enam on kurb, et mujal Saaremaal on turismialane ettevõtlus pingutanud ja teinud palju investeeringuid, et saare külastajatele paremat teenust pakkuda. Paljud on aru saanud, et kunagi telkides-kämpingutes ööbijad on tänapäeval nõudlikumad ja on nõus mugavuste ja elamuste eest rohkem maksma. Eelmainitud Mändjala puhkealagi ei tunne aastatetagusega võrreldes ära. Mere lähedale on kerkinud mitmeid suvilaalasid ja elamuid, “turistilõkse” muudetakse järjest atraktiivsemaks.

Vaatamata sellele on midagi puudu ja ma pean selleks kunagise turismimagneti Karujärve maine mahamängimist ja investeerimisvõimaluste unarussejätmist.

Karujärve võimalused on kasutamata jätnud nii eraomanikud kui ka riik. Koostöö puudumine huvipoolte vahel on viinud elu tagasi ja muutnud selle palju kurvemaks, kui see oli 15 aastat tagasi. Kahjuks turistide arvu vähenemise hinnaga.

Üsna tihti, kui Saaremaad külastan, käin võimalusel nii Karujärve kaldal kui ka endisel sõjaväealal. Dejevo endine pood oma sisselangenud katusega ja muud varemed meenutavad filmidest nähtud sõjajärgset nõukogude aega. Ise meenutan pilte lapsepõlvest, kui poe ümbruses ja asulas oli alati inimesi näha, kärlakatel oli tihti asja nende juurde ehitama, arstiabi andma, kaupa viima-tooma ja muus asjus. Tippajal elas Dejevos tuhandeid inimesi – ohvitsere ja nende perekondi, ajateenijaid ja teenindavat personali.

Majade varemetel juurdlen, et kus küll tehti vigu või millal lasti kõigel minna, et täna selline olukord vastu vaatab. Miks lahkunud vene kogukonna asemele eestlasi ei lastud? Tahtjatest ju puudust ei olnud. Saaremaa üks looduskaunimaid kohti lausa kisendab inimeste järgi. Samas võib surutises ka head näha – loodus on inimmassidest ja röövellikust arendustegevusest puutumata jäänud. Juba hakkavad varemed võsa varju jääma. Lohutuseks peaks riik varemed ära koristama, et paikkond kattuks metsaga.

Milline saatus ootab aga endist kämpinguala?