Nüüd on see siis käes. Tundub, et maavalitsus ja omavalitsused on korralikult nugade peale läinud. Bussiliikluse pärast.
Ei usu. Pigem sellepärast, et maavalitsus ehk riik ei räägi inimestega. Nendega, kes enam bussiga sõita ei saa. Ei aruta kohalikke olusid tundvate inimestega, et kuidas oleks otstarbekam. Riik otsustab ja siis teeb ettepaneku arvamust avaldada.
Kihelkonna vallavanem väidab, et tegi talvel otsustajatele ettepaneku kohale tulla ja arutada.Ei tulnud kedagi. Millegipärast ei pane see imestama.
Siinkohal meenub nii mõnigi kord, kus n-ö otsustajate leeris olevad isikud lähevad ähmi täis, kui kuulevad, et ajaleht tahab kirjutada, mitu liini kinni pannakse või mis tulevik toob, sest see ajavat inimesed kurjaks. Aga ajabki. Peabki ajama.
Vana tõde on see, et tuleb rääkida, arutada ja selgitada. Nii et endal ka pea suitseb ja süda paha. Leida kompromisse. Ehk ei saaks inimesed enam siis kurjaks ka.
Maavalitsus ei ole mingi RIIK. On ühe ministeeriumi osakond, kellele eraldatud raha läheb oma ülalpidamiseks ja palkade maksmiseks. Maavalitsus ei otsusta ega juhi enam ammu maakonda.
RIIK, see olen mina ja sina ning teie ikka ka. Miks me peame üleval pidama seda mõttetut bürokraatiat, mis tegelt meie huve ei kaitse? Vallad on sama suured kui Arno koolimineku ajal ning igaüks tahab valgekraena oma peret toita!!
Riik ja riik. Mis loom see riik on? Selle sõna taha poevad ametnikud, kes ei taha vastutada. Ja kui vastutus on jagatud, siis ei vastuta õieti keegi. Räägiks ikka nimeliselt, kes otseselt vastutavad. Muidu ikka riik on paha, riik ei tee, riik ei otsusta. Riigil on ka nägu, kui riigiametnikud nimeliselt esitada. Ehk siis hakkavad ka ametnikud jooksma ja vastutama.
siiski, maavalitsus saadab korda seda mida otsustab valitsus. seega riigijuhtide käepikendus.