Mändjala – meri, päike, männid ja liiv (3)

 

Mändjala oma kauni mererannaga on Saaremaal olnud ajast aega üks armastatumaid puhkepaiku. Siin Liivi lahe ääres laiuvad ligi 7 km pikkusel liivarannal Järve luited, kus kõrvuti tavalise männiga kasvab ka luite- ehk tuulemänd. See on omapärane mänd, mille tüvi on pidevate meretuulte mõjul tavaliselt maad ligi surutud, oksad kõverdunud, võra korrapäratu ja lai.

Kaarma valla alla kuuluvas Mändjala külas on 24 püsielanikega majapidamist, neist üheksa ehitatud viimase paarikümne aasta jooksul. Valla elanikkonna registris on püsielanikke 120. Kuna aga peateest pisut eemal metsa taga on tervelt neli suvilakooperatiivi kokku 113 suvemajaga, siis on Mändjala asustus piisavalt tihe. Paljudes suvemajades elatakse aasta läbi.

Mändjala külavanem Irja Lepik (suurel pildil) on sündinud-kasvanud Punni talus, kus elab oma perega tänini. Irja on tubli noor naine, kelle rahvas on valinud ka Kaarma vallavolikogusse. Seega leiavad kõik probleemid, mis külas ette tulevad, kohe tee ka valla kõige kõrgemasse võimuorganisse.

Taolist aktiivset külaelu, nagu nende esivanemate ajal oli ja praegu ka mõnes teises märksa monoliitsemas külas Saaremaal on, Mändjalas enam ei ole. “Siia on elama tulnud palju uusi inimesi ja igaüks toimetab rohkem omaette,” märgib külavanem. “Kui kutsud näiteks koristustalgutele, on tulijad ikka ühed ja samad.”

Vald tahab supelranda kaasajastada

Kaarma vald kavatseb Järve–Mändjala puhkeala 38 ha suurusele maaüksusele rajada igati heakorrastatud puhkepiirkonna, kus on tänapäevaselt turvalised ujumiskohad, väikelaevade sild, laudteed, palliplatsid ja mänguväljakud. Looduskaitsjaid teeb see murelikuks, sest nii suur inimmass luidetel võib hävitada haruldase ja väga õrna taimestiku, sambliku ja männiku.

Vallavalitsuse ehituse peaspetsialisti Peeter Arikase väitel on see ala – Mändjala kämpingust edasi kuni looduskaitsealani – nagunii olnud üks linnarahva meelisajaveetmise koht juba aastakümneid. “Seal käib palju rahvast ka praegu, meie tahame seda käimist reguleerida ja kontrollida. See tähendab, et tahame võtta ka vastutuse selle puhkeranna korrashoiu eest.”

Vald on esitanud taotluse selle mereäärse maa-ala munitsipaliseerimiseks, kuid maa-ametilt on tulnud eitav vastus. Nüüd on mindud teisele ringile ja oodatakse valitsuse otsust.

Teisalt tahab erainvestor nn Päikeseranna kinnistule rajada viiekorruselist spaa-tüüpi hotelli ja puhkemajade kompleksi. Püsielanikud kardavad, et see plaan seab ohtu kogu küla niigi kehva veevarustuse. Vallavalitsus on aga oma heakskiidu kavandatavale hotellile andnud. Paraku on ka selle projekti asjaajamistes tekkinud mõningaid takistusi ja asi viibib. Arikas lohutab külaelanikke: “Hotell ei mõjuta Mändjala küla põhjavee taset mitte mingil määral, sest sinna tuleb nagunii tsentraalne kanalisatsioon.”

Haisev trass ja prügikotid kauni metsa all

Külaelanikud on mures, sest Nasvalt Läätsale kulgev reoveetrass haiseb. Kulli talu värava taga on trassi vahepump. Kui tuul mere poolt, on talu õues võimatu olla. “Tõmba või kilekott pähe,” märgib peremees Uno Vait.

Tõepoolest, tundsime meiegi seda imalat aroomi ja ega see meeldiv küll olnud. Arikas püüab selgeks teha, et viga ei ole mitte trassis endas, vaid neis firmades, kes oma solki sinna lasevad. “Nasval on kolm kalatööstust, kelle nn rasvapüüdurid on ajast ja arust. Need ei vasta enam ammu tänapäeva nõuetele. Nad lasevad torudesse liiga palju rasva, see hakkab käärima ja sealt see hais tuleb. Paar korda on rasvast tekkinud lausa ummistused.”

Vaidlusi nende firmadega on peetud ja peetakse edasi. Kui muud ei aita, tuleb ette võtta kohtutee, arvab vallaametnik. Mees lubab, et vald tegeleb asjaga. Ja tegeleb väga tõsiselt.

Lõpuks koputab külavanem Irja Lepik paljude kaaskodanike südametunnistusele – ärge tooge oma majapidamisprahti Mändjala parklate prügikastidesse! “Oleme sellega hädas. Prügi tuuakse nii linna kui ka Sõrve poolt. Tuuakse ehitusprahti, elektripliite, külmkappe ja kõiksugu olmejäätmeid. Ja kui parklas prügikonteinerit pole, poetatakse mustad kilekotid lihtsalt metsa alla. See on puhas häbematus.”

Vanamemm peab päevikut

“Kui ma siin Mändjalas koolis käisin, olid kõik külalapsed ja külakoerad mul nimepidi peas,” meenutab Lepiku talu perenaine Härda Nagel (82). “Külas oli 21 suitsu. Siis tuli sõda, minu kodu põles maha… Kõik põgenesid, kes Rootsi, kes mujale…”

Härda pole enam ammu Mändjala külavahel kõndinud, sest vanu tuttavaid enam ei ole. “Siia on ju nii palju võõrast rahvast elama tulnud, ma ei tunne neid. Minuvanuseid pole. Loen lehest, et jälle on surnud see ja see, küll Eestis ja Rootsis ja Kanadas.” Härda ise on nii kõbus veel küll, et jalgrattaga Nasvale leiva järele põrutada ja seal paari sõbrannaga törts juttu ajada.

Härda elab Lepikul koos tütre ja tütrepoja perega. Otse heki taga asuva Lepiku talu vana maja on enesele elamiseks renoveerinud Härda üks lapselaps oma perega. “Ainult saun ja kelder on ühised,” märgib vanamemm, kel seega kõik armsad ja lähedased ümberringi. “Mul siin õue peal kolm lapselapselast. Oh, nad sumavad siin!”

Härda istub maja ees suure kase all. Ümberringi on ilus ja hoolitsetud õu, palju lilli, palju puid. “See elu on sedaviisi läinud, et praegu pole mul siin viga midagid.” Viimased viis aastat enne pensionile minekut töötas Härda Nasval püünistetsehhis. Seal olnud kenad kõrged palgad ja nüüd on memmel see kõige kõrgem pension.

Härda hakkas 13-aastaselt tegema rasket põllutööd. “Meil oli 10 hektarit maad. Ema oli haige… Kõik tööd tuli ära teha, kündsin ja sahkasin hobusega põllul.” Kolhoosiajal oli Härda põllutööline, brigadir, farmijuhataja. Kaks tütart olid kodus Härda ema-isa hoida.

Pärast seda, kui Härda mees 81. aastal suri, hakkas memm päevikut pidama. Peab tänase päevani.

“Noh neid kaustikuid on ikka kogunenud omajagu. Iga päev kirjutan midagi… Mis tööd tegin, mis ilm on, mitu rida kartuleid maha panin. Mis ma ostsin poest ja mis maksis. Vahest loen, mis sel päeval aasta või paar tagasi tegin.”

Mis eile kirja sai? Härda loeb: “Maikuu on käsil. Pirnipuud õitsevad veel, õunapuud alustasid. Tulbipeenras suured punased õied lõpetavad õitsemist. Viirpuud ja toomingad alustasid 10. mail ja laskvad aga edasi.” Memme käekiri kaustikus on lausa kalligraafiline.

Rästikud, sääsed ja puugid

Ja sealt ta tuleb, Sassi talu peremees Sulev Trumm (pildil). Parajalt paks mees parimates aastates, nägu naerul ja samm reibas. Jälle üks imekena koduõu. Ega see meid enam üllatagi, sest kui elatakse nii kaunis kohas nagu Mändjala, siis ilmselt peab ka su koduõu lihtsalt kohe olema väga ilus.
Sulev Trumm, põline metsamees, on Sassil elanud viimased kolmkümmend aastat. Enne seda kuulus Sassi metsamajandile. Kui majand likvideeriti, pakutud seda kohta mitmele mehele. Ükski ei tahtnud, sest maja olnud üpris viletsas seisus. Aga Sulev tahtis. Talle meeldinud need kenad õuepuud, mille otsas tema neli last (2 poissi ja 2 tüdrukut) kõõlunud rõõmsasti päevad otsa. Nüüd on avaras õues tiik, lillepeenrad ja õitsvad õunapuud. Pagana ilus.

Mis Mändjala külasse puutub, siis on Sulevil selle kohta oma arvamus. “Nad ju tahavad siia maale linna ehitada! See paneb mõtlema, et parem kolin siis juba linna tagasi – seal kõik käe-jala juures.” Jutt käib sellest, et Mändjalga tahetakse ehitada suurt hotelli ja et kinnisvaraarendajad plaanivad siia teha veel üht individuaalelamute piirkonda, iga maja juures napilt 0,25 ha maad. Linn mis linn!

Mändjalas elamine pole aga alati olnud puhas lust ja lillepidu. Sulev Trummile meenuvad ajad, mil kämpingus peeti Sky-plussi päevi.

“No peab ikka mõte olema, et sellist asja lastele korraldada!” ei jõua mees ära imestada. “Need lapsed tulid kolmapäeval-neljapäeval juba oma telkidega siia metsa alla, esmaspäeva hommikul roomasid metsast välja, näod kaamed peas. Pudelite patareid metsa all hunnikus. Puhta kuritegu.”

Sulev mäletab aegu, kus iga natukese aja tagant olnud värava taga mingi seltskond. “Tahavad vett… On tuldud ukse taha ka õhtul kümne paiku – seltskond soovib leiba või kala. Ära tüütas.”

Külavanem Irja Lepik lisab, et tema kodus Punnil, mis samuti otse tee ääres asub, käidud ka üsna tihti. Tuldud nagu koju, vaadatud õues ringi, mis saada on. Ikka nii, et ma tahan sibulat, kartulit, kapsast… Õnneks on need ajad nüüd möödanik.

Lõpuks ütleb Sulev Trumm, et ega see Mändjala külas elamine nii kena ka pole. “Meil siin ju kolm nuhtlust ehk RSP – rästikud, sääsed, puugid. Neid on siin piisavalt palju. No ikka väga palju.”

Igale majale oma trepp

Niidil elab Kalmer Laid oma perega. Kalmer on puutöömees, tal on oma firma, Niidupuu OÜ. Juba kaugele õueväravasse kostab ühtlast toksimist – peremees on ametis järjekordse tellimustööga. Viimasel ajal on ta spetsialiseerunud puidust treppide valmistamisele.

“Tellimusi jagub, hetkel isegi aastaringselt,” märgib mees silmnähtavalt rahulolevalt. “Mis edasi, ega seda tea. Kui maju ehitatakse vähem, tellitakse ju vähem treppe ka.” Eks mõjutab ju ehitust otseselt ka see tagasilöök, mis ühtäkki Eesti nii edumeelset majandust tabanud.

Kalmer räägib, et on ise ka n-ö disainer – käib ja vaatab üle ruumi, kuhu treppi tahetakse, annab soovitusi, teeb joonised. Ja siis tuleb koju meisterdama.

Niidi talu pärandas Kalmerile vanaema. “Olin sõjaväest tulnud noor mees. See maja oli päris käest lastud. Hakkasin seda tasapisi putitama. Raha ei olnud, materjali ei olnud…”

Nüüd on Niidil nägus maja avara ja hoolitsetud õuemuruga. Kalmeri sõnul kulub tal traktoriga muru pügamiseks 2,5 tundi. Kalmeri abikaasa tegeleb väikestviisi turistide majutamisega. Nagu siin Mändjalas enamasti kombeks on. Kaks tütart on juba kodust välja lennanud, kõrgelt koolitatud ja Tallinnas ametis. Kodus on veel gümnaasiumis käiv poeg. Mis temast saab, ei tea isa arvata. “No kes see tänapäeva noortest ikka koju jääb ja tööd teha tahab? Küllap läheb tema ka.”

Tänase päeva Mändjala külaelust teab Kalmer vähe. Ütleb, et on tagasihoidlik mees, pigem nagu erak. Aga siinsamas kõrvalkrundil elab tema õe pere, teisel pool lähedane sugulane. Suguvõsa naispere peab plaani korraldada suvel üks suur suguvõsa kokkutulek. Siin Niidil, sest ruumi ju on.

Joosep on päris pirakas imik

Kulli talus olevat kahe nädala eest sündinud üks imearmas olevus – väike Joosep. Kui seda Joosepit lähemalt nägime, siis ega ta nii väga väike olnudki. Vastupidi, imik näis päris pirakas põnn. Joosep on nimelt Šoti mägiveise vasikas. Hirmus armas, ilusate suurte silmadega, pisikesed nukitsamehe sarved juba peas.

Uno Vait (alumisel pildil), Kulli talu peremees teeb meile selgeks, et Šoti mägiveiseid ei soetatud Kulli tallu mitte äri eesmärgil.

“Meile on nad lemmikloomad. Tõime nad üle-eelmisel aastal, eelmisel aastal sündis üks vasikas, tänavu teine.” Vait näitab koplit, kus loomad oma töö teinud. Võsast on järele jäänud vaid rootsud. Vissid söövat meelsasti võsa isegi siis, kui lopsakat rohtu saada. Ka suurte puude alumised oksad maitsevad neile üpris hästi. Kui Kulli maa lagedaks söödud, lastakse loomad ka naabrite maad harima.

Joosepist lähemalt pilti teha on päris keeruline. Toast kutsutakse leivakääruga perepoja Arti sõbranna Sandra. Ja siis on Joosep rõõmsasti nõus pildile tulema.

Uno Vait ise on sündinud Abja-Paluojal, aga kuuekuuselt toonud vanemad ta Saaremaale. Ja nüüd on mees saarlane mis saarlane.

Lõpetanud põllumajandusülikooli metsamehena, töötab ta praegu riigimetsa majandamise keskuse Kuressaare jahimajandi juhatajana. “Alluvaid on mul kaks. Kaks koera ja kõik,” naerab mees. Tööülesandeid on päris hulga, olgu see siis lepingute sõlmimine maaomanike ja talunikega või metsloomadele söödapõldude ettevalmistamine ja loomulikult jahtide korraldamine.

“Järjest rohkem eestlastele endile,” selgitab Vait. “See aeg, kus arvati, et välismaalastele jahtide korraldamine toob suurt raha sisse, on ammu läbi. Ei toonud ühti.” Nüüd olevatki nii, et Kuressaare jahialal käib Eesti jahituriste tunduvalt rohkem kui välismaalasi. Kuressaare jahimajandi vapiloomaks on hirv, sest hirve populatsioon on siinmail tugev.

Uno Vait ütleb, et ega jahimees liha pärast metsa lähegi. “Liha on poest osta tunduvalt odavam. Jaht – see on üks kallimaid hobisid. Korralikud jahirelvad üksi maksavad alates kolmekümnest tuhandest, optika teist samapalju. Siis veel spetsiaalsed riided, transport,” räägib jahimajandi direktor.

Kämping on suveks valmis

Mändjala kämpingut rendib sel aastal omanikult, ärimees Vjatšeslav Leedolt Tea Väer. 14 aastat tegeles Tea tootmisega, juhtides õmblusfirmat Peleriin. Siis sai see töö otsa. “Aga midagi peab ju inimene tegema. Pakuti, et võta kämping rendile… Ja siin ma nüüd olen,” jutustab Tea.

Ta on uues ametis juba veebruarikuust saadik. Kuigi ametlikult avati kämpingus hooaeg 1. juunist, on siin juba öömaja saanud nii mõnedki õpilasgrupid.

Mändjala kämpingus on 61 maja ja 316 magamiskohta. Lisaks veel telkimisplatsid. Lähiajal tahab Tea oma töötajatega mereranda pisut kaasaegsemaks kohendada. Et noortel oleks, kus mängida võrk- ja korvpalli, et lastele oleks kiigeplats ja huvitavaid atraktsioone. Kõigepealt tahavad nad kummutada väite, et mererand siin kämpingu taga on kinnine rand. “Ei, see rand pole ainult kämpingus ööbivatele turistidele. Siia võivad kõik tulla,” rõhutab Tea.

Teenindav personal on suvehooajaks olemas. Kõik põhiliselt noored inimesed. “Kuna see on töö vaid kolmeks suvekuuks, siis on soovijaid üle ootuste palju. Enamasti kooliõpilased. Kes tuleb ilusa koha pärast, kes tahab keelepraktikat.”

Mändjala kämping on olnud alati üks ideaalne koht suurte asutuste ja ettevõtete suvepäevade korraldamiseks. Nii ka tänavu. Tea sõnul on kõik nädalavahetused juba broneeritud kuni poole augustini. Tulijaid on saarelt ja mandrilt. Oma suvepäevi tahavad siin pidada Eesti farmaatsia selts, Notarite koda, Tuule Grupp, ehitusettevõte Primus. Juuli keskel on oodata surfareid üle Eesti. Kuid kohti on veel. Tasub vaid küsida.