Lapsed on paksud, lapsed on küürus, lapsed on laisad, lapsed on vähemotiveeritud. Selliseid kommentaare võib kuulda kehalise kasvatuse õpetajatelt.
Laste kehalised võimed on muutunud pea olematuks. Kui lapsi koolis kehaliste võimete alal testida, siis vaadates mõnikümmend aastat tagasi väljaantud testides toodud eeldatavaid keskmisi tulemusi, tekitavad need hämmastust. Nendeni jõuavad meie praeguses mõistes vaid ülilapsed. Toona olid need aga tavalised lapsed.
Öeldakse, et koolides tegeletakse lastega vähe. Kehalise kasvatuse tunde on vähe. Esimene väide ei ole tõsi, teine aga on.
Kindlasti peaks olema koolides rohkem tunde, et lapsi kas või sunniviisiliselt end natukenegi liigutama panna. Aga paratamatult tuleb ka arvestada, et kõik hakkab pihta kodust. Lastetoast. Kui kodus on parimad lapsehoidjad televiisor ja arvuti ning enimharrastatav vabaõhu-ajaviide sõpradega kaubanduskeskuses või turuplatsil hängimine, siis on vist kommentaarid liigsed.
Sest kehalised võimed ei saa sedamoodi arendada. Loomulikult ei saa seda öelda kõikide laste kohta, nii mõnigi laps jookseb parema meelega õues, kui harrastab eelnimetatud tegevusi.
Usun, et nii mõnigi kehalise kasvatuse õpetaja on laste kehalisi võimeid testides tundnud, et tal on nendest lastest kahju. Sest nad ei jaksa. Nende jaoks on näiteks kestvusjooks sulaselge piin ning selililamangust istessetõusud tähendavad nädalapikkust kõveras käimist.
Pole midagi mõõta. Sest võimeid enam ei ole. Ning kui elu samamoodi areneb, siis me neid tagasi ka ei saa.
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Kehaliste võimete arendamine lahus vaimsetest ja emostionalsetest (sotsialsetest), on kasvava noorsoo sihikindel genotsiid.
Igal ühel on ühes või teises valdkonnas võimed, kui on selgeks mõeldud, räägitud jne, mis on: teadmised, oskused, kogemused, vilumused ja ARUSAMINE – siis on igaüks mingis valdkonnas võimekas ning väärib imetlemist ja tunnustamist. Kehaline kasvatus, terviseõpetus, psühholoogia jne peavad olema integreeritud omavahel.
Kõik tüsedusele kalduvad poisid või tüdrukud ei pea saama kaasõüilaste või hoopis õpetaja mõnitamiseobjektiks. Nõuka ajal sai kehalises ja sõjalises õpilasi hirmutada; nüüd oleks see küll kuritegelik – prem tippsportlane rääkigu tervislkust eluviisist, toitumisest, puhkamisest – millised on kohapeal rekreatsioonitingimused?
Olen üle kümne aasta regulaarselt cocat manustanud, tervis suurepärane, esitan sulle Pener väljakutse, teeme 1000 m võidu. Hakkan juba täna õhtul trenni tegema, äkki tulebki sul isu võidu joosta.
Mitte mürgiseid kemikaale tarvitavad sportlased on autoriteediks seni, kuni nad oma kemikaalidega vahele pole jäänud või kui vahelejäämise hirmus ootamatult haigeks jäävad ja vormilanguse all kannatama hakkavad. Selliseid näiteid on ka Eesti kõige armastatumate sportlaste hulgas juba piisavalt.
Rvan, et ei suuda sinuga sammu pidada; pole tükk aega kokat joond; a ma ujun 1,5km – ja joon kofi – äkki teeks ujulas või saaremaa meres kiiremad ringid?
Ujula ja meri jääb kindlasti ära, nii vanalt võtan ma riidest lahti ainult pimedas, aga pakun välja male. Olin nõukaaja koolimeeskonnas kibe käsi.
vaadake ette koka- ja kohvisõbrad trennga – luud peaks olema na hõredaks jäänud juba.
Artikli mõtteautor on ilmselt oma elus väga kergelt läbi saanud, sest lapsehoidmise mured on võõras teema.
Ja no EI pea kõik inimesed jooksmas käima-tõesti, on muid sprdiharrastusi ka, need küll paraku maksavad ränka raha reeglina.
arvad, et aju on ka pehme koka joomisest ja pole mõtet malet enam mängida
Aga sa helista lehemeestele ja las nad teevad loo kuidas sa sporti teed. Ja naisega 44 male oleks ka põnev.
Jajah, las kasvõi üksainus tavaline, keemiat täis topitud tippsportlane tuleb ja räägib ausalt, kuidas kõik on ja mis hinnaga need avalikkuse silmis suurepärased saavutused tulevad. Siis leiduks õige pea päris palju neid, kes spordipropaganda on valmis alkoholi ja tubaka reklaamiga võrdsustama. Aga las jääb nii nagu on – avalikkus ei taha teada ei ravimifirmade ega ka sõjandus- ja politseiuuringute instituutide köögipoolt. Ei taha neid õnnetuid katsejäneseid palju osatada.
Õige jutt! Kuid kõige kurvem sellise asja juures on veel see, et nõrkadel lastel tulevad ju kunagi veel nõrgemad järglased jne. Sest praeguste laste vanemad on pärit ajast kus liiguti rohkem, vähem oli arvuteid jne.
No mida asja? Mis need NSVL aegsed kehalise tunnid nüüd niiväga head olid? Mul olid vaevu kolmed käes. Riistvõimlemine käis üle jõu, 1000m jooksuga olin viimaste seas ja surma maitse oli suus. Süda pidi rinnust välja kargama ja finishis kiskus oksendamiseks. Samas olin oma vanuserühmas mingil ajal ENSV esindusvõistkonnas ujumises ja ujusin aastaid treeningutes 2..3km 6xnädalas. LOLL süsteem see kehaliste võimete mõõtmine. Inimesed on erinevad ja seda juba sündides. Kehalise kasvatuse hindelised alad tuleks üldse ära jätta ja asendada hindeta arvestusega.
Arvamuslool pole häda midagi; asi lihtsalt koka koola fetišeerimises; 44-naine ei peaks küll häbenema oma eeva ülikonda; ujumine hoiab naha toore, males olen vilets, küll aga võiksime rääkida ja väidelda teaduse metodoloogiast, esteetikast, eetikast, filosoofiast jne – näiteks Ahrensburgi lossi vaikses lummuses…klaverit võin ka sulle küünlavalgel mängida, pisut ka viiulit ja kitarri; mängime mönuga…
Rohkem peale kooli toimuvaid tegevusi looduses, metsas, telkidega, rabades, palliplatsidel, kiikedel, parvetades, orienteerumas, suusatamas, jalgrattaga sõitmas, rulatamas, metsa istutamas, veekogude allikaid otsides jne jne, siis on liikumine iseenesest ja huvitav. Lapsepõlvest mäletan, et omaealistest ei püsinud õhtuti keegi toas, sai mööda metsi räntsitud ja sõpradele külla joostud. Kehalise kasvatuse tunnid olid kogu liikumisest (kui ei käinud trennis ja võistlustel ei käinud) väga väike osa. Kool organiseeris ka Jüriöö jookse, luuremänge, pallivõistlusi, pioneeride takistusribade läbimist jne. Tänapäeva laps on õppimise ja meediaga-internetisuhtlusega nii üle koormatud, et tal pole aegagi õues kolistada.
Kommija pole tahtnud pointile pihta saada, tehes ennast ja kommijat lolliks.
On ka mitte mürgiseid kemikaale tarvitavaid sportlasi, kes on autoriteediks ja räägivad ka tervise aspektist (sedam on nad Pedas üoppinud). Kogu meie toit on ära mürgitatud igasuguste E-dega; coca cola sisaldab muide benseeni – jooge terviseks: jas Eviani “puhas” vesi on mürgine – kui sa ei usu, uuri järgi, ja sõna tasuks siis võtta, kui peale rääkimise (vahutamise) ka midagi asjalikku öelda on.
mis Sa pener vahutad.
jutt oli artiklis keskmisest kehalisest võimekusest ja artikkel vägagi asjalik.
Kõik lapsed ei ole ühesuguste kehaliste võimetega ja kõik ei olegi 1000m jooksus tegijad. Seetõttu ongi keskmine, mille poole õpilased peaksid püüdlema. Tänapäeval on see keskmine tase madalam, kui 20a tagasi kõige madalam mõõdupuu ja see on murettekitav.
Lapsi oleks vaja rohkem suunata rattaga sõitma palli mängima ja muidu aktiivselt aega veetma, mitte laskma neil tundide viisi arvuti taga mängida või MSN-is lobiseda.
Niimoodi see maaelu välja surebki, kui mehed iluinstituudist istuvad losside vaikses lummuses ja väitlevad terve elu tühja. Mina valin lossi asemel oma maamaja ja klaverile eelistan ööbikut ja teen tööd mönuga.
Pole oma elus küll väga palju koolis käinud,ainult 11 talve,aga sellist priskust mis tänasel päeval koolides on polnud tollajal mitte.Käisin koolis väga,väga jubedal Nõukogude ajal. Mõnel üksikul õpilasel oli probleeme kehakaaluga.Tänapäeva noorus on muidugi väga aldis kandma nabapluuse,aga kahjuks on vaatepilt(noorte keeles õelduna jube rõve),sest vohab lõtv pekk.Samas pole see ka ime,sest peale krõpsude,hamburgerite ja cola nad suurt midagi ei söögi.Füüsilist koormust ei armastata ja ega enam ei kannatatagi seda välja.Miks siis muidu väga vähe poisse sõjaväekõlbulikud on.Ega siin muud enam õelda ole kui ,,TERE TULEMAST AMEERIKA”