Kuni me küla elab (6)

 

Viimastel aegadel on järjest teravamini päevakorda kerkinud maaelu probleemid.

Möödunud aastal näiteks bussiliikluse olukord. Prahvatas see esile, kui majandusminister Parts sõimas läbi Saare maavanema Kasemaa, kes oli julgenud ministrihärrat tülitada abipalvega busside käigushoidmise asjus.

Ja võttis mitu kuud aega, enne kui ministrini jõudis arusaamine, et ka temal ja tema ministeeriumil on vaja midagi teha kriisiolukorra normaliseerimiseks. Päris normaalne pole asi tänaseni.

Natuke aega hiljem tuli Juhan Partsi valitsemisalas teinegi ekstsess – postijama. Postkontorite sulgemine, kojukande vähendamine viie korrani nädalas. Reageeringki enam-vähem sama.

Ministri õnnistusel kuulutas Eesti Posti nõukogu esimees Meelis Atonen vastuseks avalikkuse protestihäältele nahaalselt: “Postiteenust ei saa doteerida teiste arvelt.” (Maaleht, 6.III)

Samas lahvatas metsaameti skandaal. Sellegi ülemuste jäik hoiak nagu posti puhul: meie asi on raha teha ja muu ei puutu meisse, veel vähem teisse.

Nende äkkskandaalide kõrval on aastaid vaikselt vindunud külakoolide sulgemise lugu. Tõsi, see käib kaalutletumalt, arupidavalt, ilma ametkondliku ülbitsemiseta. Aga või külal sellest kergem on, kui kool ikkagi kaob.

Lõpuks ka kaubandus külas. Väikesed külapoed pandi nõmedatele euronõuetele tuginedes kinni juba aastate eest. Nüüd on oma ringe lõpetamas ka kauplusautod.

Praktiliselt on lakkamas põllumajanduslik tootmine väiketalus. Lehma, siga, lammast, kanu on mõtet pidada ainult oma pere tarbeks. Müüa pole toodangut kuhugi, nüüd on looma tapminegi ära keelatud. Sama aiasaadustega, neidki pole kuskile müüa. Ja kartulimaa jääb karge. Õunad küntakse tonnide kaupa põldu või aetakse auku.

Jah, nii see küla siis elab. Iga kõrgemalt poolt ette võetud sammuga ikka kehvemini. Sest seal üleval ajab iga mees oma asja ja pole seal kedagi, kes külaelu tervikuna vaataks, kes üldist hüve silmas peaks. Raha, ainult raha peab kõik paika panema, turumajandus peab imet tegema. Aga ei tee ju!

Üks viimaseid näiteid, meie haldussuutmatuse ilmekaid näiteid on prügimajanduse korraldamine. Neli aastat ei tehtud midagi. Ainult pikki ja ilusaid pabereid, kuigi ma ka nende paberite ilus julgen kahelda. Kui siis neis pabereis ettenähtud tähtaeg kukkus, selgus, et süsteem ei hakka tööle.

Taas loodeti raha võimule, turumajanduse imettegevale jõule. Aga selgus, et ka turumajanduse juures on vaja korraldavat kätt, organiseerimist. Ent meie õhukeses riigis ei ole korraldajat, organiseerijat, veel vähem vastutajat.
Nagu Parts bussiliinide asjus, nii ka keskkonnaminister Tamkivi veeretas kogu vastutuse maavanemaile, kohalikele omavalitsustele. Veeretas solvunult, et teda niisuguse asjaga julgetakse tülitada. Ent vallavanemal ei ole võimu ega võimalusi üleriiklikku süsteemi käima panna, selleks vajalikku materiaalset baasi ette valmistada. Ja maakonna tasandil meil ju omavalitsust pole, on vaid valitsuse käepikendus maavanema näol, kelle asi pole maakonna rahvast esindada nende muredes ja probleemides.

Osundaksin mahavõetud regionaalministri Vallo Reimaa mõtet: “Maavanem ei ehita riiklust üles. Riik ise on jätnud süsteemi läbi töötamata. Riik peab välja töötama tervikliku toimemehhanismi, mis kehtib ühtlaselt kogu riigis – avaliku teenuse tagamise mehhanismi, et see oleks võrdne ja ühtlane igal pool… Eesti riigi üks hädasid on, et ta kipub end juhtima läbi kriiside. Oleme viletsad planeerijad. Hea strateeg näeb tervikut ammu enne silme ees, kui kriis teda lahenduseni viib.” (Maaleht, 13. XII 2007.)

Just seda toimemehhanismide terviklikkust jääb puudu, aga oleks hädasti vaja. Oleks vaja luua tervikpilt, missugust küla Eesti riik näha tahab, kuidas külaelu arengut ette kujutab. Ja sellest üldpildist lähtudes lahendada üksikküsimusi. Olgu bussiliikluse, postiside, koolivõrgu, maakaubanduse, jäätmekäitluse või ükskõik milliseid muid küsimusi.

Kui siis üksikprobleemi lahendamine läheb vastuollu üldise huviga, tuleb leida teed ja vahendid, et üldine huvi ei kannataks. Kõige parem, kui suudetaks asjade käiku ette näha ja juba eelnevalt vältida huvide põrkumist. Peamine – mitte ainult raha, kasu, ei saa määrata küla arengut. Kui vaja, peab postkontor või metskond alles jääma ka siis, kui see otsest rahalist kasu ei too.

Paraku otsustab praegu iga mees ja ametkond asju ainult oma mätta otsast. Üldpilti pole kellelgi, üldisest suunamisest rääkimata. Riigikogu liige Imre Sooäär tegi kunagi ettepaneku nimetada põllumajandusministeerium maaelu ministeeriumiks ja selle töö vastavalt ümber kujundada.

Talupidajate keskliidu peadirektor Kaul Nurm nõuab (Postimees, 21.V), et “kilekotiga ministri” asemel pandaks ametisse portfelliga minister ja kujundataks välja jõuline regionaalministeerium.

Eks mõlema soov ja tahtmine ole põhimõtteliselt õige, aga on üpris kaheldav, kuivõrd sellest tulu tõuseks. Meie ministrid on harjunud töötama nagu osastisvürstid, kes teistega ei arvesta.

Sestap peaks see koordineeriv keskus olema midagi ministeeriumide ülest, riigikogu tasemel. Maaelu komisjon on seal küll olemas ja liikmete nimekirja järgi otsustades üsna tugeva potentsiaaliga. Ent nemadki näikse tegelevat rohkem valitsusest tulevate seaduse muutmise seadustega, kui külaelu probleemidega kompleksselt.

Kas ei peaks nad nüüd, kui seaduste parandamise seadusi üha vähemaks jääb, hakkama valitsusest tulevate paberite ootamise asemel iseseisvalt põhiliste probleemidega tegelema?

Kuni su küla elab, elad sina ka – kumiseb kusagil mälusopis ammukuuldud salmikatke. Kas me tahame, et meie küla elaks?