Olen neljandat põlve Kärla inimene. Kuigi elu on mind hetkel viinud koduvallast kaugele, püüan end pidevalt kursis hoida koduvallas ja -saarel toimuvaga. Öeldakse ju, et võõrsil olles muutub kodukoht eriti armsaks, samuti on Kärlal minu perekond ja juured.
Nii on olnud raske märkamata jätta kohalikus ajakirjanduses viimastel nädalatel üles kerkinud arutelu seoses Kärla muusikakooli tegevuse rahastamisega.
Tõepoolest tekib küsimus, miks on ühel vallal vaja oma muusikakooli? Või üldisemalt – mis on üldse väikeste muusikakoolide tegevuse eesmärk? Kindlasti ei ole selleks õpilase pillimänguoskuste tipptasemeni lihvimine, selleks on õpingute aeg liialt lühike.
Samuti nõuab mingi pilli virtuoosne mängimine palju rohkem harjutamisaega, kui seda põhikooli kõrvalt muusikakoolis käies on harjutamisele võimalik pühendada.
Küll aga võivad muusikakoolid, ka väikeste valdade muusikakoolid, olla esimeseks sammuks, alguspunktiks professionaalseks pianistiks või viiuldajaks saamise pikal teel. Muusikakoolist saadud muusikalise algharidusega on edasi tee lahti muusikalise kesk- ja hiljem kõrghariduse juurde, kui noor seda soovib ja professionaalseks muusikuks saamise tee valib.
Päris kindlasti on muusikakoolid aga kohad, kus noored arenevad isiksused saavad võimaluse väljendada ennast eksootilises võõrkeeles – muusikakeeles, lisaks saavad nad teadmisi Euroopa ajaloo ühest olulisest osast – Euroopa muusika ajaloost. Vahest kõige olulisemaks võib pidada läbi koosmusitseerimise omandatud eneseusaldust, enesekindlust, oskust üksteisega arvestada, rõõmu ja head tuju. Ja uskuge – rõõmsameelne, enesekindel ja teistega arvestav noor inimene polegi enam nii igapäevane nähtus, kui me seda sooviksime.
Muusikakoolide tegevuse eesmärki võiks võrrelda sporditrennidega, mida tehakse pärast koolitunde.
Võtame näiteks kergejõustiku. Kõik ei suuda võrdselt hästi hüpata kaugust või joosta 60 meetrit. Kas see tähendab, et veidi aeglasematel õpilastel tuleks nendes trennides osalemine ära keelata? Kas nende õpilaste, kelle tulemused just rekordeid ei purusta, sportimisel ja enese füüsilisel arendamisel polegi mingit mõtet ja kasutegurit? Loomulikult on vastus, et on kasutegur, ja veel väga suur.
Sama lugu on muusikakoolis õpitavaga – pealtnäha tulemusteta tegevusel on kaugeleulatuvad vaimsed kasutegurid. Teada-tuntud on füüsikageenius Albert Einsteini lugu, kes lapsepõlves õppis viiulit ning hilisemas elus alati rõhutas, kui oluliselt muusikatunnid arendasid tema mõtlemist.
Hiljuti avaldati ühes Ameerika Ühendriikide ajalehes pikaajaliste uuringute tulemused, mis tõestasid, et nooruses muusikatunde võtnud inimestel on kiirem matemaatiline taip ja seetõttu löövad need inimesed paremini läbi ärimaailmas.
Siit võib teha väga positiivse järelduse – muusikakoolide rahastamine ei ole kaugeltki mitte „must auk“, mis muudkui neelab finantse ja mingit tulu ei too, vaid tegemist on õigupoolest väga soodsa investeeringuga: 15–20 aasta pärast võivad praegused muusikakoolides õppivad noored lagedale tulla suurepäraste äriplaanidega, millest lõikavad kasu mitte ainult kohalikud omavalitsused, vaid vahest kogu Eesti majandus.
Ja selge on see, et häid majandusinimesi läheb tulevikus eriliselt vaja, eriti kui arvesse võtta, et juba praegu on maailmamajandus ohtlikult ebastabiilseks muutumas.
Lõpetuseks ei saa kuidagi mainimata jätta üldtuntud arusaama, et eestlased on musikaalne rahvas, eestlased on laulurahvas.
Oleme sajandeid selle üle uhked olnud ja on ka põhjust – meie võimsa ja elujõulise laulupeotraditsiooni sarnast annab mujalt maailmast tikutulega otsida.
Oluline on seejuures mitte unustada, et keegi on need laulud ja pillilood meile selgeks õpetanud, laulupeol osalevate kooride ja puhkpilliorkestrite tööd suunavad inimesed, kes on oma muusikalise alghariduse saanud just muusikakoolidest.
Samuti edeneb uute laulude õppimine hulga kiiremini, kui lauljad ka nooti oskavad lugeda.
Hoidkem meie laulupeotraditsiooni ja neid inimesi, kes kooridele ja orkestritele ka tulevikus laulud selgeks õpetaksid. Ja mitte ainult – väärtustagem nendes koorides laulvate ja orkestris pilli mängivate noorte inimeste igakülgset haridust ja eneseteostuse võimalusi.
Triin Vallaste
muusikateadlane
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Väga õigesti ja ilusasti kirjutatud, Triin. Ja keegi ei olegi muusikahariduse vajalikkust kui harituse tõstmise viisi kahtluse alla seadnudki.
muusikalise taustaga inimesed löövadki elus paremini läbi, kogetud tõde.
artikkel on kui lahtisest uksest sissemurdmine.keegi vist pole kahtluse alla seadnud muusikaharidust kui sellist,vaid sellele kulutatud raha efektiivsust kärlal.olukorras kus muusikakool on 20 km kaugusel tundub see luksus.
Võrreldes muusika õppimist teiste annete arendamisega küsimus üles kerkibki, et miks muusikaliste annete arendajad- õpetajad on Kärlal paremini tasustatud kui muude annete arendajad? Minu teada ei saa need teised pooleskid nii head tasu tehtud töö eest, kuigi tulemused on samuti väga head. Ja ikkagi, kui need õpetajad seal muusikakoolis nii missioonitundest töötavad, siis ei peaks ju probleem olema sama tööd ringides edasi teha.
Miks Sa omal ajal Kärla asemel Kuressaare Muusikakooli valisid?
Palju seal muusikakoolis siis lapsi käib, et selle ümber nii palju kisa on. Ja kas keegi teab, palju siis näiteks spordiringides lapsi käib ja palju seal vallale iga laps maksma läheb? Kui suur see vahe siis on? Ja mis ringid veel Kärla vallas raha neelavad? Huvitav oleks neid võrdlusi näha.
Küll on ilus lugu, aga sisutühi, teemast mööda. Lapsel peab olema võimalus ennast harida ja omavalitsus teeb kõik selleks, et see nii ka oleks(seda ei vaidlusta keegi), kuid kuskil siin maailmas peab olema mingi loogika, täna seda Kärla vallas ei ole, puudub ratsionaalne käitumine.
ei ütleks, et sinagi nii väga madalat palka saad…. kui ringitööd ja põhipalga kokku liidad. Mis tulemus on…????
Mille alusel on kujunenud veendumus, et Kärla vallas puudub ratsionaalne käitumine? Kui ebaratsionaalseks lugeda muusikakoolis entusiastlikult väikese palga eest ja nädalavahetustel missioonitundest töötavate oma ala professionaalide vaimse tervise häirimist nende töö efektiivsuse ja otstabekuse pideva kahtluse alla seadmisega, siis on veendumus põhjendatud. Kui ebaratsionaalseks lugeda aga Kärla Vallavalitsuse kiiduväärt tegevust oma paikkonna väärtustamisel ning oma valla lastele igakülgseks arenguks tingimuste loomisel, siis on veendumus diletantlik.
Tundub, et Villi küsimused on läinud niiiiii hinge, et on konnatiigi seisva vee segamini löönud ja oh seda mõtetut konnade kisa. Olid vist asjalikud küsimused. Artiklist jääb mulje, et muusikateadlane antud teemal ise viisi ei pea.
Nüüd on küll veidi naljakas. Mulle kahjuks ei maksta ringitöö eest sentigi sel lihtsal põhjusel, et ma ei teegi ringitööd. Aga tundub, et see on siiski valus teema kellegi jaoks, kui tuli selline vastulause.