Kuigi majanduses kõlavad üha hirmuäratavamad noodid, elame kogu riigiga ümmarguste tähtpäevade valguses. Kestab vabariigi 90. aasta, 20. asutamisaastat peavad nii rahvarinne kui ka muinsuskaitsjad. Hirvepark 20 möödus eelmisel aastal, järgmisel on Balti kett 20. Pidu kui palju.
Paraku on meie riigis jätkuvalt mitu ajalugu. Tuntumatest tean Mart Laari ajalugu ja Edgar Savisaare ajalugu. Oma tõde mõlemas, sest tegemist on eri inimeste ja eri vaatenurkadega. Avalikkuse ees käib ajalugude vahel vaidlus, sest millegipärast leiavad osapooled, et just nemad on Eestile selle kauaigatsetud vabaduse toonud. Mõnda sõimatakse natsionalistiks, kedagi süüdistatakse KGB käpa all töötamises, keegi esindas muid “rahvavaenlasi”, olgu siit- või sealtpoolt ookeani.
Minuealised olid selles protsessis pealtvaatajate või kaasalööjate rollis, seetõttu loetlen neid sündmusi, mida mäletan. Oli fosforiidisõda, olid ERSP-lased, muinsuskaitsjad, rahvarindelased. Kremlis “vaibal” käis Arnold Rüütel, oma aruandeid pidid esitama Vaino Väljas ja Indrek Toome.
Käivitati IME, lisaks tegutses veel mingi müstiline organisatsioon nimega Vaba Eesti. Kodanikke asus registreerima Kodanike Komitee. Igaüks ajas asju, kuidas oskas ja oma parema äranägemise järgi. Kas eesmärk oli saada Eestile suuremat autonoomiat, taastada iseseisvus või püüdis keegi vankrit mujale nihutada, on vastuseta.
Kõik me mäletame Balti ketti ja öölaulupidusid. Siis olime kõik väljas sõbralikult, mõtlemata, mis asju keegi ajas. Tulemus on tänane vabariik. Tulnud löömingu ja vereta. Kelle teene see oli ja kas seda on võimalikki enam tänapäeval täpselt kindlaks teha, jäägu ajaloolaste pärusmaaks.
Aga lüüa tänapäeval omavahel lahingut selle üle, kes iseseisvuse isa tiitli saab, meenutab mulle üht seika mujalt. Nimelt tuntud seriaalist “Õnne 13”, kus mitu meest püüab tõestada, et just temal on Are Prillopi lapse suhtes isaõigused.
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Kogu rahvas ikka on iseseisvuse taastamise eest väljas olnud. Igaüks oma võimalustega ja oma positsioonilt. Kedagi esile tuua ei tasu, sest paljud tipud pidid oma plaane muutma vastavalt rahva tahtele ja masside isevoolule. Sel ajal toimis ühiskondlik kokkulepe (oldi valmis kartulikoori sööma ja mida iganes). Tänapäeval on vägisi moodustatud ÜhisKokkuleppe sihtasutus, mis ei jõua milleski kokku leppida. Ja täna oleks samuti mingis osas väga radikaalseid kokkuleppeid vaja, mida kogu ühiskond (ja kõik siin elavad inimesed) aksepteeriks ja millele kaasa aitaks.
Kui poleks omal ajal kogu rahvas ühe asja eest väljas olnud, poleks midagi välja tulnud. Tänapäeval on aga väga raske inimesi ühe mütsi alla saada, isegi oma külaelu muresid lahendades.
olematul lapsel ei saa isa olla,set eesti mitte ei taasiseseisvunud,vaid kinnitas oma iseseisvust 1991 aastal.