Lugeja kiri: Mõni sõna politsei kaitseks

 

Millele loodab tavakodanik, kes istub joobeseisundis autorooli? Eks ikka sellele, et seekord veab ja politseid pole väljas. Aga millele loodab politseinik, kes istub rooli promillidega? Kas ei viita see politseiniku kahepalgelisusele, kui ta teenistusest vabal ajal loodab, et tema kolleegid oma tööd piisavalt hästi ei tee, ja et temal seekord õnneks läheb?

Muidugi viitab, aga siiski ei lubaks ma endal kahelda Eesti korrakaitseorganite kompetentsuses vaid lähiajal asetleidnud erandlike juhtumite põhjal.

Minu seisukoha mõistmiseks peab vaatlema medali teist poolt ja nimelt seda, kui kohusetundlikult tegid oma tööd ülejäänud politseinikud. Teadaolevalt tekivad korravalvuritel kuritegevusega võideldes omavahel tihedad suhted, austus üksteise vastu ning omamoodi kokkuhoid.

Nimelt aitab politseinik alati ametivenda, kui too on ämbrisse astunud, seda isegi siis, kui ämber üsnagi kriminaalne tundub. Näiteks võib tuua juhtumi hariduse valdkonnast, kus Räpina aianduskooli juhtkond ja õpetajad kaitsevad siiani tunnis relvaga pauku teinud õpetajat.

Korravalvurid täitsid oma kohust ning vahistasid joobes sõidukijuhid, kellest üks oli pälvinud isegi teenetemärgi presidendilt. Kooli juhtkond lootis aga juhtumi tulistava õpetajaga maha vaikida. Muidugi ei pese see asjaolu roolijoodikuid süüst puhtaks, kuid tõstab esile liikluspolitseinike ausat tööd.

Üks inimene korraga

Eesti liikluskultuur jätab tõesõna soovida ning roolijoodikuid on meie väikses riigis küllaltki palju, mõni sõidab isegi kinnisilmi. Mustade lammaste olemasolu ei tohiks veeretada tänapäevase ühiskonna kaela, sest egoistlikke isikuid, kellele nende võim on pähe löönud, on eksisteerinud inimkonna tekkimise algusest. Inimkonna hukkamõistmine mustade lammaste tõttu, kui nende arvukus kogukonnas ei ole märkimisväärne, on õigustamata.

Seega ei tasuks ka maha teha kogu korravalvurite gildi ainult seetõttu, et nende ladvik on tasapisi mädanemas.

Kala hakkab mädanema ikka peast. Võimu paradoksaal-ne külg on see, et isikud, kes tegelevad seaduste väljatöötamise ja arendamisega, eiravad seadusi tihedamini, kui need, kes seaduse järgimise üle kontrolli peavad. Kala pea mädaneb esimesena, seega kala filee on veel täiesti söödav.

Etalonühiskonnas peaksid kodanikud pidama seadustest kinni mitte hirmufaktorist tingituna, vaid haritusest ja loomulikust intelligentsist, mõistes, mis on halb ja mis on hea. Selle omaduse puudumises on süüdi puudulik haridussüsteem ja kasvatusmeetodid. Politsei ei peaks tegelema kodanike kasvatamisega, vaid kontrollima seaduste järgimist ja karistama neid, kes seadusi mingil põhjusel eiravad.

Müts maha politseinike ees, kes vahistasid isiku, kes asus neist võimuredelil mõni aste kõrgemal. Ning rõõm on tõdeda, et oleme välja kasvanud nõukaaja kommetest, mil inimeste võrdsus seaduste ees sõltus parteipiletist ja nende positsioonist ühiskonnas.

Ivar Piterskih
kodanik