26. veebruari Oma Saares jäi artiklis “Majandus on riigi alustugi” silma tsitaat: “Kui vaadata Saaremaa elanike arvu vähenemist, siis on raske optimistlikke ennustusi teha. Eelmise sajandi esimesel veerandil (1922. a) elas Saare maakonnas 57 157 inimest.
Kui veel ligi pool sajandit tagasi (1959) oli 41 549 inimest, siis alanud aastal märgivad statistikud elanike arvuks 36 366. Kas kümne aasta pärast on meid vähem kui 35 000?”
Märkimisväärne on väide seetõttu, et juba hulk aastaid käibivad meil rahvastiku teemal häirimatult kõrvuti kaks statistikat – riiklik ja maakondlik. Seejuures teineteist ei märgata, pakkudes lõppkokkuvõttes suuresti erinevaid hinnanguid saarlaste üldarvu kohta.
1989. aasta rahvaloendus andis saarlaste koguarvuks 40 000, mis kujunes pikaks ajaks postulaadiks, ja selles õndsas teadmises elasime kuni järgmise rahvaloenduseni 2000. aasta märtsini. Tollal loenduse tulemust teada saades saime nagu kapatäie külma vett selga – maakonna elanike arv oli kahanenud 36 000-ni. Sellest omakorda veel poolteist tuhat inimest elas ajutiselt mandril ja tuhatkond a j u t i s e l t Saare maakonnas. See tähendas, et sisuliselt-faktiliselt oli kohapeal elavate ja toimetavate inimeste arv kukkunud 10 aasta jooksul 35 500-ni.
Siinjuures vannuvad n-ö riikliku statistika esindajad, käsi piiblil, et rahvaloenduse tulemus väljendas sel hetkel täpselt ja üheselt mõistetavalt maakonna rahvastiku hetkeseisu. Maakondlik käsitlus jätkas aga “oma vao” kündmist oluliselt teistsuguste lõpphinnangutega.
“Täiskohaga statistikud” tunnistasid, et nemad ei jaksa rahva liikumist jälgida
Viimasest rahvaloendusest on hulk vett merre voolanud. Pärast selle toimumist tõstsid “täiskohaga statistikud” käed üles ja tunnistasid, et nemad ei jaksa rahva liikumist jälgida. Inimeste arvu tuletamine jätkus metoodikaga “pluss sünnid, miinus surmad”.
Nii ongi tekkinud “riiklik” hetkehinnang 34 978 elanikku, mis ei arvesta ega saagi arvestada saarlaste migratsiooni saldot ajavahemikus 2000–2007.
Kohalik käsitlus jätkas teistsuguste lähteandmete baasil sisse- ja väljakirjutuste matemaatikat ja on tänaseks jõudnud tulemuseni 36 366 elanikku.
Vahe pea poolteist tuhat hinge ei ole nüüd nii suur, et kätega südamest haarata. Kui aga uskuda, et rahvaloenduse tulemused olid siiski põhimõtteliselt õiged, korrigeerida seda numbrit loomuliku iibega (-1200) ja sisse/ väljarände vahega (-2000), terendab tulemusena juukseid püsti ajav prognoos meie hetkeseisu kohta – 33 000 püsielanikku?!
Statistika ei peegelda saarlaste ulgtööd
Siinkohal tuleks arvestada veel seda, et ükski statistika ei peegelda saarlaste ulgtööd ja –elamist, juhul kui nad end maakonnast välja ei kirjuta. Seega võib viidatud hinnangut vaatamata võimalikele käsitlusvigadele lugeda hetkeolukorra peegeldamise vaatevinklist pigem veel optimistlikuks.
Me toimetame täna III aastatuhandes, tingimustes, kus saarel asuvad lehmad ja lambad loetakse igal aastal üle täpsusklassiga pluss/miinus 5 pead. Selles võrdluses on naljakas ja kurb, et me ei suuda saada sotti saarel elavatest inimestest isegi täpsusklassiga +-10%, rääkimata täpsest arvust.
Loo lõpetuseks sobib siinkohal väikese joonise avaldamine, illustreerimaks, mis saarlastega läbi aegade juhtunud on ja võib juhtuda, kui asjad arenevad edasi nii nagu praegu.
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
reaalne arv on ca 34 tuhat , aga rahvaloenduse ajaks on see langenud 33,5 tuhande peale. nelja aasta pärast on iga teine maakonna elanik linnas. Viie aasta pärast aga algab jälle kiirem kahanemine, sest iive hakkab kiiresti langema. Viieteist aastane olematu rahvastikupoliitika on omad viljad juba andnud.