Sorteeritud prügi on energia

Sorteeritud prügi on energia

 

Kas on juhus või mitte, kuid huvitaval kombel leidsin ühe Oma Saares ilmunud oma arvamusloo kõrval küsitluse prügi sorteerimise kohta. Küsiti, kas inimesed on valmis alates 2008. aastast prügi sorteerima. Jutt käis seal pigem sisemisest valmidusest, mitte praktilistest ettevalmistustest. Väga suure huviga lugesin läbi, mida saarlased sellest arvavad.

Alguses ei saanud ma õieti aru, miks pööratakse just nüüd sellele teemale nii suurt tähelepanu. Olin veendunud, et prügisorteerimine on Eestis juba ammugi kohustuslik, kuna mäletasin, et juba paar aastat tagasi on selles osas otsuseid tehtud ning olen sellest lugenud ka ajalehtedest.

Mäletan ka jutuajamist ühe tallinlasega. Uutest reeglitest teada saades raputas ta pead ja ütles, et see olevat keeruline-keeruline ja tema olevat selle vastu. Mina vaidlesin vastu, et sorteerimine vähendab keskkonna saastamist ning pärisin, kuidas oli prügisorteerimisega Nõukogude ajal.

Mäletan ühte Saksamaa Demokraatliku Vabariigi propagandalaulu, kus ülistatakse pioneeride ja FDJ – saksa komsomoli – usinat koostööd paberi ja muu taaskasutatava prügi korjamisel. Olin kindel, et ka Nõukogude Liidus oli puhtmajanduslikel põhjustel (defitsiidi vastu võitlemiseks) sarnane asjade korraldus. Too tallinlane vastas, et korjati klaasi ja paberit, ent pärast Eesti iseseisvumist see süsteem lagunes. Siiski võib öelda, et prügi sorteeriti mingil määral Eestis juba varemgi.

Viimaste nädalate diskussiooni jälgides sain aga aru, et prügi sorteerimine on kohustuslik siiski alles 1. jaanuarist. Siiani oli see vabatahtlik. Kui aga prügi juba varem – Nõukogude ajal – sorteeriti, miks see tegevus siis nüüd inimestele nii keeruline tundub ning miks sellega nii kaua oodati?

Igaüks, kes armastab puhast Eestit – jäätmeid peab ju kuhugi panema, sest prügi ei kao maailmast lihtsalt iseenesest ära –, sorteerib prügi oma algatusel. Prügi sorteerimine on ka harjumuse küsimus. Kui ma ise esimest korda Eestisse mõneks ajaks elama tulin, siis pidin harjuma sellega, et prügi siin eriti ei sorteerita. Minu jaoks tundus see kummaline.

Kodus olin juba lapsepõlvest peale harjunud prügi sorteerimisega. Eesti tuttavate hulgast ei saanud mind keegi aidata, kuna nad ei teadnud sorteerimise võimalusest. Siiski leidsin konteinerid ning viisin sinna seda, mida sain sorteerida, sest tahtsin ise anda oma panuse puhta Eesti jaoks, samamoodi nagu ma teen seda ka Šveitsis. Sel ajal tegin tutvust ka ühe Nõukogude Liidu “luksusega”, prügišahtiga, mille kauda saab mugavalt ilma õue minemata prügi konteinerisse visata. See luksus minus küll vaimustust ei tekitanud.

Muidugi saab asja korraldada ka nii, et prügivedav firma võtab enda kanda sorteerimistööd, kuid siis tuleb selle eest maksta. Majandusinimeste sõnadega võib öelda, et sorteerimisteenus ostetakse sisse või mitte.

Kindlasti ei olda selles küsimuses ühel meelel. Eesti võiks ju teha näidised, kuidas pakkuda või kasutada mõlemat varianti. Prügivedav firma võib pakkuda erinevaid teenuseid ja kes soovib sorteerimise osta, maksku see kinni. Samas peab olema võimalik inimesel endal sorteerida. See oleks õige turumajanduslik konkurents. Kui selline süsteem tööle ei hakka, siis võib seda ju muuta.

Euroopas on prügimajandus korraldatud nii ja naa – sõltuvalt riigist. Tihti kohtab segasüsteemi, kus osa prügist sorteerib n-ö prügitootja – kodumajapidamine – ja osa prügist sorteerib vedaja-ladustaja. Mina pidin näiteks õppima ka Saksamaa sorteerimisreegleid, mis erinevad Šveitsi omadest tunduvalt. Kuigi algul oli see võib-olla ebamugav, harjutasin ja harjusin siiski ära. Seega pean oma kogemuse pealt ütlema, et praktilisi küsimusi, mille üle Eestis vaidlus käis ja käib, on võimalik lahendada.

Ent mis võib juhtuda siis, kui prügi üldse ei sorteerita, seda võisime jaanuaris näha televiisorist Itaalia suurlinnas Napolis võetud kaadritelt. Muidugi käis kriitika Napoli juhtumil kõigepealt prügivedajate pihta, kuid tegemist on ka sorteerimisprobleemiga. Nimelt, kui prügi ei sorteerita, siis ei saa seda kuskil ladustada. Või õigemini – saab küll, kuid ilma loata.

See on hea äri Camorrale, Napoli maffiale. Sel mustal jõul pole mitte mingit teist huvi kui võimalikult palju raha teenida. Ökosüsteem ja Itaalia valitsuse või isegi Euroopa Liidu keskkonnaeeskirjad on talle ükskõik. Kui majapidamised prügi ei sorteeri, siis Comorra seda raha eest ka ei tee.

Tagajärjeks on salaprügilad, kus ladustatakse ilma kontrollita kõikvõimalikke asju, muu hulgas ka radioaktiivset prügi, mis on näiteks haiglatest pärit. Pole imestada, et Campaniaks nimetatud Napoli provintsis on sellised haigused nagu leukeemia ning mao- ja soolevähk tunduvalt rohkem levinud kui mujal Itaalias.

Muidugi toob see Napoli prügiäri Camorrale suurt kasumit – nii suurt, et ta võib äritsemise ka seisma panna, nagu see paari kuu eest juhtuski. Vist ei jagu ka enam kohta, kuhu prügi ladustada. Camorra äri on äri investeeringuteta, uue prügila avamine aga maksab. See äri elab ainult tänases hetkes ja perspektiiv puudub. Just prügi osas on aga ettevaatamine ülitähtis. Seega tasub kuulata teadlasi.

Teadlased on arvamusel, et prügi tuleb sorteerida ning selle, mida kasutada ei saa – nn olmejäätmed –, peaks ära põletama. Seega saab prügist energia – elektrivool ja soe vesi majade kütteks. Prügi on igal pool, kuid kütust – gaasi või naftat – peab kusagilt kaugelt kohale tooma. Suur osa olmejäätmetest on ju töödeldud nafta ja seepärast võib seda ka nõnda põletada. Prügilad on selles mõttes kütusereservid nendes kohtades, kus looduses naftat ja looduslikku gaasi ei leidu.

Šveitsis kasutatakse jäätmeid energiatoorainena juba ammu. Praegu on kasutusel 29 jäätmete põletamisjaama, üks neist Zürichi kesklinnas. Kui vanemad mulle seletasid, mis “vabrik” selle kõrge korstna all töötab, siis oli mu esimene küsimus: kas see ei haise?

Ei haise, tänu kaasaegsele tehnoloogiale. Šveitslased on norijad, kuid selle jaama üle pole ma nurisemist kunagi kuulnud. Kõige uuem tehnika lubab isegi heitgaasidest kasvuhoonegaase “välja pesta”. Prügilad on seevastu palju ohtlikumad, sest nendes gaasi tekkimist ei saa nii kergesti kontrollida kui jäätmete-põletamisjaamas, mis on kinnine süsteem. Igal juhul tekivad prügilas dioksiinid, mis on keskkonnale ohtlikud.

Prügi sorteerimine on seega väga mõistlik. On ju rumal hävitada seda, mida saab veel kuidagi kasutada. Samas võib olmejäätmeid ohutult põletada.
Seega võib prügi põletav riik importida vähem energiakandjaid – naftat või gaasi – ja sellega vähendada oma sõltuvust Venemaast.

Print Friendly, PDF & Email