Bussiliiklus enne ja nüüd (1)

Bussiliiklus enne ja nüüd

 

Saaremaa bussiliiklusest on palju juttu olnud kohalikus meedias juba aasta aega. Kas jääme sellest transpordiliigist üldse ilma või liigume häguselt edasi, on teadmatus. Ajalehed on pidevalt selleteemalisi artikleid täis, kus pakutakse inimeste sõidutamiseks erinevaid variante.

Tahetakse välja kuulutada uus riiklik hange, s.t püütakse leida uut vedajat. Räägitakse tohututest dotatsioonidest bussifirmale, mida on aastaid makstud, kuid rahva teenindus ei ole paranenud.

Olen töötanud bussijuhina Nõukogude ajal 38 aastat Kuressaare Autobaasis nr 11. Sel ajal ei olnud bussiliiklusega mingisugust muret, reisijad said veetud ja palka maksti ka. Nüüd, meie uuel iseseisvuse ajal tuleb välja, et bussiliiklust – rahva teenindust – pole võimalik enam korraldada. Siinkohal tahan mainida, et tol korral bussitransport oli riigi omanduses, ei olnud mingisugust muret bussi tagavaraosade ja kütuse osas, kõik oli nagu paigas.

Bussiettevõtted, lennutransport, rongi- ja praamiliiklus peaksid olema riigi omanduses, sest transport on riigi suured veresooned, mis on tema doteerida ja ülal pidada. Kui bussiettevõtte insenertehniline kaader ei tule oma riiklike ülesannetega toime, ei suuda oma ülesannet täita, siis tuleb see juhtkond välja vahetada.

Bussi-transport (veondus) on väga raske ettevõtmine, et kulude ja tuludega välja tulla ning jääda vee peale püsima – see on suur ja mahukas töö. Selleks peavad firmal olema garaažid, remondiruumid, insenertehniline kaader ja lukksepad. Peavad olema bussi seest ja väljast pesija ning sadulsepp (tihti lõigati bussiistmed katki, mida tean enda kogemuste põhjal).

Töökojas peavad olema diiselmootorite diagnostikaseadmed ning tehniline töötaja – õppinud mees. Diiselmootorite kütteseadmed on väga kallid – neid tuleb tihti kontrollida, et mootor vähem kütust tarvitaks. Samuti peab olema keevituspost, treimistsehh ja rehvipost. Ilma nende seadmete ja ruumide olemasoluta pole võimalik bussifirmal eksisteerida.

Praegune GOBus ostis ära Neomobile bussifirma, mis samuti ei suutnud vee peal püsida… Kuna Neomobile emafirma asus Soomes, siis sealt toodi Saaremaale läbisõidetud bussid (vanaraud), mis tarvitasid väga palju kütust ja vajasid palju remonti. Bussi kaal on 11 tonni ja pikkus 13 meetrit, istekohti 57, mootori võimsus 303 hobujõudu, mis tarvitab kütust 30 liitrit/100 km. Kas selliste bussidega tahetakse saare rahvast teenindada? See on absurd. Sellist kütusekulu ei jõua keegi doteerida.

Jälgisin bussiliini Aste–Kaarma. Sellisesse bussi läks 10 sõitjat ja tagasi sõites oli 2. Siin võib öelda, et bussijuhi kassa oli ~100 krooni, kuid sellest ei jätku mootori küttekuluks ja juhi palgaks.

Bussifirma, kes tahab eksisteerida Saaremaal, väikese mereriigi tingimustes, peab omama ka ökonoomseid väiksemaid sõidukeid, mis vajadusel sõidavad liinile, kus rahvast vähem. Nendest väiksematest bussidest oli juba kohalikus lehes juttu.

Meie saare sõitjaskond on tunduvalt vähenenud, sest rahvast on maal väheks jäänud. Kui kuskil korsten suitseb, siis seal on noored ja sõiduauto õues, bussiga sõitjaid on vähe.

Bussifirma, kes siin teenindama hakkab, olgu ta kodumaine või rahvusvaheline, saare tingimustes ta ikkagi läbi ei löö, doteerimine on ilmtingimata vajalik.

Pakun siin omalt poolt välja ainult ühe variandi.

Meie riigimehed! Istuge GOBusi firma juhtidega ümmarguse laua taha ja pidage nõu, kuidas edasi minna. GOBusil on kõik vedaja võimalused olemas. Ei mingit uut riigihanget ega uue vedaja otsimist, neid pole olemas. Mis puutub 30 aastat tagasi tehtud liinidesse, siis loomulikult tuleb liinivõrk üle vaadata. Bussides, mis sõidavad linnadevahelistel liinidel (Kuressaare–Tallinn ja Kuressaare–Tartu), on istekohad sajaprotsendiliselt täidetud, bussifirma tuleb rahadega välja.

“Eestis ei esinda bussiettevõte mitte riigi, vaid omaenda isiklikke huve,” ütleb ajaloolane ja ajakirjanik Šveitsist Kaspar Näf ajalehes Oma Saar. Kui eelmise sügise streigiähvarduste ajal sattusin artiklite kommentaare lugema, jäi mulje, et riik, eesotsas majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumiga, ei tea ega suuda kontrollida, kuhu ta oma raha investeerib.

Veel paar sõna kütuse kokkuhoiust, mis oleneb bussijuhist. Tuleb tänada juhti, kes oskab sõita vähese kütusega. See sõltub sõidumaneerist – see on kohalt liikumine, pidurdamine, inertsi ärakasutamine jne. Firmajuhid, valige endale targa peaga bussijuhte! Nõukogude ajal maksti ka kütuse kokkuhoiu eest preemiaid. Kas seda praegu ka tehakse? Kõige rohkem raha läheb praegu kütusesse, mille hinnad tõusevad kogu aeg.

Kohalikus lehes oli veel juttu sellise pealkirja all: “Kuressaare linnaliinid võivad märtsis seiskuda”. See on muidugi suur jama, kuidas rahvas seda võtab. Täituvust muidugi ei ole, bussid sõidavad 1-2 reisijaga. Kui kohalik maavalitsus seda ei doteeri, on muidugi nende liinide teenindamise lõpp.

Maavalitsusel tuleb linnaliinid läbi vaadata, sest need on eksisteerinud ligi 50 aastat. Selle ajaga on elu meie linnas palju muutunud. Siin ainult omalt poolt pakuks välja ühte bussiliini, mis peaks jääma kasutusse: haigla–Tuulte Roos–Kuressaare gümnaasium–Kudjape surnuaed, kuid siin on veel lahtisi otsi ja palju mõtlemist. Isiklike sõiduautode arv on tohutult tõusnud, need ei mahu varsti meie väikesesse linna ära.

Roomassaare sadam on sõidukeid paksult täis, sest sõidud tehakse kõik isiklike autodega. Mis puutub lennuvälja linnaliini, siis nõukaaja alguses oli lennujaama dispetšeri käsutuses bussifirma buss, mis sõitis maanduvatele lennukitele vastu.

Lõpetuseks ei tahtnud ma kui staažikas bussijuht selle kirjutisega oma saba tõsta, vaid tahtsin edasi anda oma kogemused ja teadmised vanast heast bussiliikluse korraldusest ning juhtida riigimeeste mõtteviisi teisele lainele, mis tooks tulu meie rahvale. Siinjuures tahaks veel tänada minu kunagist autobussipargi direktorit Karli Valti ja peainsener Arne Brokmanni, kes praegu meie linnas töötavad ka juhtivatel kohtadel. Neile soovin tugevat tervist ja jaksu!

Print Friendly, PDF & Email