Saaremaal alles aasta hiljem

Saaremaal alles aasta hiljem

 

Pildil on jäädvustatud praeguse Kuressaare vanalinna kooli võimla. Tõenäoliselt on just see koht, kus 1919. aasta 24. veebruaril, kohe pärast Saaremaa mässu mahasurumist, loeti Kuressaares (ja arvatavasti ka kogu Saare maakonnas) esmakordselt laiema avalikkuse ees ette Eesti iseseisvuse manifest.
Tähendab, siin, Saaremaal kordus sündmus, mis Tallinnas oli aset leidnud juba aasta varem.

Väljavõte leitnant Klaari1 raportist, milles antakse aru Saaremaa mässu mahasurumisest 1919. aasta veebruaris:
24. veebruar [1919]. Eesti vabariigi iseseisvuse kuulutuse päev. Linnas [Kuressaares] oli kõik vaikne. Olid ka mõned Eesti lipud lehvimas. Kell 11 läksin Luteri usu kiriku, arvates, et seal jumalateenistus on. Õpetaja Blosfeldt jumalateenistust ei pidanud, selle peale vaatamata, et mina 23-mal maakonnavalitsusele käsu andsin pühitseda 24-dat veebruari. Läksin Greeka-Katoliku kiriku. Seal oli jumalateenistus. Preester palus ka Eesti vabariigi eest. Kell 16 jõudis Kihelkonnast väesalk tagasi, omaga 15 vangi ühes tuues. Vangide hulgas oli ka Hellamaa ülemjuhataja ltn. Jõgi2. Kokkupõrkamisi neil teel ei olnud. Kihelkonnas asutasid kaitseliidu ja korjasid püssid kahtlastelt ära. Sõrvest sain teate, et seal oleval sõjaväel vaenlasega kokkupõrkamisi ei olnud. Kaitseliit on jälle jalule seatud. Kell 18 oli kuressaarlastel gümnaasiumi3 võimlemise saalis pidu. Õpetaja Rahamägi4 luges Eesti iseseisvuse manifesti ette, mille järel muusikakoor Eesti hümni mängis. Igas kõnes tuletati valitsust meelde, kes kuressaarlasi surma suust päästis5. Pidulisi olla igast seltskonnast – olla esimene sarnane nähtus Kuressaares6.

Allikas: Johan Pitka “Minu mälestused Suure ilmasõja algusest Eesti vabadussõja lõpuni”, Tallinn, Olion, 1993.
Sama dokument on ära toodud ka raamatus “Saaremaa ülestõus 1919”, Tallinn, Eesti Raamat, 1988.

 

1 Jaan Klaar (1889–1943), kaitseväelane, sündis Muhu-Suure vallas, lõpetas Paldiski merekooli, osales Vene armee ridades I maailmasõjas, Eesti Vabadussõjas oli “Lembitu” komandör; 1919. aastal juhtis Saaremaa mässu vaigistamist.

2 Gustav Jõgi (1895–1919), alamleitnant, Kärla valla Kaitseliidu ülem, kes ühines Saaremaa mässust osavõtjatega. Välikohtu otsusega mõisteti ta mässukatses osalemise eest surma, otsus viidi täide 28. veebruaril 1919. aastal. Enne seda aga kisti surmamõistetu õlult pagunid ja ta alandati taas reameheks. Nõukogude ajal kandis praegune Uus-Roomassaare tänav Gustav Jõgi nime.

3 Pikal tänaval asuv praegune Kuressaare vanalinna kool.

4 Hugo Bernhard Rahamägi (1886–1942), kiriku- ja haridustegelane. Pärast Vabadussõda oli Tartu ülikooli usuteaduskonna dekaan, teoloogiadoktor; 1924–1925 haridusminister, 1934–1939 Eesti evangeelse luterliku kiriku piiskop.

5 Tõenäoliselt on raporti koostaja leitnant Klaar püüdnud siin rõhutada, et Kuressaare elanikud püüdsid pärast Saaremaa mässu mahasurumist valitsusele igati lojaalsed olla. Surmaohtu olevat aga Klaari arvates Kuressaare elanikud seadnud need, kes võtsid osa Saaremaa mässust.

6 Saaremaa muuseumi direktor Endel Püüa ütles kommentaariks, et Eesti iseseisvuse manifest võidi Saaremaal tõepoolest esimest korda ette lugeda tookordse gümnaasiumi võimlas peetud rahvakoosolekul.
Samas ei välistanud ta siiski võimalust, et paar kuud varem oli Kuressaares toimunud veel üks koosolek, kus kohalolijatele võidi tutvustada ka iseseisvuse manifesti.

Nimelt kogunes pärast Saksamaa kaotust ja okupatsioonivõimu lõppu 1918. aasta 20.–22. novembril praeguses piirivalvehoones Saaremaa maanõukogu esimene koosolek. Praegu teadaolevail andmeil oli viieteistkümnest maanõukogu liikmest kohal üheksa.

Endel Püüa sõnul osales sel koosolekul veel teisigi inimesi ja võis juhtuda, et kohalolnuile tutvustati ka Eesti iseseisvuse manifesti. Täiesti kindel on aga, et mainitud koosolekul kasutati 1918. aastal esimest korda Kuressaares ja vist üldse Saaremaal sini-must-valget rahvuslippu, mis olevat olnud sakslastele eriti vastumeelt.

Asi läinud isegi nii kaugele, et Saksa okupatsiooni aegne sõjaväekuberner kindralleitnant von Balck olevat eestlastel soovitanud lipu avalikust kohast maha võtta – vastasel korral – nii väitnud von Balck – olevat oht, et Saksa sõdurid selle vägivaldselt maha kisuvad…

Print Friendly, PDF & Email