Laenatud kingadega presidenti tervitamas

Laenatud kingadega presidenti tervitamas

 

“Tervitan Teid, härra president Muhu noorkotkaste ja kodutütarde nimel ja palun vastu võtta need lilled!” ütles kodutütar Elli Lukas 20. augustil 1939 Kuivastus.
“Ma ei mäleta, kes need sõnad mulle selgeks õpetas,” tunnistas nüüd juba 55 aastat Veskise nime kandev vanaproua, kes hiljuti tähistas oma 80. sünnipäeva ning kelle Oma Saar õnneliku juhuse tõttu üles leidis.

“Eks ma olin selline erk laps, kellele meeldis esineda, ja kuna ma elasin Kuivastus, oli see kindlasti õnnelik juhus, et mind presidendile lilli viima saadeti,” meenutas kunagine väike kodutütar, toonane Simuste algkooli 3. klassi tirts, kelle lilleandmisest kirjutasid vaat et kõik riigi ajalehed.

“Kui minu vanematele teatati, läks meil kodus küll kerge mure lahti, sest olin parajasti sel suvel hirmsasti kasvama hakanud ja kõik riided olid väikeseks jäänud. Et mu ema oli aga õppinud rätsep, sai vormi veel valmis, aga kingad läksid mul vaid varba otsa ning kes see siis enne kooli oli mõelnud uusi kingi osta,” jutustas Elli Veskis. Nii juhtuski, et kingad laenati Kessulaiul elavalt sõbrannalt, sest kellelgi polnud ju aega Kuressaarde poodi sõita.

“Mäletan, et oli väga ilus ja päikesepaisteline päev, presidenti oli vastu võtma tulnud suur rahvahulk, Muhu nänned olid selga pannud rahvariided, kõik olid elevil ja rõõmsad. Tähtsatest tegelastest ei tea ma midagi, aga oli väga pidulik moment, kui presidendi auriku Meripoeg sildumisest teatasid fanfaarid,” meenutas toonane väike kangelane, kes nüüd, aastakümneid hiljem kinnitab, et ta oma tähtsat ülesannet sugugi ei peljanud ning sai sellega ka ilusasti hakkama.

“Kahe nädala pärast tuli aga minu nimele isiklikult pakk. Avasin selle suure õhinaga ning seal oli väga ilus kommikarp, lumivalge, ääres pits ning Kadrioru lossi pilt oli peal. Karbis olid assortiikommid, sellised iseäralikud, loomakujulised. Ja pakis oli raamat, mis rääkis Konstantin Pätsist.

Olin siis väga lugemishimuline tüdruk ja teadsin presidendi elulugu, tema vendade ja õdede nimesid lausa peast,” rääkis vanaproua Elli teda ees oodanud üllatusest, lisades, et raamat oli tal veel kaua alles, kuid keeruliste aegade tõttu pidi seda kodus peitma ning mingil ajal sai see nii ära peidetud, et enam ei leidnudki üles. “Kahju, et see kaduma läks, aga alguses oli tast ikka rõõm väga suur,” sõnas eakas daam.

Print Friendly, PDF & Email