Iseseisvuse hind

31. jaanuaril 1919 peeti Paju mõisa juures Valgamaal Vabadussõja kuulus Paju lahing, milles leitnant Julius Kuperjanovi eestlastest partisanid koos soomlastest vabatahtlikega – kokku 700 meest – said jagu 1200 punasest Läti kütist. Lahing kestis kogu päeva ning alles hämarikus pandi asjale punkt ägeda ja raevuka käsitsivõitlusega.

Oma hulljulguse ja vaprusega legendaarseks saanud kooliõpetaja haridusega 23-aastane leitnant Julius Kuperjanov sai surmavalt haavata selle lahingu esimestel tundidel ning suri paar päeva hiljem Tartu haiglas haavadesse ja verekaotusse.

Selle surmaga sündis Eesti iseolemise eest võitlemise üks kõige kestvamaid sümboleid, nii et Kuperjanov haudki sai jätkuvaks mureks ja peavaluks meid läbi sotsialismi-aja jälgivatele ja valvavatele nõukogu organitele.

Julius Kuperjanovi halastajaõest abikaasa Alice pidas pühaks seda, mille eest tema mees oli elu andnud. Temast sai toimekas osaleja Kaitseliidu naisaktiivis.

Ning 14. juuni varavalges 1941 trampisid võõrast keelt kõnelevate soldatite kirsasaapad temagi koduukse taga Tartus – esimese suurküüditamise ohvrina viidi ta kurikuulsasse Sosva laagrisse Sverdlovski oblastis. 17. juuli hommikul 1942 lasti Julius Kuperjanovi abikaasa Alice maha koos Ebba Sarali, Salme Noore, Alviine Rüütliga – kõik süüdistatuna kurikuulsa 58. paragrahvi ebardlikus sõnastuses kui kodumaa reeturid ja nõukogudevastase meelestatuse kandjad.

Nüüd, kus ajaloo jälgimadki saladused lõplikult avanevad ja täpsustuvad dokumentide kuivkeelses julmuses, saame omil silmil lugeda neid nn põhjendusi ja õigustusi, mille alusel sundküüditamist ja repressioone teostati. On imelik ja kahetsusväärne, et mõnigi inimene veel tänagi peab suuremal või vähemalt määral vettpidavaks ning n-ö ajaloolises konkreetsuses isegi õigustatuks “nõukogudevastase, natsionalistliku kriminaalse elemendi” sürjamist, pagendamist, väljasaatmist ja hukkamist.

Ikka veel, üle poole sajandi hiljem, pole paljudelgi ennekõike vene keeles kirjutavatel häda-ajaloolastel ausust sõnastada selgesti ja ühemõtteliselt, et nii 1941 kui ka 1949 saadeti Eestimaalt armu ja halastuseta virelema, nälgima või surema nimelt need naised ja mehed, kes kõige meeleheitlikumalt ja kõige suuremas südametruuduses armastasid oma maad, kultuuri ja rahvuslikku iseolemist.

Tervenisti 17 aastat oleme nüüd jälle võinud kogeda suveräänsuse tähendust. 50 aastat sundaega ei kustutanud ajaloolist mälu, küll aga ähmastasid paari sugupõlve jaoks kõige üleelatu konkreetsust. Mitte kunagi varem ei ole Eestimaal sedavõrd põhjalikult, intensiivse ja laia osavõtmisega kõneldud-kirjutatud ajaloost, kui viimastel aastatel. Selles teinekord kiivas ja isiklikukski muutuvas võitluses vormistub iseseisvuse hind.

Aumärke on juba palju jagatud, aga aumärgita jääb rahvas tervikuna, see aluste alus, suurim tegija ja suurim kannataja, see ainumas, kes on pikem kui üks inimelu, ning just seetõttu iseolemise kandja läbi aastasadade.
Kui paljusid küll peale järgnevate kandkem oma tänumeeles.

Jüriööl ülestõusnud. Tasuja. Mahtra mehed. 1905. aasta mõisapõletajad. 1. detsembri mässu meelekindlad nurjajad. Vabadussõjas langenud koolipoisid. Tööpataljonides nälga surnud tugevad ja terved eesti maapoisid. Metsavennad. Eesti pagulased Rootsis, Kanadas, Ameerikas, Austraalias. Eesti looduse kaitsjad, Jaan Eilarti innukad õhutused. VIII pleenumi ohvrid. Paul-Eerik, kellelt 18 aastat järjepuhku ei avaldatud ainumastki rida. Jüri Kukk, Gustav Ernesaks. Jne. Jne. Jne.

See loetelu on mittetäielik ja tinglik, pigem emotsionaalne kui analüütiline. Ometigi peame me igaüks seda nimekirja täiendama ja täpsustama, andes austust kõigile, kelle “nimed marmortahvlil”.

Iseseisvus on meie rahvuslik uhkus ja meie kõigi rahvuslik vastutus. Aeg-ajalt tsiteeritaakse Prantsuse kuninga Louis XIV sõnu 17. sajandist: “Riik – see olen mina!”

Igas inimeses ju tõepoolest – piltlikumalt öeldes – elab üks sisemine ja suveräänne väike oma riik. Aga meie pühimas hingelises suhtes selle maa ja mullaga, mille nimi on Eesti, antagu meile jätkuvasti siirasti, härdasti, kuid ennekõike meelekindlasti sõnastada:
“Riik – see oleme meie!”

Ülo Tuulik

Print Friendly, PDF & Email