Ajakirjanik arvab: Minu riik

Võõramaa inimestel on kombeks oma kodumaad nimetada “minu riik”. Selline asi tundub keeleoskajale eestimaalasele natuke suurustlev või ülbe. Samamoodi nagu nii mõnegi kultuuri oma riigi kummardamine. “No kuhu see siis kõlbab, kui sul on seljas särk kirjaga EESTI. Lameduse tipp.” Selline on suhtumine.

Ma ei saa aru inimestest, kes ütlevad avalikult leheveergudel, et neil on poogen, mis Eesti riigis toimub või on tal sünnipäev või mitte. Kui ausalt mõelda, siis on see ju täiesti veider. Inimene elab oma riigis, omab rahvust, keelt ja mida kõike veel. Ning ütleb, et tal on ükskõik. Kuidas saab olla ükskõik elust, mille sees sa oled?

Ei ole vist vaja olla ultraisamaaline, et leida endas tahtmine minna veebruarikuises linnas, kus lipud lehvivad, keskväljakule. Kuulata kõnesid, võtta austuse märgiks müts peast ja laulda hümni. Valjusti. Oma riigi auks.
Mul on uhke tunne, kui näen linnas lehvimas lippe. Oma riigi lippe. Terve tänav on neid täis. Tuul sasib kolmevärvilist plagu ja vahel tundub, nagu lipp naerataks. Rõõmust. Et täna on tema päev.

Räägitakse, et me sureme varsti välja. Kõigepealt riigina ja siis rahvusena. Võimalik. Aga ehk saame midagi selle vastu siiski ette võtta. Näiteks tunda huvi, kuidas Eestil läheb. Või ärgata üks päev aastas üles tundega, et minu riigil on täna sünnipäev.

Print Friendly, PDF & Email