Veel prügist ja prügikollidest (2)

Tiit Kändler arutleb 25. jaanuari Oma Saares vägagi loogiliselt ja põhjendatult meie aktuaalseima päevaprobleemi, jäätmete sortimise üle. Ning teeb puust ette ja värvib punaseks: nõndaviisi, nagu praegu üritatakse, seda probleemi lõpuni lahendatud ei saa. Tavakodaniku võib ju hirmutamise ja trahvidega ettenähtud korra alla enam-vähem painutada, ent ometi jääb kuskilt kõrvalt või nurgast midagi ripakile, korralikult lõpuni tegemata.

Küllap on Kändleril õigus, et me kõik ei taha prügikollideks hakata. Me elame turumajanduslikus ühiskonnas. Turu, raha, ettevõtluse imettegevasse rolli (seaduse imevõimu kõrval) uskus ilmselt ka minister Tamkivi – nii võib ta väljaütlemistest aru saada. Tegelikult saab see tänases kontekstis tähendada vaid üht: tuleb luua tingimused, et inimestel (ka ettevõtetel) oleks võimalus valida. Kas teed ise või teeb keegi teine ja sina maksad.

Katsuks nüüd Kändleri moodi reaalselt, kaks jalga maa peal, edasi mõelda.
Kus on need jõudsad sorteerimisliinid, mis kõik meie toodetud prügitonnid läbi jahvataksid enam-vähem normaalse hinnaga? Tallinnas pidada midagi olema. Miskipärast nüüd, kui prügiprobleem nii aktuaalne, pole sellest kippu ega kõppu kuulda. Mõnel pool mujalgi natuke liigutatavat. Esialgu on see kõik köömes Eestimaa ohtrate prügitonnide kõrval.

Kui sorteerimine kord siiski ära korraldatakse, on seegi vaid lahenduse edasilükkamine. Sest prügilad jäävad ja kasvavad. Tõsi küll, kasvavad aeglasemalt kui seni. Aga võib-olla ka mitte, sest nüüd korjatakse ka hajusalt elavate maainimeste prügi kokku, varem seda ei tehtud.
Vahest tuleks siiski mõelda prügi likvideerimisele, ärapõletamisele?

Väheneks sorteerimise vajadus, lisaväärtusena saaks soojust. Kunagi sellest Tallinna külje all kõneldigi. Praegu jälle – ei kippu ega kõppu.
Mitmel pool plaanitakse nn koostootmisjaamu, kus elektrienergiat ja soojust koos toodetakse. Kas ei saaks või koguni peaks sellega ühenduses läbi mõtlema ka prügi põletamise probleemi? Muuhulgas ka Kuressaares, kus asjade uutmoodi korraldamist plaanitakse. Ei ole ju sugugi normaalne, et
saarte pealt prügi praamiga üle väina vedama hakatakse, olgu see siis kuitahes sorteeritud ja tihendatud.

Nende strateegiliste probleemide kõrval on korraldajad jännis ka väiksemate asjadega. Küll ei jätku konteinereid, küll ei tühjendata neid piisava sagedusega, küll ei ole jõutud või osatud teavitada prügiärastamise korda ja võimalusi. Rääkimata sellest, kuidas paika panna need, kes teadlikult eiravad kehtestatud korda.

Kui kõike ülalöeldut ja mujal kurdetut arvesse võtta, saab teha vaid ühe järelduse: üleminek uuele korrale on sisuliselt ette valmistamata. Sellest annavad tunnistust ka mõni päev pärast Kändleri kirjutist Oma Saares ilmunud sõnumid: “Riik täpsustab pakendiseadust”, “Keskkonnainspektsioon avastas jäätmeringluses mitmeid puudusi”. Viimasest loeme muuhulgas, et alles nüüd saadeti omavalitsustele ringkiri, “selgitades nende rolli olmejäätmete sortimise, veo ja taaskasutamise korraldamises, samuti nende õigust nõuda taaskasutusorganisatsioonidelt elanike jaoks mugava kogumissüsteemi loomist”. Eks see ole meie õhkõrna riigi õhuksuse/õheduse tulemus. Riik, ministee-rium(id) ei pea midagi tegema, turg pangu asjad paika.

Tuleks uue korra rakendamine esialgu edasi lükata, vähemalt põhiosas. Näikse, et paberi ja igasugu pudelite (ka muu seesuguse taara) eraldamise on prügi tekitajad üsna kenasti omaks võtnud. Võikski siis selle osa uut moodi töösse jätta. Põhiosas aga töötagu ministeerium probleem läbi, kavandagu ja valmistagu ette reaalsed toimingud ja tähtajad. Kui siis kõik korralikult ette valmistatud, vajalik teave kõigi prügi tekitajateni viidud, ongi õige aeg uuele korrale üle minna.

Print Friendly, PDF & Email