Muhu Puidukoda – Eesti suurim omalaadsete hulgas (1)

Muhu Puidukoda – Eesti suurim omalaadsete hulgas

 

OÜ Muhu Puidukoda sündis 1991. aastal, kui Ain Kollo ja Rene Kipper Nautses viimase kodus esimesed võinoad tegid. 1993 seati end Piiril sisse juba suuremas ruumis ja Rootsi tellijale, tänu kellele ka lintlihvija ja lintsaag saadi, hakati tooteid juba rohkem valmistama – tosinkonda erinevat tooteartiklit tuli igaüht teha tuhat, mis oli tolle aja kohta päris palju.

Ka see suurendas tootmist, et tellimine polnud enam hooajaline, vaid muutus aastaringseks. Nüüdseks on aga jõukust nii palju juurde tulnud, et Liival osteti hoone, kus kaasosanik Rene Kipper Muhu restorani peab.
Päris alguses käis asi aga nii: “Õhtul kell 10 saime kokku, tegime mõned noad, siis korjasime nädalatöö punti ja viisime müüki Muhu muuseumi, kus turistid need ära ostsid,” meenutab Ain ja lisab, et ega seda küll palju olnud, aga ju siis sellest rahast tol ajal piisas. Õpetust polnud kelleltki küsida – ise sai katsetatud ja kui hukka läks, uuesti proovitud.

Kaksteist aastat tsaariaegses viljaaidas

Ettevõtmise laienedes koliti 1996. aasta algul praegusesse hoonesse, 1896. aastal ehitatud tsaariaegsesse viljaaita, mida vallalt renditakse. Kolhoosiajal oli siin korralik veinivillimisliin, tehti mahla, konserve jm. Muhu veini silte on majas praegugi alles.

Kolmandik hoonest on klubi, kus vanasti koos käidi ja filme vaadati, kino näidatakse siin ka praegu igal reedel ja noortel on siis hea võimalus ennast näitamas käia, nagu Ain ütleb.

Olgu siinkohal ka öeldud, et esmakordselt siia sattunule ei hakka silma puiduga tegelevatele firmadele muidu nii iseloomulikud puuprahihunnikud ega siin-seal maas vedelevaid pinnaribasid. Ain ise arvab siiski, et ega kord veel ideaalne ole, aga kevadel tahetakse territooriumile ring peale teha, et kõik saaks täiesti puhtaks.

Köögitarbed ja saunariistad on põhitoodang

Toodang kasvas järsult aastal 1997, kui Skandinaaviamaadest uusi tellijaid juurde tuli ja ka vanad tellijad Aini sõnul kõvasti elavnesid.

“Toodangu maht kasvas pea kümme korda. Eks kõrgperiood jäägi ajavahemikku 1997–2002,” räägib Ain. Põhjus, miks just Rootsist ja Soomest tellijaid tuli, on lihtne – seal kadakaid maha võtta ei tohi. Ka Muhus oli algul sellega probleeme – keskkonnateenistusest käidi kontrollimas ja paaril korral tuli ka trahvi maksta. Nüüd on selles osas rahulikum.

“Kadakaga on selline lugu, et ta pole nagu puu ega põõsas. Kui ta metsamaal kasvab, siis oleks nagu puu. Karjamaal ta puu ei ole. Kui aga ei ole metsamaa, siis ei saa ka raieluba võtta. Tegelikult on Saaremaa kadaka pealekasvamise maht kordades suurem, kui ära tarvitatakse,” arutleb Ain. Aastaid tagasi sai kadakat nii palju varutud, et juba viis aastat on vaja olnud vaid vähesel määral juurde osta. Kadaka kuivamise aeg on suhteliselt pikk – toll aastas.

Erinevate tooteartiklite tellimise kohta räägib Ain, et tihtipeale tuleb klient ja ütleb: “Mul on vaja sellist võinuga või lusikat, aga ärge täpselt niisugust tehke – tehke teistmoodi.” Enamasti ei meeldi kas suurus või mõni kumerus. Ainult üks võinuga on aastatega jäänud täpselt samasuguseks, nagu oli. Ja pannilabidas, mida algselt just Muhu Puidukojas valmistama hakati ja mida nüüd üle Eesti mitmed puiduettevõtted toodavad.

Ümber on aga saanud suurte võinugade tegemise aeg. Kui alguses peale kadaka muud puitu ei kasutatud, siis nüüd tehakse tooteid ka kasest, lepast, tammest, kirsi- ja pähklipuust. Ja nõnda valmivadki tassid, topsikuid, lõikelauad, võinoad jpm.

Vaid üks mees ei tegele nn vidinate tootmisega – tema tööks on akende ja uste valmistamine.

Konkurendid

Konkurentsi kohta arvab Ain, et ega seda Saare maakonnas eriti tunnetagi, sest suurem aid lusikate ja kulpide valmistajaid õieti pole. “Kui on vaja, ostame võinuge näiteks Läänemaalt sisse, kus on viimastel aegadel juurde tulnud palju uusi tegijaid. Kuna me treimisega ei tegele, siis ostame ka neid tooteid sisse. Ega klienti huvitagi mööda Eestit otsimine, kust kauba kätte saaks, tema jaoks on peatähtis, et asi oleks kvaliteetne,” põhjendab Ain.

Muhu Puidukoda peab Ain selles valdkonnas üldse Eesti suurimaks, kuna tavaliselt on niisuguses ettevõttes tööl vaid inimest 5–6. Siinses puidukojas oli kunagi töötajaid, kes kõik ümberkaudsed elanikud, palgalehel koguni üle kolmekümne. Aga siis tehti ka kuute erinevat tooteartiklit kokku ligi 60 000 tükki kuus. Nüüdseks on puidukojas ametis 19 naist-meest.

Nõudluse vähenemise paneb Ain selle arvele, et suurem mood on ehk mööda saanud. “On ka teisi tegijaid juurde tulnud ja kindlasti mõjutab Hiina oma pulkadega… Ka Hiina oskab puulusikaid teha, ja väga odavalt ja massiliselt,” loetleb Ain põhjuseid.

Käive on väike

Küsimusele käibe kohta vastab Ain naerdes: “Käive on väike.” Ja ega rohkem tahagi firmajuht sel teemal kõnelda.

Mis puutub töötasusse ja selle võrdlusse Eesti keskmise palgaga, küsib Ain – mis asi see keskmine palk tegelikult on? Ja vastab ise, et Eesti keskmisele palgale jäädakse veidi alla.

Ka selliseid mõtteid on Ain heietanud, et jätaks selle tegevuse sinnapaika. Põhjus pole niivõrd kehvemates või paremates aegades, kuivõrd selles, et seda tööd on 37-aastane mees teinud juba pikki aastaid. Oma lemmikasja Ain välja pakkuda ei oskagi – iga uus asi on huvitav ja pigem pakub hingele rohkem just uue toote väljamõtlemise protsess.

Turistidest vaimustuses ei ole

Kuigi osake sissetulekust sõltub ka turistidest, ei ole Ain neist eriti vaimustunud. See käib muidugi selle kohta, kui mõni grupp suisa puidukotta tuleb. “Kui 40 soomlast bussiga siia satub, on puidukojas täielik kaos,” naerab Ain. Tahetakse muidugi ka osta, aga ruum seda ei võimalda. Nii et vaatamisväärsusena ei ole Ain puidukoda seetõttu ka reklaaminud.
Muhu Puidukoja tooteid saab osta Liival suveniiripoest, kus müüb oma tooteid ka kohalik käsitööselts Oad ja Eed.

Puidukojas turistil tegelikult üht-teist siiski vaadata on. Väikeses eesruumis on seintele välja pandud ajaloolised tööriistad: höövlid, oherdid, vinklid, saed, pitskruvid jpm.

Ja eks praegusedki tooted kanna endas edasi esiisade töövaimu.

Print Friendly, PDF & Email