Loodusteaduse au sisse tõstmise kava

Loodusteaduse au sisse tõstmise kava

 

Käes on aasta 2008, 21. sajand on kulgenud paraja jupi oma teest. Eesti jaoks on hulk ronge juba pöördumatult läinud, teine osa ronge on just-just jaamast väljumas ning kolmas osa alles saabumata.

Kõnealuse teema – loodusteaduse taastamine Eestis – juured on 20. sajandis, ajalõigus, kus mõned selle teaduse harud olid juba tekkinud ja teised just-just tekkimas. Ajalõigus, kus oli tekkimas ka loodusteaduse väärtustamise traditsioon siinsel maalapil.

Kahjuks kõik see hävis 1990-ndate lausmoraalituse perioodil. Selle perioodi vilju maitseb kohalik ühiskond veel kaua-kaua. Ent kuidas arusaadavalt kirjeldada kõiki neid vilju, mida ühiskonna teadusvaenulikkuse tõttu pole võimalik näha?

Kas tänapäeva Eestis on üldse võimalik loodusteadust taastada? Kas on üldse mõtet sellel teemal rääkida-kirjutada? Ega suurt mõtet vist küll ei ole. Üht-teist olemasolevast olukorrast teada anda on aga alati mõtet. Järgnevas esitan tegevuskava kodumaise loomastikuteaduse taastamiseks eelseisva kolme aasta jooksul (2008–2010). Pikemaks perioodiks pole kava mõtet koostada, sest juba selle aja jooksul ilmneb, kas ühiskonnas või riigis on üldse tekkinud huvi kava ellu viia.

Trepiaste nr 1

Praegu (ja kõik eelnenud 15 aastat) on loomastikuteadustes niisugune olukord, et ühiskonnas ja riigis puuduvad vajalikud struktuurid, kus oma töötulemuste poolest tuntud loodusteadlased saaksid jätkata oma panuse andmist ühiskonnale – seda nii kohalikus mõttes kui laiemaltki. Siit tuleb esimene aste loodusteaduse taastamise teel, trepiaste nr 1: luua sellised struktuurid.

Trepiaste nr 2

1996. aastal ühiskonna ja riigi poolt hävingule määratud unikaalsed teaduskogud (sh kohaliku ajaloo suurim pisiimetajate kogu) on siiani toetuseta nii riigi kui ka ühiskonna poolt. Leidmata toetust teadusvaenulikus kohalikus ruumis, käivad praegu läbirääkimised nende kogude viimiseks välismaale, kus neist huvitatud ollakse. Nõnda on juba väga vähe aega jäänud selleks, et kohalik ühiskond või riik saaks anda selle unikaalse väärtuse puhul omapoolse panuse.

Kui kogud on ära läinud, siis on kõik appikarjed jäänud hiljaks – Eesti on jäänud ilma loomastikuteaduse alusest ning sellega ühtlasi ka loomastikualase hariduse alusest. Siit tuleb teine aste loodusteaduse taastamise teel, trepiaste nr 2: toetada unikaalseid loomastikuteaduse kogusid kõigis vajalikes lõikudes.

Trepiaste nr 3

Alates aastast 1993 puuduvad olulistel loomastikuteadlastel tööks vajalikud elementaarsed tingimused; selle tulemusel on vastav teadus Eestis jagunenud kaheks: rahal põhinev teadus (RPT) ja huvil põhinev teadus (HPT).

Asjatundjate analüüsid näitavad, et esimene teadussuund on küll võimeline igal aastal, kuul ja päeval kulutama ühiskonna ressursse, kuid loomastikuteaduse olulistes lõikudes (nagu fauna analüüs, uute liikide tõestamine Eestis, paljude kaitset vajavate liikide seisundi hindamine jm) see tulemusi anda ei suuda. Tulemusi annab hoopis teine, huvil põhinev suund – kellel pole ei ressursse ega moraalset õigust, et oma töötulemusi turundusel põhinevas ühiskonnas ja riigis tasuta levitada.

Praegu on koostamisel mahukate loomastiku-uuringute kokkuvõtted. Kuid ei Eesti riik ega kohalik ühiskond saa neid tulemusi kasutada, sest ta pole andnud oma turumajanduslikku panust nende unikaalsete tööde teostamisse. Piltlikult öeldes: poodi minnes tuleb saia eest maksta saia hinda. Kui maksta näiteks veerand saia hinnast, siis pole võimalik saada müüjalt tervet saia. Selline on paraku turumajandusel põhineva ühiskonna mudel.

Küll saab esitada ühiskonnale või riigile ARVE tehtud tööde kulude kohta. Selle arve tasumise järel tekib ühiskonnal ja riigil õigus kasutada selle töö vilju, mille eest ta on maksnud. Niisiis on nr 3 ja siin teemas praegu viimane trepiaste järgmine: tasuda loomastikuteadlastele nende aastate pikkuse viljaka töö eest ning lisaks eraldada neile tagantjärele töövahendite muretsemiseks vajalikud ressursid.

Nende summade arvutamine on kooliskäinule lihtne – on teada, mis maksab ühiskonnale unikaalseid teadustulemusi andva teadlase töö igal päeval, kuul ja aastal.

Teada on ka, kui palju maksavad selle töö tegemiseks vajaminevad töövahendid. Samuti on lihtne teavitada loodusteadlasi sellest, kellele nad peaksid saatma arve tehtud tööde eest.

Kokku niisiis kolm trepiastet. Aega nende käimiseks tervelt kolm aastat. Iga aasta kohta üks aste pole vist eriti palju soovitud? Siinse kava elluviimise tähtaeg – 2010. aasta lõpp.

Kui selleks hetkeks on loomastikuteadused Eestis eelkirjeldatud ulatuses taastatud, siis jõuab ühiskond ja riik veel mõne rongi peale. Kui ei, siis ei – siis jäävad mõlemad järjekordsetest rongidest maha.

Print Friendly, PDF & Email